Artiklid
«Mees jättis mu maha, alimente ei maksa, tema firmas makstakse palka, aga seda ei deklareerita,» selline näeb välja üks paljudest ümbrikupalga vihjetest maksuametile.
Kui mullu kaebasid töötajad rohkem kui 600 korral ümbrikupalka maksva tööandja peale, siis tänavu on neid kolme kuuga kogunenud juba üle 300.
Ümbrikupalkade maksmise puhul on tänavu selgeks trendiks, et töötajad ise kaebavad ebaseadusliku tegevuse peale ja vähem on konkurentide peale kaebamisi. Kui läinud aasta esimese kolme kuuga laekus maksu- ja tolliametile (MTA) 175 vihjet ümbrikupalga maksmise kohta (terve aasta jooksul 655), siis tänavu on kolme kuuga juba 301 vihjet.
MTA kontrolliosakonna juhataja Egon Veermäe tunnistas, et kõigi neile saabuvate vihjete seas domineerivad selgelt ümbrikupalga vihjed. «Kõiki vihjeid kontrollitakse põhjalikult ning peamiselt on tegemist olukordadega, kus tööandja on jätnud palga maksmata ning töötajad kurdavad mustalt raha jagamist,» lausus ta.
Ebaausa konkurentsi vastu
Üsna sage on ka olukord, kus vihjajaks on eksabikaasa, kes on probleemi ees, et ei saa mehelt alimente kätte ja teatab siis, et seal firmas tegelikult makstakse palka, aga seda ei deklareerita. Ümbrikupalga maksmise juhtude uurimisel saadab MTA hoiatuskirju, tehakse kontrolle ning mõeldakse välja uusi lahendusi, kuidas patustajad vahele võtta.
«Tõendamine pole lihtne ja seepärast oleme hakanud uurima ka kahtluse all olevate firmade töötajate elukvaliteeti,» tõdes Veermäe. See on küll kulukas, kuid vajalik, kui firma pole varasematele hoiatustele reageerinud ning kontrolli ajaks on töötajad «sobiva ja vajaliku jutu koolitused» läbinud. «Siis tuleb nende elustandardit uurida,» tõdes Veermäe.
Sel aastal on MTA alustanud 51 ja juba lõpetanud 37 ümbrikupalga kontrolli. Kokku on patufirmadele määratud 8,7 miljoni krooni ulatuses lisamakse.
Veermäe sõnul on positiivne trend, et erineva ala ettevõtjad soovivad teha maksuhalduriga koostööd, et võidelda ebaausa konkurentsiga. «See on positiivne aja märk, sest tänases olukorras on paljudel turul olevatel ettevõtjatel kindlasti tugevam surve otsida lahendusi maksude optimeerimiseks,» sõnas ta.
Ohtralt fiktiivseid arveid
Veermäe tunnistas, et ka töötajatel on praegu suurem motivatsioon pettusega kaasa minna, sest piirkonnas, kus on tööd raske leida, lepitakse vähese palgaga, mida makstakse seejuures mustalt.
MTA tuvastas selle aasta esimeses kvartalis läbi viidud kontrollitegevuste tulemusel deklareerimata ja tasumata makse 389 miljoni krooni ulatuses. Lisaks ümbrikupalkadele tuli tegelda taksojuhtide maksukäitumisega ning fiktiivsete arvete ehk käibemaksupettustega.
Veermäe sõnul on sellest aastast näha selget trendi inimeste maksukäitumise muutumises. «Kui varasemalt korrigeerisid vabatahtlikult oma maksudeklaratsiooni ligi pooled hoiatuskirja saanutest, siis tänavu on olukord halvenenud,» selgitas ta.
Märtsis tegid politsei, pealinna transpordiamet ja MTA Tallinnas ühisreidi taksojuhtide kontrollimiseks. Vaatluse alla võetud 49 taksojuhist oli enamikul probleeme maksuarvestusega.
Tuuli Koch
Mirko Ojakivi
Ametiühingute keskliidu juhatuse eilne otsus mitte nõustuda 1. juulist kehtima hakkavate töötuskindlustushüvitiste vähendamisega sunnib sotsiaalminister Hanno Pevkurit tõstatama töötukassa reservide teema valitsuses.
