Artiklid
Tarbija24 avaldab igal nädalal ühe tööinspektsiooni juristidele esitatud küsimuse ning ka inspektsiooni selgituse antud teemal. Seekordne probleem puudutab väikse lapse vanema soovi võtta 28 puhkusepäeva välja ühekorraga.
Küsimus
Mul on 2-aastane laps. Tööandja teatas aasta alguses, et tema ei saa mulle puhkust 28 kalendripäeva korraga välja anda, et temal ei ole selleks raha ning hakkas jaanuaris rääkima osade kaupa antavast puhkusest. Kas mul on ikkagi õigus saada 28 kalendripäeva puhkust järjest ja mulle sobival ajal? Mitu päeva ma pean oma puhkusesoovist tööandjale ette teatama?
Vastab tööinspektsiooni jurist Sirje Aava
Eeldatakse, et töötaja iga-aastane puhkus on 28 kalendripäeva (põhipuhkus), kui töötaja ja tööandja ei ole leppinud kokku pikemas põhipuhkuses või kui seadus ei sätesta teisiti.
Töölepingu seaduse paragrahv 55 kehtestab töötaja iga-aastase põhipuhkuse pikkuse, mis on täistööaja ja osalise tööajaga töötajatel sama.
Töölepingu seaduse paragrahv 69 sätestab puhkuste ajakava regulatsiooni. Puhkuste ajakava tuleb koostada iga kalendriaasta kohta ning selle määramisel võtta arvesse töötajate soove, mis on mõistlikult ühildatavad tööandja ettevõtte huvidega. Siiski peab tööandja arvestama puhkuse soove, mis tulevad töölepingu seaduse § 69 lõikes 7 nimetatud isikutelt ja sätestatud olukordades, näiteks vanemalt, kes kasvatab kuni seitsmeaastast last, nagu Teie. Tööandja selgitab töötajate soove puhkuste ajakava koostamisel ja enne töötajatele teavitamist.
Töötaja kaitse on tagatud sellega, et kui tööandja ei ole puhkuste ajakava koostanud, võib töötaja nõuda puhkust igal ajal, teavitades sellest tööandjat 14 kalendripäeva ette kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Töötaja õigus jääda puhkusele kahenädalase etteteatamisega on põhjuseks, miks tööandjad peaksid koostama puhkuse ajakava ja tegema selle töötajatele teatavaks võimalikult aasta alguses. Puhkuse ajakava eesmärk on anda mõlemale poolele võimalus tööd ja puhkust ette planeerida.
Põhipuhkuse 28 kalendripäeva võib poolte kokkuleppel kalendriaasta sees jagada osadeks. Taolise kokkuleppe olemasolul peab vähemalt ühe puhkuseosa pikkuseks olema 14 kalendripäeva. Töölepingu seaduse paragrahv 68 lõike 5 järgi on tööandja õigus keelduda puhkuse andmisest lühemate kui seitsmepäevaste osadena, mis aitab vältida puhkuse põhjendamatut osadeks jagamist ja seeläbi puhkamise aja pikendamist.
Selgitusest tulenevalt, puhkuste ajakava koostamisel pidi töötaja tööandjale oma puhkusesoovist teada andma. Kui töötaja tööandjale oma puhkusesoovist teada ei andnud ja tööandja on puhkuste ajakava juba koostanud ja töötaja puhkuse ajakavasse kinnitanud, siis saab töötaja puhkust muul ajal kasutada ainult kokkuleppel tööandjaga.
Kui tööandja ei ole üldse puhkuste ajakava koostanud või on töötaja puhkuste ajakavast välja jätnud, siis on töötajal võimalus võtta puhkus temale sobival ajal, teatades puhkuse kasutamisest tööandjale 14 kalendripäeva ette kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.
Kui tööandja ei arvestanud töötaja sooviga, kuigi töötaja oma soovist tööandjat teavitas, võib töötaja nõuda puhkust igal ajal, teavitades sellest tööandjat 14 kalendripäeva ette kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.
Toimetas: Tarbija24
Helve Toomla, jurist
•• Töötan suures kaupluses, töö käib graafiku alusel. Kord kuus on meil infokoosolek, osalemine on kõigile kohustuslik. Koosolek algab kell 8 hommikul, minu tööpäev aga on graafiku järgi kella 11–23. Juhataja sõnul peavad kõik koosolekust osa võtma, olenemata sellest, mida ütleb graafik. Kas tal on õigus seda nõuda ja ähvardada neid, kes ei osale, lisatasust ilmajätmisega?
Kui koosolekust osavõtt on kohustuslik, siis on see töötajale antud tööülesanne ja selle täitmise aeg kuulub tööaja hulka. See tuleb töögraafikus tingimata ära näidata ning selle eest peab töö-andja töötasu maksma. Kusjuures tööandja kohustus on järgida siin ka ettenähtud töö- ja puhkeaega.
Soovitan selle murega eelkõige tööandja poole pöörduda: ehk aitab see lahendada nii koosolekust osavõtu kohustust kui ka töötasu vähendamise ähvardust.
2011. aastast muutub elatise maksustamise põhimõte – elatis ei ole enam maksustatav tulu. Elatise saaja ei pea elatiselt või elatisabilt tulumaksu maksma ning elatise maksja ei saa seda oma tulust maha arvata. Seega elatist või riigile üleläinud elatisnõude rahuldamiseks makstud summasid makstakse isiku maksustatud tulust.
