Artiklid

Avaldatud: 17 Veebruar 2011

• Postimees
• TÖÖTERVISHOIU JA TÖÖOHUTUSE SEADUS

Kuidas tagada inimväärsed tingimused siseruumides töötamiseks, kui väljas on üle 20 kraadi külma? Ja veelgi hullem – kuidas välistingimustes tööd tehes hakkama saada, kui külm näpistab? Juhtnööre annab Tööinspektsiooni Lõuna inspektsiooni tööinspektor Indrek Avi.

Tööandja kohus on korraldada töö nii, et töötajaid oleks kaitstud ilmastikumõjude eest, mis võivad neid ohustada või nende tervist kahjustada. Rakendama peab abinõusid, mis aitaksid vältida füüsikalistest ohuteguritest tulenevat terviseriski või viia see võimalikult madalale tasemele.

Kontoris 19-24 kraadi sooja

Tööruumid (sh olmeruumid) peavad olema väliskeskkonnast piisavalt termoisoleeritud, arvestades selles ruumis tehtava töö laadi ja töötaja füüsilist koormust.

Soovituslik on tagada sisetöökohtadel kerge füüsilise töö (näiteks kontoritöö) puhul õhutemperatuur 19-24 kraadi. Keskmise ja raske füüsilise töö (näiteks raskuste teisaldamine, siseviimistlus) korral on soovituslik tagada 15-19-kraadine õhutemperatuur.

Siseruumides töötamiseks sobiva temperatuuri tagamisel tuleb elektriliste küttekehade kasutamisel vältida elektrisüsteemi ülekoormust, tulekoldeid kütta mõõdukalt. Ehk on mõistlik siinkohal mõelda sellele, et ilmastikust tulenevad ebamugavused korduvad igal aastal ning tegemist pole seetõttu olukorraga, mis tuleb vaid korraks üle elada.

Seega tasuks tööandjal võimalusel mõelda elektri- või küttesüsteemi korrastamisele, et võimalikult efektiivselt (seda nii rahalisest seisukohast kui ka töötajate heaolu arvestades) leevendada ilmastikust tulenevaid ebamugavusi.

Välitööl vaja sooja puhkeruumi

Eestis puuduvad piirväärtused madala õhutemperatuuriga tingimustes töötamise osas. Soovituslik on arvestada Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi koostatud tuule-külma indeksit, mis näitab katmata nahale mõjuva külmakraadi tegelikku toimet. Seetõttu on oluline teada, kuidas saab tööandja oma töötajaid välistingimustes külma eest hoida.

Tööandja peab tagama, et töötaja oleks juhendatud sel moel, et ta oleks teadlik madala õhutemperatuuriga tingimustes töötamisel tekkida võivatest terviseriskidest ning nende vältimise abinõudest.

Välitingimustes töötamisel peavad töötajad olema varustatud soojade tööriietega, sobivate jalatsite, näo- ja silmakaitsetega.

Töötamisel külmas peab tööandja tagama tööaja hulka arvestatavad vaheajad. Vaheaja kestuse ning perioodi valikul arvestada töötajate ettepanekutega.

Puhkepausideks peab tööandja töötajad kindlustama sooja ruumi või soojakutega, kus töötajatel oleks võimalusel saadaval kuum jook. Soojakus peab olema võimalik kuivatada riideid või vahetada need kuivade vastu.

Samuti tuleb korraldada välitöö nii, et õnnetusjuhtumi korral saaks töötajat võimalikult kiiresti abistada. Vältida tuleb töötamist üksinda. Töökohal peavad olema esmaabivahendid ja soe jook. Samuti peavad olema tingimused, et kannatanut vajadusel haiglani transportida või arstiabi saabumiseni soojas hoida.

Kõik ülalmainitu lähtub töötervishoiu ja tööohutuse nõuetest, mida tööandja on kohustatud täitma oma töötajate huvides.

