Artiklid
Helve Toomla, jurist
•• Tööandjal pole enam tööd anda ja nii käsib ta ületundide arvel sel ajal vabu päevi võtta. Need aga, kel ületunde pole, peavad vaba päeva hiljem järele tegema. Kas nii ütleb ka seadus?
Sellist seadusesätet ei ole. Ületunnitöö hüvitatakse tõesti eelkõige vaba aja andmisega, kuid antud juhul on tegemist siiski teise asjaga. Tööandja seadusejärgne kohustus on kindlustada töötaja kokkulepitud tööga (töölepinguseaduse § 28 lg 2 p 1). TLS § 35 kohaselt peab tööandja töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd või ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut. Keskmist töötasu ei maksta juhul, kui töö jääb andmata töötaja enda süül.
Töötaja peaks kõnealuses olukorras ise aktiivne olema ja tööd nõudma, ta peab vaidluse korral suutma tõendada, et ta oli tööks valmis. Kui mõne ülemuse suulise ütluse alusel koju jääda, on seda valmisolekut raske tõendada. Mingist vaba päeva järele tegemisest ei saa juttugi olla, kui töötaja on tööd nõudnud ja ta ei ole süüdi töö andmata jätmises (tööseisakus).
Üks „aga” selle küsimuse puhul siiski on. Nimelt pole teada, kuidas arvestatakse küsija tööaega. Summeeritud arvestuse puhul võib tööajakava olla koostatud nii, et mõnel päeval ja nädalal on rohkem töötunde, teisel vähem või üldse mitte. Sel juhul ei ole tegemist tööandja kohustuse rikkumisega ega ka vaba aja hilisema tasatöötamisega.
•• Töötaja on tööle võetud osalise tööajaga, ta teeb tööd 20 tundi nädalas. Põhipalk on 2175 krooni kuus, see on ajatöö eest. Meie ametikohad ning töötasumäärad kinnitab vald. Antud ametikohal on ette nähtud 0,5 kohta ja töötasu 2175 krooni kuus. Töötaja aga pöördus töövaidluskomisjoni. Ta väidab, et osa palka on tal saamata. Võtsin kuu töötasu arvestamisel aluseks täistööajaga normtunnid koefitsiendiga 0,5. Töötaja aga väidab, et 2175 krooni on 80 töötunni eest. Kui kalendrikuus on rohkem töötunde, siis peab talle maksma iga ületatud tunni eest 27 krooni juurde. On see õige?
Kui tegemist on kuupalgalise töötajaga, siis ei maksta töötasu kuu töötundide järgi. Makstakse ikka sedasama kuutöötasu, milles on kokku lepitud, küsimuse järgi siis 2175 krooni kuus, olenemata töötundide arvust kuus. Olnuks töölepingus kirjas tunnitasu, mis peab olema vähemalt 27 krooni, siis tuleb poole kohaga töötamise korral maksta poolte kalendrijärgsete töötundide eest. Kui näiteks novembris on 22 tööpäeva, siis töötunde on 176 ja poole koha puhul 88. Mõnes kuus võib töötunde olla vähem, mõnes rohkem, selle järgi võib ka tunnitasu alusel makstav palk kuude lõikes veidi erineda, kuid aasta jooksul teeb see ikka enam-vähem 2175-kroonise kuutöötasu välja.
•• Töötan koolis õpetajana 1975. aasta oktoobrist. Seni on mulle puhkust arvestatud 1. oktoobrist 30. septembrini kestva tööaasta eest. Põhipuhkus on 56 päeva, ka mullu puhkasin sama palju. Seega on perioodi 1.10.2008-31.09. 2009 puhkus välja võetud. 1.10. 2009 -31.12.2009 eest väljateenitud puhkust ma kasutanud ei ole. Et puhkuse arvestamine läks tööaastalt üle kalendriaastale, arvutasin, et mul on eelmise aasta kolme kuu eest kasutamata 14 päeva. Nii peaks 2010. aasta puhkus olema 56 + 14 = 70 päeva. Kuid kool ja sealne personaliosakond tegid oma arvutused teisiti. Selle järgi oli minu 2010. aasta suvepuhkus pikk hoopis 52 päeva ehk siis ettenähtust isegi vähem. Selgituseks toodi varasem kooliaasta põhine arvestus (1.09– 31.08) ning öeldi ka, et kuna asusin omal ajal tööle alles oktoobris, olen 1975. aastast septembri jagu puhkust n-ö võlgu võtnud.
