Artiklid
Agne Narusk
Paar pakasenädalat tõid tööinspektsiooni hulga anonüümseid telefonikõnesid.
Tallinna kesklinna lastepolikliiniku registratuuri töötajad vastasid läinud kesknädalal telefonidele mähituna soojadesse riietesse. Miks, sai selgeks pärast 20-minutilist samas ruumis istumist – külm! Kui palju täpselt on esimese korruse kiviseinte ja -põrandatega suures eesruumis sooja, ei osanud polikliiniku pediaater Esti Põldmaa reedel öelda. Ta juhtis tähelepanu sellele, et registratuuri töötajatele on antud külma ajaks soojad fliisid.
Ükski riiklik seadus, määrus, akt ei ütle, kui palju peab töötajal olema ruumis soojakraade või alla mitme miinuskraadi ei tohi enam õues töötada. Kontoritöötajad on siiski veidi paremas seisus: Euroopa Liidu standardi järgi peab valgekraedel olema ruumis 20–26 soojakraadi. Tootmistsehhide kohta see ei käi, kuid mitmes allikas on mainitud 15–19 soovituslikku plusskraadi. Kas riidehoidja, polikliiniku registraator, poemüüja ja käsitööringi juhendaja on kontori- või tootmisruumi töötajad, on tööandjate tõlgendada.
Tehnika ütleb üles
Tööinspektsiooni töötervishoiu peaspetsialisti Silja Soone sõnul on paari nädalaga tulnud neile 10–12 telefonikõnet töötajatelt, kes uurivad, kas nad peavad tööd jätkama, kui on talumatult külm. Enim on helistatud kauplustest. Viimati tuli nii palju talumatut temperatuuri kurtvaid anonüümseid kõnesid läinudsuvise kuumalaine aegu.
„Laias laastus on siin kolm võimalust. Esiteks on õigus tööst keelduda, kui see seab ohtu töötaja tervise ja elu – see käib ka külma kohta,” ütles Soon. „Teiseks, tööandjale tuleb rahumeelselt teada anda, et on külm. Seadus lausa kohustab viivitamatult tööandjat teavitama teguritest, mis takistavad töötegemist. Kui see ei aita – andke meile teada.”
On helistajaid, kes ei taha kuidagi öelda, kus nad töötavad. Samal ajal on külmaprobleem kasvanud nii suureks, et sundinud tööinspektsioonist tuge otsima, märkis Soone.
Ettevõtetel, kes väljas töid teevad, on enamasti endal kas töösisekorraeeskirjas või nn kirjutamata kokkuleppena paika pandud, millal veel minnakse välja ja millal enam mitte, näitavad Soone kogemused. Tõsi, enamasti lähtuvad piirkraadid materjalide vastupidavusest (ehk kas segu külmub ja tellis mureneb). „Teabepäevadel oleme kogenud, et näiteks paljud ehitusfirmad peavad piirtemperatuuriks miinus 15 kraadi, sealt edasi enam väljas tööd ei tehta,” sõnas Soone. Tallinnas oli eelmisel nädalal näha küll sootuks midagi muud – 18 ja enama külmakraadi kiuste käis töö tellingutel mitmel pool suure hooga. Töömeeste peade ümber hõljus hingeaur nagu korstnasuits.
Järvamaa ettevõtte OÜ Arne Metsagrupp juht Arne Algpeus rääkis, et nende tehnika ning paarkümmend meest peavad Aravete kandis külmapüha juba paar nädalat. „Ühelt poolt on asi inimestes, teisalt aga tehnikas, mis nii kõva külmaga hapraks läheb,” nentis ta. Paarikümne töötajaga ettevõte on välja arvutanud, et väike tööpaus tuleb kokkuvõttes odavam, kui et keerata tööhallis elektrikütet nii palju juurde, et seal midagi teha saaks. Rääkimata padukülmaga metsa minekust. „Eks ta paras ekstreemsus on,” iseloomustas Algpeus.
Töötervishoiu ja -ohutuse seadus astub külma ilma häguse mõiste vastu sellega, et kohustab tööandjaid võimaldama väljas töötajatele puhkepause soojas ruumis, neil peab olema riiete kuivatamise ning väljavahetamise võimalus, soe jook.
Töötervis ja -ohutus
Seadus ütleb töökeskkonna kohta:
•• Sobiva sisekliima määramisel tuleb arvestada töötajate arvu ruumis, töötajate vaimset ja füüsilist koormust, tööruumi suurust, kasutatavate töövahendite spetsiifikat ning tehnoloogilise protsessi laadi.
Vaata: töötervise ja -ohutuse seaduse § 6 ja § 14.
Lugeja küsib:
Meil töö juures lõpetati palgateatiste kätteandmine. Kas mul on õigus saada palgateatist kui ma seda küsin?