Tööinspektsioon soovitab tööandjal ja töötajatel jälgida enda ning kaastöötajate tervist ning kindlasti arvestada ilmastikutingimustega, sest terve töötaja on ettevõtte suurim vara.

Toimetas: Indrek Avi, tööinspektor

Avaldatud: 17 Veebruar 2011

• Tööinspektsioon
• TÖÖTERVISHOIU JA TÖÖOHUTUSE SEADUS

Eestimaal elades peame talvisel ajal väljas liikudes arvestama libedusega. Paraku arvatakse sageli, et libisemise tagajärjel kukkumine ei ole tõsine oht ja seda võetakse paratamatusena. Kuid statistika väidab vastupidist, kirjutab Tööinspektsiooni töökeskkonna osakonna juhataja Rein Reisberg.

Tööinspektsiooni andmetel on viimastel aastatel toimunud tööõnnetustest iga neljas seotud libisemise või komistamisega. Selliste õnnetuste eripäraks on raskete vigastuste suhteliselt suur osakaal. Ligikaudu iga kolmanda libisemise või komistamisega seotud tööõnnetuse tagajärjeks on raske tervisekahjustus, enamusel juhtudel luumurd. Kuid esmalt tavalisena näiv libisemine võib lõppeda ka surmaga.

Näide. Ettevõtte territooriumil asus eraldi hoones ladu. Laohoones olmeruumid puudusid ning seetõttu käis laotöötaja lõunavaheajal einetamas tootmishoones asuvas puhkeruumis. Kahe hoone vahel oli veidi rohkem kui 100 meetrit, mille läbimiseks kasutatavat liikumisteed pidid jagama sõidukid ja jalakäijad. Jalgsi liikujad kasutasid vahel ka teist liikumisteed, mis oli paarkümmend meetrit lühem ning asus ebatasasel maapinnal. Ühel talvisel tööpäeval otsustas laotööline minna lõunapausile just mööda lühemat, konarlikumat ning lumest puhastamata rada. Kõndides ta libises ja kukkus. Ta suutis ise tõusta ja edasi liikuda. Puhkeruumi jõudes rääkis ta kaastöötajatele enda kukkumisest ning seejärel halvenenud enesetundest. Lõunavaheaja möödudes jäi laotööline puhkeruumi, kuna enesetunne oli endiselt vilets. Mõne tunni möödudes toimetati töötaja haiglasse, kus ta paar nädalat hiljem suri. Arstide arvamuse kohaselt oli surma esialgseks põhjuseks kukkumisel saadud peavigastus.

Sõltuvalt ettevõtte tegevuse iseloomust tuleb osa töid teha välitingimustes ning libedusega puutuvad kokku kõik talvisel ajal õues töötavad inimesed. Seda aga ei saa võtta kui meie asukoha laiuskraadist tulenevat paratamatust. Enamik välitingimustes libisemise tagajärjel tekkinud vigastusi on saadud küll väljaspool töökeskkonda, kuid esineb ka libisemise tõttu toimunud tööõnnetusi. Külmade saabumisel tuleb veelkord läbi mõelda väljas tehtavate tööde korraldus ja libedusetõrje teemad.

Kui välistöökoht on paikne (näiteks puitmaterjali sorteerija laoplatsil), tuleb see hoida lumest ja jääst puhas ning vältida selle libedaks muutumist. Kui töötaja peab liikuma suuremal maa-alal, mille lumest puhastamine või libedusetõrje tegemine ei ole otstarbekas (näiteks kirjakandjad), tuleb valida jalanõud, millel on libisemisvastase tald või soetada jalanõudele paigaldatavad libisemistõkked, eriti kui on vaja liikuda vaheldumisi libedal ja mittelibedal pinnal. Kaitsejalanõud ei saa aga olla ainukesed vahendid, millele loota libisemise vältimiseks. Ennekõike tuleb ikka liikumisteed korras hoida, et libisemisohtu ei esineks.

