Artiklid
Niina Siitam
tööinspektsiooni õigusosakonna juhataja
Meie firma on tütarfirma ja meile ei maksta juba kaks kuud palka põhjendusega, et meie firmal on võlg emafirmale. Samas läheb kogu meie toodang emafirmale ja kõik tema tellimused on täidetud. Mida tuleks töötajatel sellises olukorras teha?
Tööandja üks põhikohustusi on maksta töötajatele töö eest tasu.
Palga maksmata jätmine, sõltumata asjaolust, et firma on võlad ja raha maksmiseks vahendid puuduvad, on tööandja kohustuse täitmata jätmine ja seega seaduserikkumine.
Töötajatel on õigus pöörduda avaldusega maksmata palga nõudes töövaidlust lahendava organi poole.
Eesti Ametiühingute Keskliit (EAKL) ja Eesti Tööandjate Keskliit (ETTK) leppisid kolmapäeval, 21. novembril toimunud läbirääkimistel kokku, et 2008. aastal on üleriigiline palga alammäär 4350 krooni kuus ning 27 krooni tunnis.
Kuigi ametiühingud taotlesid esialgu suuremat numbrit, saavutati ometi suurim alampalga tõus läbi aegade. Alampalga saaja netosissetulek on järgmisel aastal 3909 krooni, suurenedes tänasega võrreldes 661 krooni võrra. Praegu on üleriigiline palga alammäär 3600 krooni kuus (21.50 krooni tunnis), eelmisel aastal oli 3000 krooni.
EAKL esimehe Harri Taliga sõnul kujunes tänane läbirääkimiste voor oodatust pingelisemaks, aga et kokkulepe siiski sündis, on see hea tulemus. Tänavu ootas avalikkus eriti nende läbirääkimiste tulemust, EAKLi helistasid nii omavalitsuste kui ettevõtete esindajad, kes kavandavad järgmise aasta eelarveid. Vastutustundetu oleks olnud 50-100 krooni ümber kembeldes kokkuleppega veel kuu aega venitada, leiab Taliga.
Üleriigiline alampalk kehtestati Eestis esmakordselt 1992. aastal kolmepoolse ametiühingute, tööandjate ja valitsuse kokkuleppega. Viimasel kuuel aastal on alampalga omavahel kokku leppinud Ametiühingute Keskliit ja Tööandjate Keskliit.
Lisainfo:
Harri Taliga, EAKLi esimees, tel 6412 800
EAKLi infojuht Siiri Rebane, 6412 808
Ille Grün-Ots
Helista minu telefoniga, mu tööandja maksab! Pole just harv repliik seltskonnas.
Oma kasutamata jäänud limiidiga töötelefoni pakutakse teistele helistamiseks eriti kuu lõpus. Üldjuhul kehtib tööandja poolt makstavate telefoniarvete puhul reegel: limiiti ületavad kõned tuleb kinni maksta ja jääki ei kanta järgmisesse kuusse üle. Tavaliselt ei kontrolli tööandja ka seda, kellele on helistatud.
AS-i Topauto müügidirektor Erkki Ots ütleb, et nende firmas on mobiilide kuulimiit 1000 ja 2000 krooni vahel, see sõltub inimese ametipostist ning on kirjas töölepingu lisas. Kui üle limiidi räägitakse, tuleb see järgmisel kuul palgast kinni maksta. Keegi ei aja ka näpuga järge, veel vähem tellitakse mingeid kõne-eristusi: millised töö-, millised erakõned. Kord aastas vaadatakse firmas kõigi töötajate kuulimiit üle.
Mõnes firmas kehtivad samad limiidid juba viis-kuus aastat. See on töötajale pigem kasulik, sest kõned lähevad odavamaks ja juurde tuleb soodustusi.
Tööinspektsiooni õigusosakonna juhataja Niina Siitami sõnul ei sätestagi õigusaktid töötajale mobiiltelefoniga rääkimise kululimiiti tööülesannete täitmiseks. Ehk siis mingit erisoodustusmaksu pole vaja maksta. Limiidi kehtestamine ja selle suurus ei sõltu sellest, kes on telefoni omanik kas töötaja või tööandja, ütleb Siitam.