Vastab Tööinspektsiooni Lääne inspektsiooni tööinspektor-jurist Liis Kiiver:
Töölepingu seaduse (TLS) § 28 lõike 2 punkti 12 alusel on töötajal õigus nõuda teatist, mis sisaldab andmeid talle arvutatud ja makstud või maksmisele kuuluva töötasu kohta.
Töötajal on õigus küsida andmeid keskmise töötasu arvutamise ja igakuise töötasu kohta sõltumata sellest, kas makstakse ajaühiku (kuutöötasu) või töösoorituse eest (tükitöö), samuti on õigus küsida infot töötaja lisatasude, preemiate jms kohta. Seega on mõistlik teha tööandjale vastav avaldus.
Küsimus: Kas töölepingus peab konkreetselt kirjas olema summeeritud arvestusperioodi pikkus või piisab, kui on öeldud, et töötaja töötab summeeritud ajaga, samuti on lepingus kirjas on tööajakava teatavakstegemise tingimused, aga arvestusperioodi pikkus sätestatakse näiteks töökorralduse reeglites?
Kui arvestusperiood on 3 kuud, aga juhtus nii, et töötaja näiteks kokkuleppel tööandjaga perioodi teisel kuul ei töötanud (või töötas väga vähe tunde), kas siis tuleb töötajale maksta miinimumpalk? Või makstakse tegelikult töötatud tundide alusel ehk siis mittetöötamise korral töötaja tasu ei saa?
Vastus: Meie seisukoht on, et summeeritud tööajaarvestuse puhul on oluliseks tingimuseks ka arvestusperioodi pikkus, mis seega tuleks töölepingus kokku leppida. Kuna arvestusperioodi pikkus võib märgatavalt mõjutada töötaja töötasu (nt ületundide tekkimine või puudumine), oleks meie hinnangul korrektsem see kokku leppida, mitte jätta tööandjale ühepoolselt kindlaks määrata.
Meile teadaolevalt on erinevaid seisukohti selles osas, kuidas toimub tasustamine juhul, kui töötaja osal arvestusperioodist töötab väga vähe või üldse mitte, kuid meie hinnangul tuleks sellisel juhul maksta töötajale vähemalt valitsuse kehtestatud alammäär.
Äripäeva käsiraamatute foorumis vastas küsimusele advokaadibüroo LAWIN Lepik & Luhaäär
Lemmi Kann
See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.
Delfi Majandus
Tänavu alustas riik taas teise samba pensionimaksetega, millest saavad aastail 2014-2017 enam osa inimesed, kes vahepealsel riigipoolsete maksete pausiperioodil ise teise samba maksetega jätkasid.
Siiski ei jõua taastunud maksed kõigi vahepeal maksmisega jätkanuteni ning riigi poolt aastal 2014-2017 lubatud kompensatsioonist jäävad ilma kodused emad ja töötud.
„Paraku jäävad noored emad, kes küll mullu oma palgast kenasti 2% brutopalgast tasusid, nüüdseks aga lapse sünni järel koduseks on jäänud, taastunud riigi poolsest kahe protsendilisest maksest ilma ja saavad vaid kõigile vanemahüvitise saajatele ette nähtud ühe protsendilise makse. Ka ei arvata vanemahüvitiselt maha inimese enda makset pensionifondi. Seega ei saa täna vanemahüvitist saavad naised oma teise samba pensionifondi pooleteise aasta jooksul panustada rohkem kui 1% hüvitise määrast, mille riik tasub,” selgitas Swedbanki Eraisikute Teabekeskuse juht Piret Suitsu pressiteate vahendusel.
Kui noor ema soovib olla kodune kauem kui vaid vanemahüvitise maksmisel perioodil, kaotab ta peale vanemahüvitise lõppu üldse õiguse teise samba makseteks kuni tööleasumiseni, seda olenemata sellest, kas ta vahepeal ise makseid tasus või mitte. See tähendab aga pikemas perspektiivis juba suurema summa kaotamist, kuna alates tulevast aastast taastuvad riigipoolsed nelja protsendilised lised maksed teise pensionisambasse.
Naistele, kes sünnitavad lähiaastatel ja tasusid ise riigipoolse pausi ajal kogumispensioni makseid, on pilt veelgi ebamugavam. „Kui riigipoolse kompensatsioonimehhanismi kohaselt on vabatahtlikult makseid jätkanud inimestele aastail 2014-2017 riigi poolt lubatud lisada teise samba pensionifondi nelja protsendi asemel kuus protsenti brutopalgast, siis koduseks jäävad naised saavad riigilt endiselt vaid ühe protsendi vanemahüvitisest. Töötades keskmist palka (orienteeruvalt 800 eurot) teeninud naise jaoks tähendab see pooleteise aasta jooksul kaotust pensionifondi sissemaksetes orienteeruvalt 1008 eurot, mis 35 aasta pärast võiks pensionifondide tänaseid tootlusi arvestades väärt olla pea 8190 eurot ehk ligemale 128 000 krooni. Pikemas perspektiivis tähendab see naiste ja emade seisukohast väiksemat pensioniraha ning paraku ka suuremat vaesusriski eakana,“ nentis Suitsu.