Tihti pälvivad liikumisteed töökeskkonnas põhjendamatult vähe tähelepanu. Üldjuhul liigutakse libedal ainult vähene osa tööajast ja kui seal ka midagi ohtlikku või häirivat märgatakse, kuid siiski vigastamatult pääsetakse, hingatakse kergendatult. Ohu kõrvaldamise või sellest teatamise asemel loodetakse pigem kellelegi teisele, kes liikumistee ohutumaks muudaks. Siiski on õige tõsiselt jälgida töötajate liikumisteede korrasolekut, et vältida luumurde või isegi surmavaid vigastusi kaasatoovaid õnnetusi.

Kas tööõnnetus?

Välistingimustes libisemise tagajärjel toimunud õnnetuse määratlemine tööõnnetusena sõltub, millises olukorras juhtum toimus. Tööõnnetusega on tegemist juhul kui tervisekahjustus on saadud tööandja antud tööülesannet täites või muul tema loal tehtaval tööl, tööaja hulka arvataval vaheajal või muul tööandja huvides tegutsemise ajal ning sellel on põhjuslik seos töötaja töö või töökeskkonnaga. Toon siinkohal ka ära kaks näidet selletalvistest õnnetusjuhtumitest, mis on tööõnnetused.

Näide. Töötaja läks büroo- ja tootmishoonest lattu. Kahe hoone vahele jäi ligikaudu 100 meetrit. Teel ühest hoonest teise töötaja libises ja kukkus, mille tagajärjeks oli luumurd. Liikumistee asfaltkate on ilma aukudeta ja konarusteta, kuid sadanud lume tõttu kohati libe.

Näide. Ekskavaatorijuhil oli vaja arutada ehitustöölistega edasise töö kulgu. Arutelu toimus umbes 20 meetrit ekskavaatorist eemal. Naastes tagasi ekskavaatorisse libises ekskavaatorijuhi jalg külmunud ja lumisel pinnasel. Tulemuseks jällegi luumurd.

Kui töötajal juhtub õnnetus teel kodunt tööle või töölt koju, siis seda juhtumit ei loeta tööõnnetuseks. Näiteks olukord, kui töötaja tuleb tööle liinibussiga ning libiseb ja kukub bussist väljudes, ei ole tööõnnetus.

Lumi ei muuda libedaks ainult maapinda vaid ka välistreppe ja ruumide põrandaid, kuhu satub lumi jalanõudelt. Kuivana mittelibedad põrandakatted võivad sel moel osutuda ootamatult libedaks. Seega tuleb nii tööandjatel kui töötajatel libedusele tähelepanu pöörata ka siseruumides.

Rein Reisberg
Tööinspektsiooni töökeskkonna osakonna juhataja

Avaldatud: 17 Veebruar 2011

• Postimees
• TÖÖLEPINGU SEADUS

Tarbija24 avaldab igal nädalal ühe tööinspektsiooni juristidele esitatud küsimuse ning ka inspektsiooni selgituse antud teemal. Seekordne probleem puudutab arsti läbivaatusel käimist tööajast ja seda, kas näiteks rasedal on õigus sellise tööpäeva eest ka tasu saada.

Küsimus

Olen rase ja seoses sellega viibin sageli arsti juures läbivaatustel. Arst on Tartus, töötan aga Tallinnas. Kuna Tallinn on Tartust kaugel, siis saan arstilt kuupäevalise tõendi seal oleku kohta. Kui palju võin oodata töötasu? Kas ja kui palju on tal õigus otsustada, mitme tunni osas mulle läbivaatlusel oldud päevast makstakse?

Vastab tööinspektor-jurist Kaia Taal

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse kohaselt on tööandja kohustatud andma rasedale arsti või ämmaemanda otsuses näidatud ajal vaba aega sünnituseelseks läbivaatuseks, mis arvatakse tööaja hulka. Seega makstakse töötasu.