Talle jääb ka arusaamatuks, miks nõutakse mõnel pool, et uus töötaja, kes soovib oma isiklikku telefoni koos numbriga ka töötelefonina kasutada, vormistaks numbri telefoni operaatorfirmas ametlikult tööandjale.
Hulgimüügifirma müügimees Mart kiidab oma tööandjat taevani: Meilt on korra juurdemaksu nõutud n-ö erakõnede eest kui ühel jõuluajal reklaamiti kodututele koertele annetamist, mida sai teha mobiili teel. See ei sobinud kuidagi töiste asjade alla. Aga muidu on meil kunagi ammu suuliselt paika pandud kuulimiit, mille ületamisel keegi küll seni pole raha nõudnud. Kui just keegi pidevalt intiimteenuste telefonile ei helista, see hakkaks ju silma.
Tihti on töötajad nõutud: paljude teenuste eest saab maksta mobiiltelefoni vahendusel, kuidas aga toimida, kui tegu on isikliku teenusega, aga telefon on firma oma? Erkki Otsa sõnul on Topautos korraldatud asi nii, et parkimise eest saab firma telefoniga maksta. Sama ütleb ka Mart: Meil on parkimine mobiiliga firma kulul, sest pidevalt tuleb tööasju ajades auto kuhugi ju seisma jätta.
Majandusministeeriumi avalike suhete osakonna juhataja Kalev Vapperi sõnul tuleb nende töötajatel mobiiltelefoniga tehtud maksed tasuda (esitatakse arve). Ka ei varusta ministeerium sellest aastast töötajaid mobiiltelefoniga, välja arvatud erandjuhud (nt juhtkond).
Kuupileti ostmine
Vahel oleks vaja osta ka ühis-transpordi kuupiletit mobiili vahendusel, eriti kui kodus pole tavatelefoni. Portaal www.pilet.ee pakub selleks omapoolset lahendust:
Kui töötelefoniga ost õnnestub, puudutab teema vaid töötaja ja tööandja vahelisi kokkuleppeid;
kui ei õnnestu, peab tööandja tegema avalduse mobiilioperaatorile, võimaldamaks ka piletiostu;
kui tööandjal puudub selleks soov, peab sõlmima kodupangaga lepingu, et tellida isikliku raha eest töötelefonilt pileteid (analoogselt näiteks parkimisteenusega).
Mis parkimisse puutub, siis kõige lihtsam ja kiirem viis on proovida oma mobiiltelefoniga teha üks katsetehing.
FIE-l on kasutusel mitu telefoni
Hoopis teine mure on telefoniarvetega neil, kes on ise endale tööandjad ehk siis FIE-d (füüsilisest isikust ettevõtjad).
Nad maksavad ise küll kinni kõik kõned, aga töökõned on töine kulu ja seega ka legaalselt tulust mahaarvatav.
Kuidas aga hiljem maksuametile põhjendada, et just nii palju kõnesid olid töised ja nii palju erakõned?
FIE-asjatundja Olavi Kärsna pakub, et maksuvabade kõnede aluseks võib võtta mingi enda meelest reaalse protsendi kõikidest kõnedest.
Aga võib ka näiteks kolme kuu kõnede väljavõtte pealt võtta keskmise protsendi ja seda siis kasutada.
On ka võimalus, et inimese nimele, kes on FIE, on registreeritud viis telefoni.
Siis võib olla variant, et üks neist on n-ö töötelefon, mille kõik kõned võib kuludesse kanda. Nii ka tihti tehakse.
Helve Toomla,
ametiühingute jurist
Meie ettevõttes on tekkinud järgmine olukord: ettevõte laiendab teenuste valikut (lisaks X-tüüpi sõidukitele hakatakse hooldama ka Y-tüüpi sõidukeid, seega tegevusvaldkond jääb samaks).
Lisanduvate ülesannete täitmiseks peab ettevõte tagama kindla arvu Y-tüüpi sõidukite hooldamise litsentsiga mehaanikuid. Ettevõte korraldab oma kulul kalli koolituse.