Pevkuri sõnul kavatseb ta valitsusele esitada neli ettepanekut, mis aitaks piirata töötukassa reservide kasutuselevõttu. Üks neist, mida valitsus juba tänaõhtusel kabinetiistungil arutab, on ka eile ametiühingute keskliidu juhatuse poolt vastu võetud ettepanek lükata uue töölepinguseaduse jõustumine 2011. aastasse.
Pevkuri sõnul ta ise siiski töölepinguseaduse nii kaugesse tulevikku lükkamist ei poolda. Ma ise käituksin siiski hea meelega nii, nagu parlament on seadust vastu võttes soovinud, ehk 1. juulist võiks seadus ikkagi jõustuda, lisas Pevkur. Küll aga tuleb tema sõnul valitsusel läbi arutada, mida ette võtta uue töölepinguseadusega kaasnevate töötuskindlustushüvitistega.
Lootis lõunani
Pevkur lootis veel eile lõunani, et valitsuse eest suudavad rasked valikud teha tööandjad ja ametiühingud. Kokkulepet aga ei sündinud.
Ametiühingute keskliidu juhatuse esimehe Harri Taliga sõnul ei saa ametiühingud nõustuda hüvitiste vähendamisega.
Kui valitsus ja tööandjad ametiühingute ettepanekuga nõustuksid, säästaks see töötukassa aina vähenevat eelarvet. Taliga sõnul tähendaks praegusel, veel jõustumata seadustes ette nähtud kujul töötuskindlustushüvitiste väljamaksmine seda, et töötukassa peaks sel aastal väljamakseid tegema ligi miljardi krooni võrra rohkem, kui töötuskindlustusmaksetest kassasse sisse tuleb. Kui töölepinguseaduse jõustumine edasi lükata, oleks see miinus oluliselt väiksem, selgitas Taliga.
Tööandjate keskliidu volikogu esimees Enn Veskimägi ütles, et tööandjad ei nõustu töölepinguseaduse edasilükkamisega.
Veskimäe selgitusel elab töötukassa selle aasta olemasolevate reservide najal kindlasti üle. Eks töölepinguseaduse jõustumine näitab ära, kas uusi töötuid tuleb väga palju või mitte. Me saame septembris-oktoobris ju otsustada, kas on tarvis tõsta veelgi töötuskindlustusmakse tariife või mitte, rääkis ta.
Mait Palts ,
Eesti kaubandus-tööstuskoja jurist
Inimesel, kes soovib välismaale tööle minna, tasub kindlasti enne tutvuda maksustamise, ravikindlustuse ja töötuskindlustuse põhimõtetega.
Riigiti on need erinevad ja kui töötada teisel maal püsivamalt, on suur tõenäosus, et mõnda maksu tulebki hakata tasuma töökohariigis. Pikemat aega mujal töötajate puhul muutub oluliseks ka residentsuse küsimus: kas isikut saab enam pidada Eesti residendiks? Sellest sõltub suuresti tulu- ja sotsiaalmaksu kohustus.
Üldjuhul jääb inimene Eesti residendiks, kui ta töötab ja elab välisriigis alla 183 päeva. Kui ta viibib teises riigis aga kauem kui kuus kuud, võivad mõlemad riigid pidada teda juba oma residendiks. Kummale riigile sellisel juhul makse maksta, sõltub sellest, kas riikide vahel on sõlmitud topeltmaksustamise vältimise kokkulepe.
Kui aga välisriigis viibitakse töö tõttu 12 järjestikust kalendrikuud, vabastatakse palgatulu Eestis tulumaksust, juhul kui see on välisriigis maksustatud ning see on dokumentaalselt tõendatud ja tõendil on näidatud tulumaksu summa. Siiski on selline palgatulu vaja füüsilise isiku tuludeklaratsioonis deklareerida.
Et maksuküsimustes selgusele jõuda, on kõige mõistlikum uurida maksu- ja tolliametist varakult, milline maksukohustus on võimalik konkreetses riigis töötades.