2011. aastal saadud/tasutud elatist ei pea enam deklareerima ei füüsilise isiku tuludeklaratsioonil ega TSD-deklaratsioonil. Kui seni arvati elatis enne kinnipeetava tulumaksu arvutamist tulust maha, siis alates 2011. aasta jaanuarikuust seda teha ei saa ning elatis tasutakse isiku netotulust (maksustatud tulust).
2011. aastal esitatavas 2010. aasta tuludeklaratsioonis aga deklareeritakse 2010. aastal laekunud elatis. Kuna eelmisel aastal oli elatis veel maksustatav tulu, võib 2010. aasta tuludeklaratsioonis deklareerida tulust mahaarvamisena 2010. aastal kohtuotsuse või notariaalse kokkuleppe alusel tasutud elatise või elatisnõude. Samuti peab sellise elatise saaja kajastama selle oma tuluna. Kuna maksustamine on kassapõhine, ei oma tähtsust, mis perioodi eest elatis oli makstud.
Agne Narusk
Õlaringid arvuti taga või jalatõsted toolilt tõusmata on ikka parem kui mitte midagi. Kuid lõdvestuseks, mis aitaks ära hoida pinges lihastest tingitud tervisehädasid, sellest ei piisa. Kui vähegi võimalik, heitke pikali, soovitab doktor Ragnar Viir.
Oktoobris kaitses 40 aastat liikumisprobleemidega tegelenud dr Viir Tartu ülikoolis väitekirja. Doktoritöö keskendus sellele, kuidas varieerub tahtlikust pingest vaba lihase pinge, kui inimene on ühes või teises asendis – istub, seisab, on pikali või lamab osaliselt vees, kirjutas detsembri Universitas Tartuensis (UT).
Viir jälgis oma uurimuses trapetslihase ülaosa, käsivarre sirutajalihaseid ja eesmisi sääreluulihaseid. Tulemused näitasid, et olukorras, kus vaatlusalused seisid või istusid, pole trapetslihase ülaosa mehaanilistel omadustel erinevust. Ent lamamisasend vähendas selle pinget isegi kuni 20 protsenti. Vees veelgi rohkem.
„Kui ma teen näiteks istudes lihaste liigsest pingest vabastamiseks õlaringe, siis on mu lihastel kaks ülesannet: säilitada poosi ja teha liigutust. Kui ma aga lähen selili maha, siis viskan automaatselt 20 protsenti lihaspinget ära, sest poosi ei pea ju enam hoidma. Seda ei ole sel moel enne mind keegi välja öelnud,” rääkis Viir UT-le antud intervjuus. Ta annab kontoritöötajatele lihtsa soovituse: iga istumistunni jooksul tuleks kaheks minutiks heita pikali, teha õlaringe ning jalgadega astumissamme.
Kaheksa istumistundi laostab
Ragnar Viir püüab inimestele selgeks teha, et iga astutud samm pikendab nende eluteed. „Kahejalgsele olendile paremat liikumisseeriat kui kõndimine ei suuda keegi välja mõelda. Seda ei ole minu arvates isegi vaja tõestada. Optimaalne loomulik liikumine on meile ääretult oluline ja seda ei korva mitte mingid muud harjutused,” sõnas ta.
Uuringud näitavad, et kuigi igasuguse füüsilise aktiivsuse mõju tervisele on hindamatu, võib kaheksatunnise istumisega selle positiivse mõju kergesti lihtsalt nullida. Selle enneta-mine peab olema lihtne, toimiv, töötajatele arusaadav ja tööandjale jõukohane, ütles Viir.
Küsimus: Töötaja tööaeg on E-R kell 09.00-18.00 ja üle nädala laupäeviti 09.00-15.00. Kas sel juhul on võimalik rakendada vaid summeeritud tööajaarvestust(kuna muidu ei jää töötajale iganädalaselt 48 tundi järjestikust puhkeaega?) või on ka mõni muu võimalus?
Kas on lubatud töötada ilma summeeritud tööajaarvestuseta 8,5 tundi päevas 5 päeva nädalas (st 42,5 tundi nädalas), kui töötaja on sellega nõus?
Vastus: Summeerimata tööaja puhul peab töötajale jääma iganädalast puhkeaega vähemalt 48 järjestikust tundi. Seega kui summeerimata tööajaga töötaja töötab laupäeval 9-15, siis ei saa ta alustada jälle tööd esmaspäeval kell 9.
Kogu sellise tööajakorralduse puhul on probleemiks, et töötaja töösse on sisse kodeeritud ületunnitöö (nädala keskmine tööaeg tuleb 43 tundi). Samas peaks ületunnitöö olema ikkagi pigem erandlik ning eeldama igakordset eraldi kokkulepet, mitte ühekordset etteulatuva nõusoleku andmist töölepingus.
Töötaja normaaltööaeg ei tohiks ületada keskmiselt 40 tundi nädalas, seda ületav on juba ületunnitöö ning seda sõltumata töötaja nõusolekust nii töötada.
Äripäeva käsiraamatute foorumis vastas küsimusele advokaadibüroo LAWIN Lepik & Luhaäär.
Lemmi Kann
See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.
Lehekülg 1238 / 1592
