Artiklid
Tallinna Ringkonnakohtu otsuse nr 3-06-2092 valguses peab maksuhaldur vajalikuks selgitada tööjõu vahendusteenuses (edaspidi nimetatud tööjõurent) osalevatele isikutele makstava päevaraha maksustamist.
Maksuhaldur on seisukohal, et maksuvaba päevaraha maksmise ning tööjõurendis osaleva isiku töölähetusse saatmise võimalus sõltub töö tegemise reaalsest asukohast ja töö tegemise ajast. Isikuga sõlmitavas töölepingus peaks töö tegemise asukoha fikseerima lähtudes reaalsest töö tegemise asukohast.
Viidatud kohtulahendis asus Tallinna Ringkonnakohus seisukohale, et: Püsivalt väljaspool alalist elukohta kindlas kohas töötamise korral on elukohast eemal viibimisest tekkivad kulutused töötasu osa. Püsiva asukohaga tööd saab teha töökoha läheduses elav isik ning kaugemal elaval töötajal on võimalik elukohta vastavalt muuta. Sellist võimalust aga ei ole, kui töö on liikuva iseloomuga. Seega juhul, kui isik töötab väljaspool oma alalist elukohta püsivalt kindlas kohas, peaks sellise töötajaga sõlmitavas töölepingus fikseerima töö tegemise asukohana vastava töö tegemise asukoha reaalse piirkonna ning sellist isikut ei saaks käsitleda vastavas töökohas lähetuses olevana ega maksta talle maksuvabalt päevaraha.
Rentimine pikemaks ajaks ühele isikule
Näiteks Eestis tööjõurendiga tegelev juriidiline isik rendib oma töötaja pikaajaliselt ühele konkreetsele Soome isikule. Sellise töötajaga sõlmitavas töölepingus peaks märkima töö tegemise asukohana vastava töö tegemise reaalse asukoha (Soome isiku asukoha piirkonna) ning sellist töötajat ei saa käsitleda Eestist Soome lähetusse läinuna ega maksta talle sellise Soomes viibimise eest maksuvaba päevaraha.
Rentimine pikemaks ajaks erinevatele isikutele ühte piirkonda
Juhul, kui töötajat renditakse pikemaks ajaks erinevatele isikutele ning töökoht ühe rendilevõtja juures ei ole püsiv, tuleb hinnata töötaja töötegemise asukoha fikseerimisel töötamise tegelikke asjaolusid. Kui töötajat renditakse küll erinevatele isikutele, kuid need asuvad ühes piirkonnas, tuleks sarnaselt eelkirjeldatud situatsioonile fikseerida töö tegemise asukohana vastava töö tegemise asukoha reaalne piirkond ning sellist isikut ei saaks käsitleda vastavas piirkonnas lähetuses olevana ega maksta talle maksuvabalt päevaraha. Kui isikut renditakse aga erinevatesse piirkondadesse, tuleb töö tegemise asukohana töötajaga sõlmitavas lepingus fikseerida see piirkond, millega selline töötamine on enim seotud.
Näiteks kui Eestis tööjõurendiga tegelev juriidiline isik rendib oma töötaja pikaajaliselt mitmetele Helsingis asuvatele isikutele, peaks sellise töötajaga sõlmitavas töölepingus märkima töö tegemise asukohana vastava piirkonna (nt Helsingi) ning sellist töötajat ei saaks käsitleda Eestist Helsingisse lähetusse läinuna ega maksta talle sellise Helsingis viibimise eest maksuvaba päevaraha.
Rentimine lühemaks ajaks erinevatele isikutele erinevates piirkondades
Kui Eestis tööjõurendiga tegelev isik rendib oma töötajaid lühemateks perioodideks erinevates piirkondades asuvatele isikutele, nt 2 kuud Eestis, 1 kuu Soomes ja 1 kuu Rootsis, võib sõltuvalt asjaoludest olla sellise isiku viibimine Soomes ja Rootsis käsitletav töölähetusena, mille eest võib isikule maksta maksuvaba päevaraha. Eestis on maksuvabade päevarahade maksmine võimalik juhul, kui renditud töötaja rendilepingu järgne töökoht on kaugemal kui 50 km tema tavapärasest töökohast. Kui renditöötaja tavapäraseks töökohaks on kokku lepitud Eesti, siis eestisiseselt ei ole tegu lähetusega ning maksuvaba päevaraha maksta ei saa.
Hindamaks seda, kas tööjõurendis osalevate isikute puhul on lähetuse vormistamine ning maksuvaba päevaraha maksmine põhjendatud, lähtub maksuhaldur töö tegemise reaalsest asukohast ning maksukorralduse seaduse §-s 84 sätestatust (kui tehingu või toimingu sisust ilmneb, et see on tehtud maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil, kohaldatakse maksustamisel sellise tehingu või toimingu tingimusi, mis vastavad tehingu või toimingu tegelikule majanduslikule sisule).
Käesolevaga selgitab maksuhaldur autojuhtidele makstavate päevarahade maksustamist.