Välisriigis tööle asudes tuleks tööandjalt ka uurida, kas ja kuidas toimub palgalt maksude maksmine (kas selle peab kinni tööandja või tuleb ise tasuda). Võimatu pole seegi, et töötajal endal tuleb välisriigis saadud tulu kohapeal deklareerida ja deklaratsioonid sealsele maksuhaldurile esitada.
Välisriigis tööta jäämine
Nii ravi- kui ka töötuskindlustuse puhul kehtib üldjuhul põhimõte, et hüvitist saadakse riigilt, kuhu on laekunud maksud. Töötuks jäädes on isikul niisiis tavaliselt õigus töötushüvitisele riigis, kus ta viimati töötas. Kui enne töötuks jäämist töötati mõnes teises riigis, peaks ka hüvitist taotlema seal. Jälle tulevad mängu näiteks kindlustusstaai arvutamise erinevad reeglid. Näiteks Eestis töötuskindlustushüvitise saamiseks peab isikul olema töötuna arvelevõtmisele eelnenud 36 kuu jooksul vähemalt 12 kuud töötuskindlustusstaai. Ühtaegu võib vastav töötuskindlustusstaa olla kogutud ka teistes liikmesriikides töötades, kui seda tõendatakse ametliku tõendiga.
Lisaks maksuhalduri käest saadavale infole tasub enne välisriiki tööle suundumist, aga ka enne töötajate pikaajalist välisriiki lähetamist uurida võimalikke maksu- ja kindlustusküsimusi haigekassast ja töötukassast. Viimati nimetatu koordineerib ka Euroopa Komisjoni poolt loodud töövahendusvõrgustikku EURES, kust saavad infot nii tööotsijad kui ka tööandjad.
Hannes Danilov, Haigekassa juht
Haigekassa juht Hannes Danilov kirjutab, et seoses uue töölepinguseadusega, mis muudab arstide-õdede tööajanorme, on levinud arusaam, justkui haigekassa pikendaks meedikute tööaegu ja vähendaks nende palku.
Vastupidiselt levinud arusaamale ei maksa arstidele-õdedele palka haigekassa. Seda teevad ikka haiglad, kus arstid-õed töötavad. Samuti ei reguleeri haigekassa nende tööaja pikkust, see määratakse seadustega. Haigekassa töö on seista patsiendi huvide eest, selle eest, et patsiendini jõuaks vajalik arstiabi õigel ajal ja õiges kohas. Haigekassa maksab raviasutusele tasu patsiendile osutatud teenuse eest, see tähendab, meie maksame haiglale patsiendi asemel.
Veel kehtiva töö- ja puhkeaja seaduse kohaselt on osale tervishoiutöötajatele kehtestatud lühendatud tööaeg. 1. juulil jõustuv uus töölepinguseadus sisaldab mõningaid muudatusi tööajanormides ja on tõstatanud mitmeid küsimusi, mis puudutavad ka arstide-õdede tööaega.
Lühendatud tööaja nõue on pärit ajast, mil meditsiinis kasutatavad tehnoloogiad ei olnud piisavalt arenenud, et olla arsti või õe tervisele ohutud. Vanemate röntgeniaparaatide kasutamisel eraldus ohtlikult palju ioniseerivat kiirgust, tervisele ohtlikud olid ka gaasid, mis eraldusid erinevate mürgiste ravimite ja ravigaaside kasutamisel raviprotsessis.
Tänapäevane meditsiinitehnika inimese tervisele enam ohtu ei kujuta nii kiirguse kui ka mürgiste gaaside levimine ümbritsevasse keskkonda on viidud miinimumini ja seetõttu ei ole tööaja piirangud enam põhjendatud. Haiglate töökeskkonna ohutegurid vastavad ka Euroopa Liidus kehtivate piirnormidele.
Seetõttu on regulatsioonid, mis kehtestasid osale tervishoiutöötajatele lühendatud tööaja, tunnistatud alates 1. juulist kehtetuks ja tööaega reguleerib ainult töölepinguseadus.
