Artiklid
Merike Lees
Krediitkaardi omamist ei saa töötajalt nõuda, mistõttu tuleb töötajale hotelli deposiit kaasa anda.
Paljudes hotellides nõutakse külastajalt deposiiti, mis ületab töötajale makstava päevaraha. Töötajal võib oma maksevõimet kinnitada krediitkaardiga või selle puudumisel sularahas.
Brüsselis hotellis Sofitel on ühe öö deposiit 100 eurot. Töötaja kahepäevase komandeeringu maksuvaba päevaraha on maksimaalselt 1000 krooni. Sellest rahast ei piisa deposiidi tasumiseks ning kui pole isiklikku krediitkaarti, jääb töötaja lageda taeva alla.
Deposiidiraha töötajale kaasa
Seega tuleb panna mängu isiklik raha või krediitkaart.
"Mõistagi tuleb tööandjal kõik kulud hüvitada, kuna tegemist on tööülesannete täitmisega," ütles sotsiaalministeeriumi tööelu arengu osakonna juhataja Egle Käärats.
"Kui töötajal ei ole krediitkaarti, siis tuleb talle see raha kaasa anda ja pärast tagasi küsida," selgitas ta.
Hotellid ei pruugi tööandja garantiikirja arvestada. Samuti ei saa nõuda töötajalt krediitkaardi omamist, märkis Käärats.
Eesti Hotellide ja Restoranide Liidu juhatuse esimehe ning Nordic Hotel Skane juhi Feliks Mäguse hinnangul ei saa tuua välja regioone, kus ettemaks oleks tavaks.
"Tavapärane on, et broneerimisel küsitakse krediitkaardinumbrit ja ühe öö maksumus deponeeritakse sealt," rääkis Mägus. "Harva võetakse ettemaksu individuaalreisijalt, küll aga tehakse seda suurte grupireiside korral."
Töötajad lahendavad asja ise
Elisa pearaamatupidaja Merike Mumme ei olnud sellest probleemiga kokku puutunud. "Usun, et probleemi pole olnud, muidu oleks sellest kuulda olnud," arvas Mumme. Elisa enamik lähetusi on Soome ja seal ei ole deposiiti küsitud. "Võimalik, et töötajad on asja ise ära lahendanud," tähendas Mumme.
Vaidlusi tekitavad ka transpordikulud - tööandjad ei arvesta linnasiseseid sõite lennujaama, sadamasse või raudteejaama lähetuse transpordikuludena.
Kääratsi teatel peab tööandja ka need kulud hüvitama. Kui tegemist on linnasisese sõiduga, võib tööandja nõuda, et kasutatakse odavamat transpordivahendit. Kui sihtpunkti ei ole võimalik saada muu kui taksoga, tuleb hüvitada taksoarve, kinnitas Käärats.
Töölähetusse minek on töötaja kohustus. Seepärast on tööandja kohustatud töölähetuses viibivale töötajale säilitama palga ning hüvitama sõidukulud, majutuskulud ja tasuma päevaraha.
Mis on mis
* Töölähetus tähendab töötaja saatmist kindlaksmääratud ajavahemikus tööülesannete täitmisele väljapoole töölepinguga määratud töö tegemise kohta.
Päevarahamäär jätab tööandjale mänguruumi:
(hind kroonides)
..... Riigisisene lähetus ..... Välislähetus
Päevaraha alammäär ..... 50 ..... 350
Päevaraha maksuvaba piirmäär ..... 80 ..... 500
Majutuskulude alammäär ..... 200 ..... 800
Majutuskulude maksuvaba piirmäär ..... 1200 ..... 2000
Helve Toomla
ametiühingute jurist
Olen töötanud 12 aastat riigi-asutuses koristajana. Kui soovin töölt lahkuda, millal oleks õige seda tööandjale teada anda, et saada korralikult lõpparvet? Kui suur minu lõpparve tuleb? Tööl käies olen saanud miinimumpalka. Lahkuksin kuus kuud pärast viimast puhkust.
Koristaja töötab riigiasutuses töölepingu tingimustel, tema suhtes kehtib üldjuhul töölepingu seadus, mis kehtestab, et kui tahetakse omal soovil töölepingut lõpetada, tuleb sellest üks kuu ette teatada.