Eesti Vabariigi töölepingu seaduse § 26 lg 1 p 5 kohaselt peab töölepingus olema fikseeritud muude kohustuslike töölepingu tingimuste ja andmete kõrval töö tegemise koht või piirkond.
Töölepingu seaduse § 51 lg 1 kohaselt on töölähetus töötaja lähetamine tööülesannete täitmiseks väljaspoole töölepinguga määratud töö tegemise asukohta.
Vabariigi Valitsuse määruse "Töölähetuse kulude hüvitiste ja päevarahade määrad ning nende maksmise tingimused ja kord" § 9 kohaselt makstakse teeloleku ja lähetuskohas viibimise aja eest töölähetuse päevaraha tingimusel, et lähetuskoht asub vähemalt 50 kilomeetri kaugusel asula piirist, kus paikneb töökoht.
Maksuhaldur on seisukohal, et maksuvaba päevaraha maksmise ning autojuhi töölähetusse saatmise võimalus sõltub töö tegemise reaalsest asukohast.
Kui autojuhi reaalseteks tööülesanneteks on sõitude tegemine Eestis, kuid aeg-ajalt tehakse ka üksikuid välissõite, on sellise autojuhi töötegemise piirkonnana käsitletav Eesti. Aeg-ajalt ettetulevad välissõidud töötegemise piirkonnast väljapoole oleks nõuetekohasel vormistamisel käsitletavad töölähetusena, koos võimalusega maksta töölähetuses viibimise eest õigusaktides sätestatud määrades maksuvaba päevaraha.
Kui autojuhi reaalseks ülesandeks ongi sõita näiteks ainult Euroopas, on sellise autojuhi reaalse tööpiirkonnana käsitletav Euroopa ning vastavas piirkonnas viibimist ei saa käsitleda Eestist töölähetuses olemisena ning sellises piirkonnas viibimise eest ei maksta maksuvaba päevaraha. Sellisel juhul on vastavas töötegemise reaalses piirkonnas viibimisega tekkivad kulud töötajale makstava palga osa.
Hindamaks seda, kas autojuhtidele on lähetuse vormistamine ning õigusaktides sätestatud piirmäärades maksuvaba päevaraha maksmine põhjendatud, lähtub maksuhaldur töö tegemise reaalsest asukohast ning MKS §-s 84 sätestatust (kui tehingu või toimingu sisust ilmneb, et see on tehtud maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil, kohaldatakse maksustamisel sellise tehingu või toimingu tingimusi, mis vastavad tehingu või toimingu tegelikule majanduslikule sisule). Töötajatega sõlmitavates lepingutes tuleks töö tegemise piirkonnana sätestada reaalne töötegemise piirkond.
Sihtasutus Õpilasmalev saatis sotsiaalministeeriumile läkituse, milles palub vaadata üle uue töölepinguseaduse eelnõu § 8 punkti 2 sisu ja sõnastuse. Selle seadusepunkti põhjal tohiks uue seaduse jõustumisel alaealiste tööaeg kesta maksimaalselt vaid pool koolivaheaega. See tähendaks kevadistel ja sügisestel koolivaheaegadel õpilasmaleva kadumist.
SA Õpilasmalev arvates takistab uus seadus malevate arengut ja võib põhjustada töökasvatusvaldkonna arengu pidurdumist. Samuti pole see kooskõlas noorte huvidega ning võib suurendada noorte illegaalset töötamist.
SA Õpilasmalev juhataja Eero Kiipli kinnitab, et Eestil ei ole mõtet juurutada punkte, mis oma sisult jäävad tegeliku elu arengule jalgu. Nimetatud punktid võivad põhjustada töökasvatusvaldkonna arengu pidurdumist. Teema vajab seda enam tähelepanu, et noored töötud on Euroopas kõige kiiremini kasvav töötute rühm.
Õpilasmalev on 1318-aastastele noortele mõeldud erisuunitlusega programm, mille sisuks on töökasvatus ning sotsiaalse kompetentsi kujundamine. Möödunud aastal osales õpilasmaleva rühmades üle Eesti 6000 noort. Maleva 40-aastase ajaloo jooksul on selles kaasa löönud iga neljas eestlane.
Helve Toomla,
jurist
Tööandja väidab, et töölähetuses viibimisel üle ettenähtud tööajanormi töötamist ei peeta ületunnitööks. Kas see väide on tõene ja kas ei ole mingeid erandeid (ma ei pea silmas üldisi välistusi), mis kinnitaksid selle väite seaduslikkust?
Tööandja väide ei ole õige, lähetuses kehtib töötajale sama tööajanorm nagu tavalises töö tegemise asukohas. Üldjuhul on ületunnitöö lubatud poolte kokkuleppel, seda ka lähetuse ajal. Kui sellist kokkulepet ei ole, ei pea töötaja ka lähetuse ajal ületunnitööd tegema. Lepiti aga enne lähetust pikemas tööajas kokku, tuleb tööandjal üle normi töötatud aja eest maksta lisatasu, kui ei ole lepet hüvitada ületunnitöö vaba ajaga.