Töötajad, kes osalevad kursusel ja sooritavad eksami, saavad litsentsi, mistõttu vastavalt kollektiivlepingule tõuseb ka nende töötasu. Tööandja soovib töötajatega sõlmida koolituslepingu, mis kohustaks töötajaid kahe aasta jooksul pärast koolituse lõppu töötama tööandja juures. Vastasel juhul oleks töötaja kohustatud hüvitama tööandjale kursuste maksumuse. Hakkab kujunema olukord, et mõni töötaja ütleb: kui peab koolituslepingu sõlmima, siis tema ei lähegi kursustele.
Kedagi ei saa sundida lepingut sõlmima. Tööandja peab sel juhul kaaluma, kas saata töötajat koolitusele või mitte. Töötaja, kes kursust ei läbi, jääb oma senisele tööle ja sellele vastavale palgale.
Kui inimesel on 40%-line töö-võime kaotus seoses kutsehaigusega, kas tal on siis õigus saada lisapuhkust seitse päeva? Inimese puhkus on praegu 30 kalendripäeva ja kutsehaiguse sai eelmises töökohas, nüüd on tööl teises kohas.
Uuest kohast öeldi, et ei ole õigust saada lisapuhkust, aga kliinikust öeldi, et on. Kas lisapuhkus kutsehaigetele on ette nähtud?
40%-lise töövõime kaotuse puhul makstakse töötajale töövõimetuspensioni. Just selle pensioni määramise fakt on alus 35-päevase pikendatud põhipuhkuse saamiseks.
Tegemist ei ole mitte seitsme-päevase lisapuhkusega, vaid nimelt pikendatud põhipuhkusega. Töötaja peab pikendatud põhipuhkuse saamiseks esitama tööandjale arstliku töövõimetuse ekspertiisi otsuse vähemalt 40%-lise töövõime kaotuse kohta või pensioniameti tõendi töövõimetuspensioni määramise kohta.
Kutsehaiguse puhul, olgu see saadud endise või praeguse tööandja juures, on küsijal lisaks pikendatud puhkusele õigus saada juba esimesel tööaastal puhkust täies ulatuses sõltumata töötatud ajast (üldjuhul tuleb osalise puhkuse saamiseks töötada vähemalt kuus kuud) ja ta saab ajakava koostamise ajal valida omale sobivat puhkuse aega (tavaliselt määrab selle tööandja).
Kui kauaks võib saata töötajat välislähetusse? Millised kulutused hüvitatakse ja kui suur on päevaraha?
Erki Vabamets, Advokaadibüroo Ruus, Koch & Vabamets vandeadvokaat:
Tööandjal on õigus lähetada töötaja töölähetusse mitte kauemaks kui 30 järjestikuseks kalendripäevaks. Lähetuse kestus ei sõltu sellest, kas sihtkohaks on välisriik või mõni paikkond Eestis, mis jääb väljapoole töölepinguga määratud töö tegemise asukohta. Poolte kokkuleppel võib lähetus kesta ka kauem.
Töölähetuse korral on tööandja kohustatud hüvitama töötajale sõidukulud töökohast lähetuskohta ja tagasi, majutuskulud lähetuspaigas ning muud dokumentaalselt tõendatud lähetusülesande täitmisega seotud kulud (nt pagasivedu, linnasisesed sõidud, sideteenused jms). Samuti peab töötajale maksma päevaraha teeloleku ja lähetuskohas viibimise aja eest.
Välislähetuse korral peab töötajale lisaks hüvitama ka reisikindlustuse ja viisa vormistamise kulud kindlustuspoliisi koopia või viisakoopia või muu seda kulu tõendava dokumendi alusel.
Päevaraha peab töötajale maksma juhul, kui lähetuskoht asub vähemalt 50 kilomeetri kaugusel asula piirist, kus paikneb töökoht. Päevaraha alammäär on riigisisesel lähetusel 50 krooni päevas ja välislähetusel 350 krooni päevas. Kuid tööandja võib n-ö maksuvabalt maksta päevaraha riigisisesel lähetusel kuni 80 krooni päevas ja välislähetusel kuni 500 krooni päevas.
Lehekülg 1431 / 1592