Kui omal algatusel soovitakse lepingut lõpetada seetõttu, et töö jätkamist takistab haigus, invaliidsus, õpingud või vajadus hoolitseda haige või invaliidistunud perekonnaliikme eest, on etteteatamisaeg lühem ainult viis kalendripäeva.
Lõpparve peab tööandja maksma (üle kandma) viimasel töötamise päeval, selle hulka kuulub välja teenitud palk ja kasutamata puhkuse hüvitus. Puhkuse hüvitus ei sõltu viimase puhkuse ajast, vaid tööaastast, mille eest puhkust antakse.
Kui tööaasta puhkus on täies ulatuses käes ja uuest tööaastast ei ole vähemalt 15 päeva töötatud, ei ole ka midagi hüvitada. Veelgi enam kui tervet tööaastat ei ole tasa töötatud, kuid puhkust on selle eest juba antud, võib tööandja väljatöötamata puhkusepäevade tasu töötaja palgast kinni pidada.
Muid hüvitisi töötajal omal soovil töölt lahkumise korral saada ei ole.
Vastavalt puhkusetasu arvutamise korrale säilib töötajal, kes viimase kuue kuu jooksul on saanud ainult põhipalka, puhkuse ajal palk. Kui näiteks töötaja põhipalka tõstetakse vahetult enne puhkusele jäämist, kas siis sel juhul talle säilitatakse uus kokkulepitud palk või arvestatakse sellisel juhul ikka päevatasu alusel puhkusetasu?
Kui töötaja põhipalka tõsteti kas või viimasel töötamise päeval, tuleb puhkusetasuks maksta uus suurem palk. Samasugune lugu on palga säilitamisega puhkusetasuks ka juhul kui töötaja palk vähenes näiteks seetõt-tu, et ta enne puhkust jäi tööle osalise tööajaga, siis jääb puhkusetasuks väiksem palk.
Ranno Tingas
Ernst & Young Baltic ASi juhtiv maksukonsultant
Kui tööandja saadab oma töötajad välisriiki, peab ta arvestama, et tulumaksu võidakse nõuda töökoha riigis kohe esimesest päevast alates.
Piiriülese töötaja puhul on maksustamise seisukohast kõige olulisem töö tegemise koht. Kuna välismaalasele lühikese perioodi jooksul tehtud töö eest makstud palga maksustamine on välisriigi tööandjale töö tegemise riigis väga ebapraktiline, näevad riikidevahelised maksulepingud ette nn 183 päeva reegli. See tähendab, et kui töötaja töötab teises riigis kuni 183 päeva (suvalise 12kuulise perioodi jooksul) ega saa palka selle teise riigi tööandjalt, ei hakka teine riik kõnealust töötasu maksustama. Näiteks kui Eesti ettevõte saadab oma töötaja Riiga tööle ja seal viibitud päevade arv ei ületa 183 päeva, makstakse töötasult tulumaks Eestis.
Kui aga välismaal viibitakse kokku üle 183 päeva või palka maksab välismaa tööandja, on vastaval riigil õigus nõuda tulumaksu.
Vältimaks topeltmaksustamist, on Eestis tulumaksust vabastatud palgatulu, mis on välismaal maksustatav ja mis on makstud seoses välismaal töötamisega vähemalt 183 päeva jooksul.
Samas on mitme riigiga, nt Soome, Rootsi, Norra ja Taani, kokku lepitud erisused renditööjõu palkade maksustamisel. Sellisel juhul ei arvestata tavapärast 183 päeva reeglit, vaid maksustatakse Eesti töötaja palgatulu alates esimesest tööpäevast - isegi siis, kui palka maksab Eesti tööandja.
See kehtib juhul, kui Eesti töötaja jääb välismaal töötamisest hoolimata Eesti maksuresidendiks. Kui aga töötaja muutub töötamise riigi residendiks, maksustatakse vastavas riigis töötamise eest makstud summasid nagu kohalikelgi.
Lisaks tuleb tähele panna, et juhatuse ja nõukogu liikme tasu maksustatakse üldjuhul juriidilise isiku asukohariigis.
Kui sageli oleks hea teha tööl puhkepause?