Nii on uue seaduse järgi anestesioloogide, anesteesia-intensiivraviõdede ja operatsiooniõdede, patoloogiaosakonna töötajate, intensiivravi osakondade meditsiinitöötajate tööaeg varasema 35 tunni asemel 40 tundi nädalas, radioloogiavaldkonna töötajatel 30 tunni asemel samuti 40 tundi nädalas.
Niisiis, jõustuv tööaja muudatus muudab ka tervishoiutöötajate keskmisi tunnitasusid. Praegused keskmised tunnitasud on arvutatud erinevate tervishoiutöötajate erinevatest tööajanormidest lähtuvalt.
Lihtsustatult tähendab see erinevus seda, et sama keskmise töötasu saamiseks peab kardiokirurg töötama 40 tundi, anestesioloog aga 35 ja radioloog 30 tundi nädalas ehk anestesioloogi ja radioloogi keskmine arvestuslik tunnitasu on kõrgem. Teoreetiliselt võib arutleda nii kui kardiokirurg ja anestesioloog töötavad võrdselt kaheksa tundi päevas, saab anestesioloog rohkem palka.
Muidugi ei saa arstid-õed kõik ühepalju palka. Lisaks arstierialale arvestab tööandja palga maksmisel kindlasti ka spetsialisti kvalifikatsiooni, töökogemust ja töötulemusi, ühesõnaga, teeb palgapoliitikat.
Selleks et eelöeldust paremini aru saada, mõni sõna ka üldisest tervishoiutöötajate palgapoliitikast. Üldine palgakorraldus tervishoiusüsteemis põhineb tervishoiutöötajate ametiliitude ja haiglate liidu miinimumpalga kokkuleppel, mis sätestab praegu arstide miinimumpalgaks 112 krooni ja õdedele 60 krooni tunnis.
Kuna ei ole mõistlik maksta asutuses kõigile töötajatele ainult miinimumpalka, on keskmine tunnitasu teenuste hinnakirjas arvestatud mitte minimaalse kokkulepitud töötasu järgi, vaid suuremana: arstide puhul 30 protsenti ja õdede puhul 20 protsenti miinimumist kõrgemana, vastavalt 146 ja 72 krooni tunnis. Selline lisaprotsent annab haiglajuhtidele võimaluse teha asutuse sees paindlikku palgapoliitikat ning lubab maksta erineva töökogemuse ja kvalifikatsiooniga spetsialistidele erinevat palka.
Nii on raviasutuse oma palgapoliitika ümberkorraldamine, mis on tingitud uuest töölepinguseadusest ja muudab osa, seni lühema tööajaga tervishoiutöötajate, palgamäära, võimalik läbi viia just selle miinimumist kõrgema protsendi arvel. Iga üksiku arsti või õe töötasu on siiani olnud tema ja tema tööandja omavaheline kokkulepe ja peab ka edaspidi selleks jääma.
Uue töölepinguseaduse rakendumisest tulenev keskmiste tunnitasude muutus muudab raviasutusele haigekassa poolt tervishoiuteenuste hindade kaudu saadava raha «struktuuri»: nende erialade spetsialistide keskmise tunnitasu langemisest väheneb 2009. aastal 50 miljoni võrra haiglatesse minev palgaraha, kuid sama raha võrra suureneb ravijuhtude arv ja kogusummas haiglate eelarved ei vähene, küll aga suureneb teenuste kättesaadavus. Loogiline kui ühe ravijuhu hind langeb, siis saame sama raha eest rohkem ravijuhte.
Loomulikult annan endale aru, et igasugune palgasüsteemi muudatus, välja arvatud selline, mis toob kaasa märgatava tõusu, põhjustab erinevaid arvamusi ja pahameelt. Siiski arvan, et peame ajaga kaasas käima ja kaotama põhjendamatud erisused erinevate erialade arstide ja õdede kohtlemisel ning viima oma regulatsioonid vastavusse Euroopa omadega.
Alo Raun, vanemtoimetaja
Hanneli Rudi, reporter
Kui lühendada vanemahüvitise perioodi ühele aastale, säästaks riik 1,3 miljardit krooni ehk mitu korda suurema summa kui hüvitise ülemmäära langetades.