Küsija on tõepoolest aastate viisi saanud septembrikuu eest puhkust avansina, sest see on puhkuse ajaks olnud välja teenimata. Nüüd nähtavasti tööandja enam puhkust nii anda ei taha ja võimaldab seda ainult väljatöötatud aja eest. TLS § 68 lg 1 kohaselt antaksegi puhkust töötatud aja eest. Arvestuse lihtsustamiseks on tänavusest aastast alates võimalik ka kogu kalendriaasta eest puhkust saada, kuid tavaliselt jäävad selle sisse ka kuud, mis ei ole veel välja töötatud, st osa kalendriaasta puhkusest laenuna. Ja nagu iga laenu andmine või võtmine, eeldab ka see poolte kokkulepet.
Küsija kool on nõustunud laenu andmisega ainult kuni 1. septembrini ja andnud puhkust 14 kalendripäeva eelmisel aastal teenitud kolme kuu ja selle aasta kaheksa kuu eest. Järgmisel aastal saab küsija juba 56 kalendripäeva selle aasta nelja kuu ja tuleva aasta kaheksa kuu eest. Sellise arvestuse puhul on aga väga oluline jälgida, et igal aastal oleks eelmise aasta puhkuseosa hiljemalt 31. detsembriks kasutatud, sest muidu see aegub.
Kui küsijale oleks antud tänavu suvel puhkust 70 kalendripäeva ja tema tööleping oleks mis tahes põhjusel lõppenud näiteks 10. septembril, siis olnuks tööandjal ilma tema nõusolekuta õigus töötasust kinni pidada ette saadud nelja kuu puhkusetasu ja vaevalt see kellelegi meeldiks.
Kaire Talviste
Kolmandik töötajatest kannatab stressi all ning viib oma tööpinged koju kaasa.
Iga tööpäeva lõpus, kui koduuks aastaid kliendihaldurina töötanud 29-aastase Merili (rääkija palvel jäävad andmed toimetuse teada – toim) taga sulgub, ohkab ta kergendatult – üks päev tööelus taas vähem. Nädala lõpuks on ta nii väsinud, et ei suuda ega tahagi kellegagi suhelda. Avatud kontori katkematu jutuvada, võitlused raadiokanalite ja parkimiskohtade pärast, pidevad mõttetuna näivad koolitused ja koosolekud, mis röövivad tööaega, on noore naise ära väsitanud.
Kui Merili pole tööl, siis ta mõtleb ja räägib tööst, kaastöötajatest, ülemustest ja klientidest. Töö nõuab Merili ajast 90 protsenti, jättes ülejäänud kümme taastumiseks, et jälle tööl endast maksimumi anda. Vaimusilmas näeb ta end hoopis teises kohas. Merili pole ainus, tööstressi all kannatab Eestis üle kolmandiku töötajaist.
Eesti on tööstressi tajumiselt Euroopas esirinnas: nii stressi, läbipõlemise kui ka unehäirete näitajad on meil oluliselt kehvemad Euroopa jõukamate riikide keskmistest. Tallinna tehnikaülikooli psühholoogia õppetooli juhataja, professor Mare Teichmanni sõnul on kõikides Ida-Euroopa riikides tööstressi oluliselt enam, kui ülejäänud Euroopas. Peamiseks põhjuseks peab ta asjaolu, et alates 90. aastatest on meie tööelus väga palju muutunud. Inimestele, kes on kasvanud ühiskonnas, kus initsiatiiv oli taunitav, kus tööl olemine oli tähtsam kui töö tegemine, kus aastakümneid töötati ühes kohas, on praeguse aja nõudmised liig mis liig. „Nüüd on teemadeks pidev enesetäiendamine, elukestev õpe. Hoiakud on muutunud, töötajatelt nõutakse rohkem. Enam pole nii, et lõpetan ülikooli ja töötan pärast seda 200 aastat arstina,” selgitab Teichmann. „Stabiilsus on kadunud isegi lihttöölistel.”