Sarnane probleem puudutab töötuks jäänud või tulevikus jäävaid inimesi, kes vabatahtlikult teise samba makseid pausiperioodil jätkasid: kui nad on kompensatsiooniperioodil ilma tööta, jäävad nad ilma ka riigipoolsetest hüvitismaksetest. Tänased töötud jäävad aga peale töötukindlustushüvitise lõppu ilma taastunud riigipoolsest 2%-lisest maksest brutopalgalt, tuleval aastal aga juba 4%-lisest.
Pensionisüsteem ei võta arvesse erandeid ja elusündmusi ning lisaks eeltoodud näidetele mõjutab pensionifondi sissemaksete suurust vastavalt positiivselt või negatiivselt sissetulekute tõus või langus nimetatud ajaperioodidel. Näiteks, kui inimene esitas maksete jätkamise taotluse, kuid töö kaotamise tõttu sissemakseid ei teinud, on tal siiski võimalik tööle asudes aastatel 2014-2017 teha suuremas mahus sissemakseid.
"Uuringud näitavad, et elanike usaldus pikaajalise kogumise suhtes on madal. Kõik erandid, mille puhul süsteemiga liitunud inimesed tunnevad, et neid ei kohelda paindlikult ja õiglaselt ning antud lubadused ei kehti, kahjuks ei kasvata usaldust, “ nentis Suitsu.
Kogumispension põhineb eelfinantseerimisel - töötav inimene kogub enda pensioni ise, makstes oma brutopalgast 2% pensionifondi. Riik lisab sellele töötaja palgalt arvestatava 33% sotsiaalmaksu arvelt 4%. Kohustusliku kogumispensioni makse tasumist ei toimu, kui inimene tööl ei käi ja puudub sotsiaalmaksuga maksustatud tulu.
Aastal 2009. peatati riigipoolsed maksed teise samba pensionifondidesse pooleteiseks aastaks. Inimestel ol võimalus selle aja jooksul ise vabatahtlikult makseid jätkata või ka endapoolsed maksed peatada. Neile, kes ise 2% maksetega jätkasid aastatel 2010-2011, lubas riik kompensatsioonimehhanismi – aastail 2014 kuni 2017 maksab riik tavapärase 4% asemel sambasse omalt poolt 6%.
Kogumispensioni teise samba sissemakseid jätkas perioodil 1. juuni 2009 kuni 31. detsember 2010 vabatahtlikult üle 200 000 inimese ehk 37 protsendi liitujatest. Käesoleva aasta 31. jaanuari seisuga saavad vanemahüvitist 17 041 inimest ja töötuna oli arvel 66 810 inimest.
Küsimus: Kui osalesin 2009. a. kevadel Sotsiaalministeeriumi poolt korraldatud uut töölepingu seadust tutvustaval koolitusel, esitati küsimus, kas töökoormus võib olla kokku lepitud ka vahemikuna 0,5 - täiskoht. Sotsiaalministeeriumi spetsialistide seisukoht oli, et võib küll. Mina olen sellest seisukohast lähtuvalt seda võimalust vajadusel ka kasutanud ja märkinud lepingusse tööaja näiteks 20 - 40 tundi nädalas. Postitustes loen, et tööaeg peab täpselt fikseeritud olema. Kuidas siis õige on?
Vastus: Kas tööaeg peab olema kokkulepitud ühe kindla tundide arvuna või vahemikuna, on selgeks vaidlemata teema. Selles osas on spetsialistide arvamused erinevad, kas vahemiku kokkuleppimine on aktsepteeritav või mitte.
Ühest küljest põhineb töölepingu seadus küllaltki palju lepinguvabaduse ideel. Samas on tööandja üks põhikohustus varustada töötajat tööga ning juhul, kui näiteks lepitakse kokku, et töötaja töötab 1-40 tundi nädalas, ei võta tööandja oma kohustuste eest mingit vastutust. Vähemalt mõne aja eest meie teada tööinspektsioon ei toetanud seda, et töölepingus lepitakse kokku tundide vahemik.
Kindlasti tuleb taolisi kokkuleppeid vaadelda ka hea usu põhimõtte valguses - kokkulepe ei peaks viima selleni, et tööandja täielikult vabaneb talle seadusega ettenähtud põhikohustustest.
Äripäev käsiraamatute foorumis vastas küsimustele advokaadiböroo LAWIN Lepik & Luhaäär.
Lemmi Kann
See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.
Lehekülg 1227 / 1591