Rahandusministeeriumi valitsuskabinetile arutamiseks saadetud eelarveanalüüsis on pakutud kahte suunda, kuidas saaks kasutada vanemahüvitise süsteemi võimaliku rahaallikana riigieelarve aukude lappimisel.
Kui langetada ülemmäär 22 000 kroonini, õnnestuks tänavu kokku hoida 2 ja järgmisel aastal 38,8 miljonit, arvutas rahandusministeerium valitsusele edastatud tabelis.
Ülempiiri alandamise mõju oleneb ministeeriumi pressiesindaja Kristi Jõesaare väitel sellest, millise summani see alandada, ning sellest sõltub ka inimeste arv, keda nimetatud muudatus mõjutab.
Jõesaare sõnul annaks aga teistpidine lähenemine - 1,5-aastase vanemahüvitise perioodi kärpimine kuue kuu võrra - otsuse vastuvõtmisele järgneva aasta eelarves 1,3 miljardit krooni kokkuhoidu.
Ta meenutas, et tegu on vaid rahandusministeeriumi valitsuskabinetile arutamiseks esitatud riigieelarve kulude ja tulude võimalike muudatuste analüüsiga. «See, kas vanemahüvitise tänases korralduses midagi muutub, on valitsuse otsustada.»
Sõimekohad saavad otsa
Ministeeriumi analüüsi kohaselt ei kaota hüvitisperioodi ühele aastale kärpimisest majandus: osa töötajaid tuleb varem tööle, kuna ei soovi olla kodus lapsehooldustasuga. Samal ajal tekib dokumendi autorite väitel ilmselt raskusi lastesõime kohtadega, mistõttu tuleks osa vabanevast rahast suunata sinna.
«Vanemahüvitise maksmise süsteemi oleks otstarbekas muuta arvestades muuhulgas toimunud eelarveliste vahendite vajaduse kasvuga antud valdkonnale - 2009. aasta jaanuaris maksti vanemahüvitiseks ligikaudu 75 protsenti enam kui 2007. aastal,» seisab dokumendis.
Eelarvekulud kasvavad ministeeriumi väitel lisaks pettuste tõttu. «Kunstlikult suurendatakse hüvitise perioodile eelnevalt ema sissetulekut, mis võimaldaks maksimaalselt suure hüvitise saamist riigilt.»
Analüüsi koostajad soovitavad kindlasti kaaluda ka vanemahüvitise maksimummäära vähendamist ja seda, et siduda see lahti sotsiaalmaksuga maksustatavast tulust eelneval kalendriaastal.
Praegu on maksimummäär kolmekordne keskmine tulu, mis on tänavu 30 759 krooni. Tänase seisuga on maksimumsuuruses vanemahüvitis määratud 923 inimesele.
22 000 krooni või vähem
Analüüsis kirjutatakse, et kui määrata maksimumsuurus riigieelarve seaduse tekstiparagrahviga näiteks summas 22 000 krooni kuus, väheneks kuu summa 8279 krooni võrra. Kui määra saaks kehtestada neile kõigile korraga, võiks 900 maksimumhüvitise saaja puhul tekkida kokkuhoid 89,4 miljonit krooni aastas.
Võimalusena on soovitatud kaaluda maksimumsummana ka 18 000 krooni, kuid selle kohta pole arvutusi välja toodud. «Täpsed isikute arvud ei ole prognoositavad, sest hüvitiste saajate arv ja ka tulu suurus muutub pidevalt.»
Analüüsis on ka meenutatud, et Praxise peretoetuste analüüsi tulemused näitavad, et Eesti peretoetuste süsteem on euroliidu riikide seas kõige enam keskendunud sündidele ja seda tänu vanemahüvitisele.
Teine Praxise järeldus ütleb, et üha rohkem toetusraha läheb kõrgeimasse tulukvintiili kuuluvatele peredele.
«Riikliku perepoliitika eesmärkide selgem sõnastamine aitaks otsustada, kas peretoetuste maksmine praeguses proportsioonis lapse vanuse ning pere sissetuleku skaalal on optimaalne.»
Lehekülg 1345 / 1592