Professori sõnul on tööstressoreid tegelikult arvukalt: inseneridel on neid loetletud kokku üle 70-ne, õppejõududel üle 90-ne jne. Eri inimestele mõjuvad stressi tekitavalt erinevad asjad. Seega peab õppima märkama, mis stressi tekitab ja vaatama, kas õnnestub enda juures midagi muuta. Kuni arvatakse, et parema elu ja töökeskkonna peavad tagama teised, ei muutu midagi.
Töö imeb tühjaks
Teichmann soovitab endalt küsida: kas usud, et kontrollid ise oma edukust tööl? Vastuse poolest jaotuvad inimesed internaalideks ja eksternaalideks. Internaalid usuvad, et nende edukus sõltub peamiselt neist endist – teen rohkem, saan rohkem. Eksternaalid usuvad aga, et nende edukus ei sõltu mitte jõupingutustest, vaid horoskoobist, Allahi tahtest, ülemuse tujust või vedamisest.
„Uuringud näitavad, et internaalide töötulemused ja majanduslik kindlustatus on paremad. Meil domineerib aga eksternaalne mõtteviis,” viitab Teichmann. „Sest aastakümneid on meil kultiveeritud autokraatlikku juhtimisstiili, mis ei soosi internaale.” Tegemist pole päriliku taagaga, kõik on kinni vaid mõtlemises ja seda saab muuta, lohutab ta.
Mare Teichmann on tööstressi uurinud juba aastaid ning saanud kinnitust, et peamiseks stressoriks on meil tööalased suhted. „Kui tööl teistega hakkama ei saa, siis õpi konflikte lahendama, õpi suhtlema ja koostööd tegema,” soovitab professor. „Need oskused on meil väga madalad.”
Teisel kohal on töötempo: inimestelt nõutakse tööl olemise asemel töö tegemist, ja üha kiiremini. Kolmandal kohal on töö ja pereelu konflikt. Töö väljub tööajast ja -ruumist – pea kõikides valdkondades tuleb see mobiilide ja arvuti vahendusel koju kaasa.
Üle 40 protsendi töötajatest tunneb, et töö imeb neid energiast niivõrd tühjaks, et see mõjub halvasti pereelule, selgus tööinspektsiooni mullu läbiviidud uuringust.
Tööstressi rohkem kui seljavalu
Suurimad põhjustajad on töösuhted ja -tempo:
•• Iseseisvalt ei ole stress haigus, kuid pikaajaline viibimine stressikeskkonnas võib viia vaimse või füüsilise terviserikkeni.
•• Tööstressiga seotud terviseriskid on Euroopa Liidus tööga seotud terviseprobleemidest luu- ja lihaskonnavaevuste järel teisel kohal. Stress on seotud südamehaiguste, depressiooni jpt.
•• Kõige sagedamini põhjustavad tööstressi töösuhted, teisel kohal on töötempo, kolmandal töö- ja pereelu konflikt.
•• See, kui haavatav on töötaja tööstressile ning selle kahjulikule mõjule, sõltub näiteks eelnevatest kogemustest ning positsioonist tööl; isiksusest, soost ja vanusest, selgitab tööstressiportaal tööinspektsiooni kodulehelt.
•• Tööstressi peab probleemiks 79% Euroopa ettevõtete juhtidest, kuid sellega tegelemiseks on vastav käitumisjuhend olemas ainult vähem kui kolmandikul ettevõtetest, näitavad Euroopa töö-ohutuse ja töötervishoiu agentuuri (EU-OSHA) uuringu juunis avaldatud vaheandmed.