Annika Küüdorf, Viruplatsi Arstikeskuse töötervishoiuarst:
Puhkepauside sagedus ja pikkus sõltub töö spetsiifikast ja raskusest. Kuvariga töötajate puhul on väikesed puhkepausid vajalikud igas tunnis iga 4550 minuti järel võiks pidada 57 minutit pausi. Kuvariga töötajate puhkepauside koguaeg peaks moodustama 10% tööajast, mis on 8-tunnise tööpäeva puhul 48 minutit, lisaks lõunapaus. Puhkepausil lahkuge arvutitöökohalt ja tehke tervisevõimlemist.
Igas tunnis peaks puhkepause tegema inimesed, kes töötavad pidevas istuvas sundasendis suure silmade koormusega, näiteks kassiirid ja peenkoostetööde tegijad elektroonikatööstuses.
Tootmises, kus on keskmise raskusega töö ja tehakse sundasendites sundliigutusi, näiteks õmblustööstuses ja toiduainetööstuses, soovitatakse iga kahe tunni järel 1015 minutit puhkepausi. Lisaks on töötajale ettenähtud lõunapaus 2030 minutit. On oluline, et pauside ajal saaks inimene töökeskkonnast väljuda , eriti kui seal on müra, tolm, tootmisaerosoolid jne.
Raske füüsilise töö korral, ekstreemsetes tingimustes (külmas või kuumas töökeskkonnas), halbades ilmastikuoludes ja hingamisteede isikukaitsevahenditega töötamisel on soovitatav teha 11,5 tunni järel 1015 minutit pausi ning võimalusel lahkuda töökeskkonnast.
Helve Toomla,
ametiühingute jurist
Kuidas tõlgendada puhkuseseaduse paragrahvi 9 lõike 2 punkti 2? Töövõimetuspensionid on erinevad, mõnele on määratud töövõimetuse protsendiks 50, teisele 70. Kas 35-päevane puhkus kehtib kõigile võrdselt?
Puhkuseseaduse kõnealuse sätte kohaselt antakse 35-kalendripäevast põhipuhkust ainult nendele, kellele on määratud töövõimetuspension või rahvapension töövõimetuse alusel. Otsustav on ainult pensioni määramise fakt, mitte selle suurus ega töövõime kaotuse ulatus.
Töövõimetuspensioni makstakse riikliku pensionikindlustuse seaduse kohaselt neile, kes on töövõime kaotanud 40100 protsendi ulatuses, kes on vanuses 16 aastast kuni vanaduspensioni eani ja kel on nõutav pensionistaazˇ. Seega ei saa pikendatud põhipuhkust näiteks inimene, kelle töövõime kaotuseks on määratud 35% ja kes ei saa töövõimetuspensioni.
Töötaja, kellele on määratud töövõimetuspension, peaks sellest tingimata tööandjat teavitama. Kui töötaja jätab selle kohustuse täitmata, ei tea tööandja talle ka pikendatud puhkust anda.
Õigus saada pikendatud puhkust tekib inimesel päevast, kui talle pension määrati. Et puhkust antakse tööaasta eest, s.t ka aja eest, kui ta veel pensioni ei saanud, siis tavaliselt esimesel pensioni määramise aastal ei ole veel õigust saada 35-kalendripäevast puhkust. Olgu meil näiteks töötaja, kes asus tööle 2. veebruaril 2006, praegu on käsil tema teine tööaasta 02.02.200701.02.2008. Tavaline puhkus kestab 28 kalendripäeva. Alates 6. augustist 2007 on talle määratud töövõime kaotus 50% ulatuses ja määratud töövõimetuspension. Kõnealuse tööaasta puhkust, toimugu see mis tahes ajal, saab ta 31 kalendripäeva, sest tööaasta esimese kuue kuu jooksul annab iga kuu puhkuseõigust 2,3 kalendripäeva (lähtudes 28-päevasest puhkusest), teisel poolaastal saab iga kuu eest juba 2,9 puhkusepäeva (puhkuse pikkus 35 kalendripäeva). Kui töövõimetuspensioni maksmine jätkub, saab ta järgmise tööaasta puhkust juba 35 kalendripäeva.
Tööandjale hüvitab pikendatud puhkuseosa (seitse kalendripäeva) tasu riigieelarve vahenditest pensioniamet.
Lehekülg 1445 / 1593