Pooled peavad töösuhtes käituma heas usus, mõistlikult ja poolte huve arvestavalt. Seda ka otsustades, kui palju on mõistlik nimetatud põhjusel vaba aega kasutada tulenevalt otsusel näidatud ajast.

Mõistlikkuse hindamisel võetakse aluseks võlaõigusseadus, mille kohaselt määrab mõistlikkuse sarnases olukorras heas usus tegutseva isiku tavapärane hinnang, arvestades suhte olemust, eesmärki, tavasid ja praktikat ning muid asjaolusid.

Toimetas: Tarbija24

Avaldatud: 16 Veebruar 2011

• Tööinspektsioon
• TÖÖTERVISHOIU JA TÖÖOHUTUSE SEADUS

Meie igapäevases töös võib tekkida ootamatuid olukor­di, kus töökaaslasega või tööruumidesse sattunud inimesega juhtub õnnetus. Sageli leitakse kiirabi kohale jõudes, et kannatanu saa­tus oli otsustatud juba enne kiirabi saabumist töötajate tegevusetuse tõttu.

Esmaabi eesmärk on taga­da elusignaalide olemasolu kiirabi tulekuni. Selleks on hädavajalik osata anda kan­natanule võimalike ohtlike tagajärgede ennetamiseks esmast abi.

Selleks et saaksime ja oskak­sime esmaabi anda, on tähtis, et töökohas oleks vastavate oskustega ja koolituse saanud töötajad, kes suudavad kiirelt ja rahulikult tegutseda. Abi puudumine võib kannatanu seisundit halvendada või viia surmani. Kõige olulisem on aga esmaseks abistamiseks esmaabivahendite komplekt.

Esmaabiandja

Esmaabi andmiseks peab tööandja määrama vastutavad töötajad ja korraldama neile ettevõtte kulul väljaõp­pe hiljemalt ühe kuu jooksul alates nende määramisest. Väljaõppekursuse aluseks on Eesti Punase Risti 16-tunnine õppekava. Täiendõpe toimub iga kolme aasta järel ja selle minimaalseks kestuseks on 6 tundi. Mitme allüksuse või vahetusega töö korral peab igas allüksuses või vahetuses olema kohal vähemalt üks esmaabi anda oskav töötaja.

Esmaabivahendite kapp

Esmaabikapi või kaasas­kantava esmaabivahendite komplekti asukoht peab olema nõuetekohaselt mär­gistatud (joonis 1). See peab asetsema kergesti juurdepääsetavas kohas ja olema kõi­gile töötajatele kättesaadav.

Töötajate juhendamine

Töötajate esmajuhendamisel töötamiskohas tuleb töötajale tutvustada:

Hädaabitelefoni ja esmaabi­vahendite asukohta.

Töökohal kasutatavaid ohumärguandeid.

Abivahendeid, mida töö­õnnetuse korral kasutada. Kelle poole ja kuhu pöörduda esmaabi saamiseks.

Esmaabivahendid

Miinimumnõuded esmaabivahenditele väikeettevõttes või ettevõtte eraldiasetsevates struktuuriüksustes on välja toodud sotsiaalministeeriumi 13.12.1999 määruses nr 82 «Es­maabi korraldus ettevõttes kehtestamine".

Esmaabiandja ülesanded

Esmaabiandja täidab järg­misi ülesandeid:

Annab esmaabi tööõnnetu­se või tervisekahjustuse kor­ral. Jälgib esmaabivahendite vastavust kehtestatud nõue­tele ning vajadusel täiendab nende kogust või uuendab sisu. Kontrollib esmaabikapi sisu ja esmaabivahendite kehtivusaega (seda tuleb teha vastavalt vajadusele ja vähe­malt üks kord kuus).

Korraldab kiirabi kutsumi­se, kui esmaabi andmisega ei ole võimalik probleemi lahendada.

Jaanika Rõõmus
Lääne inspektsiooni tööinspektor