•• Uuri, milline on sinu tööstressi tase: www.stressivastu.eu
•• Rahvusvaheline tööstressi test OSI-2 (Occupational Stress Indicator) on aadressil: www.pekonsult.ee/stress.php
Töö- ja pereelu konflikt on märgatavalt kasvanud
•• Paljud emad-isad kannatavad suure stressi all, sest lapsevanema ja töötaja rolli vahel on end üpris raske jagada, nendib TTÜ psühholoogia õppetooli juhataja, professor Mare Teichmann.
•• Teichmann soovitab uurida, mida üks või teine roll meilt täpsemalt eeldab: mida ootab abikaasa, mida lapsed, mida koer, mida sõbrad, mida töö jne?
•• Vastustest ilmneb, et „õunapuult oodatakse apelsine” ehk võimatu on täita kõiki rolle sada protsenti. Nüüd on aeg leida kompromisse. Näiteks: ma ei tee kolme sooja sööki päevas, jõuan teha vaid ühe ja olen ikka hea ema; ma ei võta osa firma suvepäevadest, ent olen siiski hea kolleeg.
•• Psühholoogi sõnul kannatavad suurema stressi all sageli Eesti naised, kel on n-ö saare naise (supernaise) kompleks. „Tal on joodikust mees, ta peab üles kasvatama üheksa last, talitama lehmad, lambad ja sead, ta teeb remonti, künnab ja külvab, ta rassib raskete asjadega ja on veel selle üle uhke ka, et jaksab ja saab üksi kõigega hakkama,” kirjeldab Teichmann seda kompleksi. „Tänapäeval on üks nõudmine veel: kõige selle juures peab välja nägema nagu Barbie.”
•• Koduste tegemiste puhul on äärmiselt oluline tööjaotus, olme organiseerimine ja ratsionaliseerimine. Kuigi meil on arvukalt kodumasinaid, ei anna need meile ajavõitu, pigem isegi vastupidi.
•• Üht-teist maksab ette võtta ka staatussündroomiga, näiteks endalt küsida, kas asjade, suusareisi vms nimel tasub end ribadeks töötada?
•• Kõige tipuks on oluline jõuda iseendas selgusele: millal ma siis olen edukas? Kuni edu mõiste on enda jaoks defineerimata, on inimene nagu tuulelipp.
••„Oluline on mõista oma võimekust – kui palju jaksan tööl, kui palju kodus, kui palju pean puhkama jne,” selgitab professor Teichmann.
Lugeja küsib: Mida teha kui tööandja venitab töö- ja puhkusetasu maksmisega ning kuidas arvestatakse puhkusetasu ja haigusraha?
Vastab Tööinspektsiooni Lääne inspektsiooni tööinspektor-jurist Liis Kiiver:
Kui tööandja töötasu ja puhkusetasu maksmisega viivitab on töötajal õigus nõuda viivist vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 113. VÕS § 113 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse võlaõigusseaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Praegusel hetkel on viivise suuruseks kokku 8% aastas.
Samuti saab töötaja erakorraliselt töölepingu üles öelda kui selleks on mõjuv põhjus, eelkõige kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist (töölepingu seaduse § 91). Töötaja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu, eelkõige kui:
1) tööandja on kohelnud töötajat ebaväärikalt või ähvardanud sellega või lubanud seda teha kaastöötajatel või kolmandatel isikutel;
2) tööandja on oluliselt viivitanud töötasu maksmisega;
3) töö jätkamine on seotud reaalse ohuga töötaja elule, tervisele, kõlbelisusele või heale nimele.
Puhkusetasu ja tööandja poolt makstav haigushüvitis arvestatakse vastavalt Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009.a määrusele nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord." Puhkusetasu arvutatakse ja makstakse töötaja keskmise kalendripäevatasu alusel. Kalendripäevade hulka ei arvata rahvuspüha ega riigipühi. Keskmise kalendripäevatasu arvutamiseks liidetakse arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud töötasud ja jagatakse sama ajavahemiku kalendripäevade arvuga. Puhkusetasu arvutamise aluseks olevat kalendripäevade arvu vähendatakse kalendripäevade võrra, millal töötajale ei arvestatud töötasu tööst keeldumise korral töölepingu seaduse § 19 alusel (nt puhkus, haigus). Puhkusetasu arvutamisel korrutatakse keskmine kalendripäevatasu puhkuse kalendripäevade arvuga.