Kahel erandjuhul on töötaja siiski kohustatud ületunnitööd tegema, sh ka lähetuse ajal. Üle oma tööajanormi peab töötaja tööandja korraldusel töötama vääramatu jõu (nt loodusõnnetuse) korral, kui selline töö on ajutine ja tuleb teha viivitamata. Ka vahetustöötaja tööle ilmumata jäämise puhul, kui töös ei või tekkida vaheaega, on töötaja kohustatud teatama sellest töö-andjale ja jätkama tööd, kuid mitte kauem kui neli tundi.
Ille Grün-Ots
Lapse teenitud tulu tuleb vanemal oma tuludeklaratsiooni kirja panna.
Elu nagu hernes meil ju nüüd üks rahateenija juures, muigas 11-aastase Mia Briti ema, kui tüdruk sai esimese omateenitud raha kätte. Tõsi, ühele ajakirjale kirjutatud loo honorari miskipärast tüdruku pangaarvele ei makstud, kuigi piigal on see juba õige ammu olemas. Raha kanti ema arvele eks pärast ise õiendate. Miks on nii lihtsam, ei saanudki ema aru.
Kehtiv töölepinguseadus ei näe ette alla 13-aastase töötamist ehk temaga töölepingu sõlmimist. Samal ajal on tegelikkuses vaja ka alla 13-aastaseid tööle rakendada, eelkõige reklaami-, kultuuri- ja loomingulises tegevuses. Tsiviilseadustiku üldosa seadus annab võimaluse sõlmida lastega võlaõiguslik leping ehk teha tehinguid ka piiratud teovõimega isikutega (alaealistega). Seda siiski seadusliku esindaja eelneval või tagantjärele antud nõusolekul (heakskiidul), ütleb tööinspektsiooni õigusosakonna juhataja Niina Siitam. Honorari loomingulise tegevuse eest võib aga maksta ilma mingi kirjaliku lepinguta.
Üks konks veel
Üks konks on kõigi nende esinemistega küll veel. Tihtipeale kestavad kontserdid-etendused või muud esinemised hilisõhtuni. Seadus aga ütleb, et üldjuhul ei või alaealised tööd teha õhtusel ja öisel ajal (kella 2206). Siiski täpsustab seadus: neid võib rakendada tööle ainult juhul, kui alaealine osaleb etendusasutuse loomingulises tegevuses ja töö-andjal on selleks tööinspektori luba. Öötööle võib neid sellisel juhul rakendada kuni kella 23-ni. Noorematest kui 13-aastastest ei kõnele seadus aga üldse midagi. Kuuldavasti kavatsetakse seadusemuudatusega ka nooremate laste töötamine kuidagipidi seadustada.
Kohe jõuab kätte tulude deklareerimise aeg. Maksu- ja tolliameti maksude osakonna juhataja Aule Kindsigo selgitab: Kui laps on saanud tulu, näiteks käinud suvel tööl, siis peab vanem oma tuludeklaratsiooni mahaarvamiste osas laste täiendava maksuvaba tulu tabelis näitama lapse tulu. Seda ka siis, kui lapse tulu on alla maksuvaba tulu. Selle võrra on lapsevanema maksusoodustus väiksem.
Aasta pärast tulusid deklareerides saab last ülal pidav isik, tavaliselt lapsevanem, arvesse võtta täiendavat maksuvaba tulu iga kuni 17 aasta vanuse (k.a) lapse kohta. Soodustust saab deklareerida vaid üks lapsevanem, selgitab Kindsigo.
Laps võib aga end registreerida vanema kaasabil füüsilisest isikust ettevõtjaks (FIE-ks). Selle ettevõtlusvormi puhul on hea asi see, et tuludest saate maha arvata kõikvõimalikud kulud, ka näiteks lapse esinemiseks mõeldud kos-tüümide hinna jne. Alaealine vormistatakse FIE-ks vanema kirjaliku nõusoleku alusel.
FIE-ks registreerimisel ei ole vanuselist alampiiri. Kui laps on FIE-ks registreeritud, teeb ta deklaratsiooni enda nimel, selle allkirjastab lapsevanem.
Tööd, mida lapsed tohivad teha
1314-aastasel alaealisel ja 1516-aastasel koolikohustuslikul alaealisel on lubatud teha järgmisi kergeid töid:
põllumajandustööd, näiteks aia- või põllukultuuride istutamine, rohimine, kastmine, korjamine, puhastamine, pakkimine;
tööstusettevõttes tehtavad lihtsamad abitööd;
kaubandus- või teenindusettevõttes tehtavad abitööd;
toitlustus- või majutusettevõttes tehtavad abitööd, näiteks laudade katmine, nõude koristamine või pesemine, majutusruumide koristamine;
käsitöö, näiteks suveniiride või muu sellise valmistamine või müük;
kontoritööd, näiteks töötamine asjaajajana, käskjalana;
puhastus- või koristustööd;
kultuuri, spordi või reklaamiga seotud tööd, näiteks osalemine etendusasutuse töös loomingulise töötajana, töö modelliagentuuris, töö siseturismiga seotud üritustel, väikese-mõõduliste ja odavate kaupade müümine, reklaamnäidiste või reklaam-trükiste jagamine jne.
Lehekülg 1422 / 1592
