Alates 2018. aastast kehtiva maksusüsteemi keskne element on niinimetatud maksuküür, mis on kiire inflatsiooni ja palgatõusu tõttu ajale jalgu jäänud, kuid enne valimisi ei ole riigil plaanis seda muuta.

Maksuküür tähendab, et vahemikku 1200-2100 eurot jääva tulu korral väheneb maksuvaba tulu määr ning jääb seda väiksemaks, mida lähemal on teenistus 2100 eurole. Süsteem kehtestati selleks, et aidata keskmise ja väiksema sissetulekuga inimesi.

Edasi loe: https://www.err.ee/1608718366/palgatousu-vaiksemaks-nusiv-maksukuur-enne-valimisi-muutmisele-ei-lahe

Eestis on palk endiselt delikaatne jututeema – oma palganumbrit ei taha paljud avaldada ja ka teiste palku enamasti ei teata. Ja kui keegi juhtubki palga kohta midagi küsima, tekib omamoodi piinlik moment ja justkui hästi ei tahaks vastata.

Paslik tundub rääkida palkadest kas üldistatult või siis, kui need on liiga madalad, nagu näiteks õpetajatel, kultuuritöötajatel või päästjatel.

Kui inimesed omavahel palgasummadest eriti ei räägi, siis kust saaks ikkagi teada, kui suured on palganumbrid, milline on tasuv töökoht ja kuidas oleks võimalik oma elujärge parandada?

Edasi loe: https://www.stat.ee/et/uudised/murrame-palgast-raakimise-tabu

„See olukord peab muutuma. Päästja ei saa praegu isegi kodulaenu,“ ütleb päästeameti peadirektori asetäitja.

Päästeameti peadirektori asetäitja Tauno Suurkivi tõdeb, et elanikkonnakaitse temaatika tõstis päevakorda Ukraina sõda, kaitses on suur roll nii päästeametil kui ka kohalikel omavalitsustel. Kuid selleks peab olema ka inimesi, kes päästeametisse tööle tulevad. Praegu saab päästja kuus kätte vaid 900 eurot.

Edasi loe: https://epl.delfi.ee/artikkel/120065276/paasteamet-laheb-paastjatele-30-palgalisa-kusima

Ravikindlustuseta on ka rahvusvaheliselt tuntud kunstnikud ja näitusesse panustajate ringis jäävad just nemad sageli ainsana tasuta.

„1990-ndatel sai egotripi ja eufooria lainetel surfatud, nullindate kunst elas noorte verivärske rasva peal, aga praegused noored on pragmaatikud. Lolle enam pole. Nüüd tuleb töö eest maksta,“ ütleb tunnustatud fotokunstnik Tanja Muravskaja.

Professionaalseks kunstnikuks või kuraatoriks haritakse end aastaid. Lisaks on kunstnike looming ekspordiartikkel: üks kunstnik võib riigile ja kultuurile tähelepanu tuua sama edukalt kui medali võitnud sportlane. Eesti kunstnikkond on aga iseseisvuse taastamisest võidelnud selle nimel, et neile töö eest elementaarseks elujäämiseks vajalikku tasu makstaks. Umbes kümme aastat tagasi oli veel tavaline, et mingit honorari ei saagi. Valmistad mitu kuud näitust ette ja pead õnnelik olema, et seda üldse näidata saad.

Edasi loe: https://epl.delfi.ee/artikkel/120065590/looming-on-ka-too-lopetage-lollitamine-kunstnik-ei-pea-virelema-et-hea-olla

Lugeja küsib: meie ettevõttes on tööl Ukraina sõjapõgenik, kuid nüüd soovib ta kodumaale naasta. Millised õigused on temal ja minul töölepingu lõpetamiseks ning kas tööandjana peaksin inimest kuidagi toetama?