Tööandja maksab haigushüvitist haigestumise või vigastuse 4. - 8. kalendripäeva eest 70% töötaja keskmisest töötasust. Keskmine töötasu arvutatakse Vabariigi Valitsuse 11.juuni 2009.a määruse nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord" § 4 lõigete 2 ja 3 alusel ehk sarnaselt puhkusetasu arvutamisega. Haigushüvitis arvutatakse kalendripäevades seetõttu, et haigusleht väljastatakse töötajale haiguse või vigastuse tõttu kalendripäevade alusel ja haigushüvitist makstakse kalendripäevade eest. Erinevalt puhkusetasu arvutamisest ei jäeta haigushüvitise arvutamisel arvestusest välja riigipühi ega rahvuspüha.
Haigekassa poolt makstavate haigushüvitiste kohta saab infot Haigekassast (infotelefon 16 363).
Küsimus: Kas aktsiaseltsi juhatuse liikme ülesannete täitmise lepingu alusel töötava juhataja puhkusepäevad ka aeguvad? Lepingus on kirjas, et on õigus saada 35 päeva põhipuhkust.
Vastus: Kuna seadus juhatuse liikme puhkust ei reguleeri, siis kehtib sellise tingliku puhkuseõiguse osas just ja ainult see, mis on kirjas juhatuse liikmega sõlmitud lepingus.
Kui lepingus on ette nähtud, et juhatuse liikmel on ainult õigus saada aastas teatud arv päevi puhkust, siis see ei tähenda, et need päevad summeeruks järgmiste aastate puhkusega, kui juhatuse liige neid konkreetsel aastal ei kasuta. Seega meie hinnangul on küsimus mitte niivõrd nende aegumisest, vaid üldse järgmisse aastasse ülekandumisest, kui selles osas kokku lepitud ei ole.
Äripäeva käsiraamatute foorumis vastas küsimusele advokaadibüroo Lepik & Luhaäär LAWIN.
Lemmi Kann
See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.
Tööandjate keskliidu volikogu leidis tänasel kohtumisel, et miinimumpalga tõusust saab hakata rääkima alles siis, kui majandus on 4 kvartalit järjest kasvanud.
Tööandjate keskliidu ja ametiühingute keskliidu juhid otsustasid esmaspäeval, et riiklikul tasemel miinimumpalk küll järgmisel aastal ei tõuse, kuid püütakse leppida kokku alampalkade tõusus teatud sektorites.
Nüüdseks on aga selgunud, et kumbki keskliit siiski sellist lähenemist ei toeta. Ametiühingute keskliit teatas eile, et peab jätkuvalt vajalikuks tõsta kogu erasektori miinimumpalka.
Ka täna kogunenud tööandjate keskliidu volikogu ei toetanud sektoripõhist alampalkade tõstmist. Erinevalt ametiühingutest asusid tööandjad aga seisukohale, et miinimumpalka ei saa veel üldse tõsta.
«Hinnati, et majandus peaks natuke pikemalt kosuma enne, kui saab hakata rääkima palkade regulatiivsest tõstmisest,» ütles tööandjate keskliidu juhataja Tarmo Kriis. Seega oleks tööandjate hinnangul ennatlik tõsta alampalka juba järgmise aasta alguses. Kriis ei välistanud aga miinimumpalga tõstmist tuleva aasta keskel, kui nähtub, et majandus stabiilselt kosub.
Tööandjate keskliidu volikogu arutas täna ka tervishoiukulude rahastamist. Volikogu asus seisukohale, et tuleks kaaluda ravikindlustusmaksu tasujate ringi laiendamist, näiteks ka pensionide maksustamist ravikindlustusmaksuga. Kriisi sõnul võimaldaks selline laiendamine ravikindlustusmaksu määra alandada praeguselt 13 protsendilt näiteks 10 protsendile. Volikogul otsustati, et tööandjate keskliit asub välja töötama täpsemaid ettepanekud tervishoiukulude rahastamise osas.
Allikas: Postimees
Lehekülg 1246 / 1592
