Erialade dubleerimine ja ülikoolide omavaheline konkureerimine on samuti üks lisakulusid tekitav probleem.

Kui näiteks informaatikat saab õppida nii Tartu ülikoolis, Tallinna ülikoolis kui ka TTÜs, siis tähendab see, et niigi napp õppejõudude kaader on laiali jaotatud kolme kooli vahele. Mõttekoht on ka selles, et mitut ülikooli on ikkagi miljoni elanikuga riigis maksumaksjale jõukohane ülal pidada.

Edasi loe: https://epl.delfi.ee/artikkel/120031348/paeva-teema-ivo-muursepp-rahastagem-vaid-erialasid-mida-tooturg-vajab-ulejaanud-on-hobid

Lugeja küsib: Olen kuulnud, et 1. augustist tuleb töötajale teha teatavaks millisele asutusele maksusid ja makseid tasutakse ning milline kaitse töötajale nende tasumisega kaasneb. Kas see tähendab, et alates 1. augustist tuleb töötaja eest maksta uut maksu või makset?

Eesti näikse olevat end kõikjal nurka mänginud: riigikaitse on kesine, eesti keelt ei õpetata piisavalt, kõrgharidus lonkab mõlemat jalga... Muudele muredele lisaks ilmus, nagu ikka ilmub kord või paar aastas, järjekordne raport, kus tõdeti, et lapsed liiguvad üha vähem ja rasvuvad üha enam. Järgmiste nädalate jooksul pannakse üürgama hädasireenid, probleemi menetletakse asutustes, organisatsioonides ja meedias, kurdetakse, et asi on tõesti hull, kuid peagi hääbub teema taas olematusse.

Õnneks on neid, kes üritavad veidigi ära teha. Kes peaks lapsi ärgitama end liigutama, trenni tegema ja kehale koormust andma? Kool ilmselt mitte, sest kahest liikumistunnist ei piisa, et tervis püsiks korras, saati paremaks muutuks. Vanemad? Kui nad seda teeks, poleks ju probleemi. Seega on treenerid sisuliselt ainsad, kes suudavad lapsi vähekenegi liikuma panna. Uuringudki näitavad, kui tähtis on treeneri loodud motiveeritud keskkond. Andekaid, kes tahavad spordis kuhugi jõuda, pole vaja utsitada, aga neid on paraku vähemus. Mistap on palju treeneris kinni, kas noored tulevad paar-kolm, ehk isegi viis korda mugavustsoonist välja ja liigutavad oma keha.

Edasi loe: https://sport.delfi.ee/artikkel/120028262/kas-loodav-valitsus-paastab-treenerid-palgavaesusest

Missioonitundest ei piisa, et meelitada noori koolidesse õpetajaks.

Eelseisval sügisel algab minu viies aasta koolis õpetajana. Ma mäletan, kui meeletult raske oli koolis esimene õppeaasta. Kuna pidin igat koolitundi hakkama ette valmistama täiesti nullist, siis tööpäevad venisid esimesel aastal 12–14 tunni pikkuseks. Nädalavahetused ei olnud puhkamiseks, vaid see oli võimalus teha tunde ette, et vähendada koormust järgmisel nädalal. Seltsielu võis nimekirjast täielikult maha tõmmata, sest vaba päeva võtmine tähendas lõivu maksmist järgmiste päevade arvelt.

Loomulikult mõjutas selline ülekoormus ka tervist. Seega sain üsna alguses aru, et minu ainus eesmärk esimesel kooliaastal on jääda ellu.

Edasi loe: https://epl.delfi.ee/artikkel/120030794/noore-opetaja-ettepanek-esimese-aasta-opetajale-pool-tookoormust-aga-taispalk

 

Laternate jaoks raha pole, samas maksab Kohtla-Järve heldelt oma ametnikele palka.

Kohtla-Järve, mis asus hiljuti tänavavalgustuse pealt raha kokku hoidma, maksab linnade lõikes vanemspetsialistidele Eestis parimat palka. Kui keskmise palga osas pole ühtegi konkurenti, siis mediaanpalgas jäävad nad alla vaid Viljandile, ent seal on vaid kolm vanemspetsialisti, mis lükkabki statistilise keskmise uppi.

Edasi loe: https://epl.delfi.ee/artikkel/120025298/tanavalaternad-valja-lulitanud-kohtla-jarve-maksab-linnade-loikes-ametnikele-korgeimat-palka