Kärt Anvelt, vanemtoimetaja

Tööandjad peavad läbimõtlematuks sotsiaalministeeriumi plaani panna neile kohustus maksta töötajate osa haiguspäevade eest, viidates, et tööandjale ei pakuta vastu ühtegi soodustust.

Sotsiaalministeerium avalikustas esmaspäevases Postimehes, et kuna haiguspäevadele kulub sel aastal juba ligi miljard krooni, võiks tööandja kinni maksta oma töötaja teise kuni kaheksanda haiguspäeva. Praegu tuleb see raha haigekassast.

Ministeeriumi abiministri Peeter Laasiku sõnul võtaks tööandja endale töövõimetushüvitiste maksmise puhul eelkõige suurema kohustuse parandada töötajate töötingimusi.

«Seega tahetakse inimeste haigusjuhte töötingimuste parandamise kaudu vähendada,» ütles Laasik. «Kui vaatame töövõimetushüvitisi, siis suure massi moodustavad lühikesed, viie- kuni kümnepäevased lehed. Nende seas on palju kahte tüüpi haiguslehti: külmetushaigused ja ülekoormussündroomid, mille sage põhjus on just halvad töötingimused.»

Samas kohustab töötervishoiuseadus juba viimased kolm aastat tööandjat jälgima töötingimusi.

Ette tehtud soodustus

Laasiku sõnul ei taheta tööandjat rohkem maksustada, seetõttu on tööandjaile juba ette tehtud soodustusi. «Eelmisel aastal vähendati töötuskindlustusmaksu poolelt protsendilt 0,3-le,» viitas ta.

ASi Standard juhatuse esimees Enn Veskimägi ei pidanud seda väidet tõsiseltvõetavaks. «Töötuskindlustusmaksu vähendati mitte selleks, et teha kingitus tööandjatele, vaid selleks, et sinna oli kogunenud kaks miljardit krooni. Halvematel päevadel on valitsusel võimalik seda maksu taas tõsta,» tuletas Veskimägi meelde.

«Kui tööandjad peavad hakkama maksma haigushüvitisi teisest kaheksanda päevani, tähendab see tööandjale kuni viiekordset maksutõusu. Järelikult pole sotsiaalministeerium põhjalikult analüüsinud,» viitas kiire arvutuse teinud Veskimägi.

Ka Tallinna Piimatööstuse juhatuse esimehe Kadi Lamboti sõnul on sotsiaalministeeriumi pakutav idee toores. «Sama ütlevad kõik tööandjate keskliitu kuuluvad inimesed. Sellega me leppida ei saa,» kinnitasid nii Lambot kui ka Veskimägi.

Lisakoormus

Tallinna Piimatööstus pakub oma töötajaile võimalust käia ujumas, korraldab spordipäevi ja regulaarset arstlikku kontrolli. «Kompenseerime sporditegevust, kuid on selge, et töötajad jäävad ju ikka haigeks,» nentis Lambot. «Ühelt poolt tahab riik, et hakake ise raha maksma, kui inimesed haiged on, teiselt poolt ei pakuta tööandjale midagi vastu. Näiteks võiks ju vähendada erisoodustusi, et saaksime oma töötajate eest paremini seista.»

Lambot ei osanud eile veel öelda, milline on rahaline lisakoormus tema firmale, juhul kui töötajate haiguspäevad tuleks kompenseerida. «Aga arvan, et see tuleb päris suur. Nii et igal juhul on antud plaani puhul tegu kaudse maksu suurendamisega.»

Kui riigil pole raha haigushüvitist maksta, tuleks aastatel 2000-2004 haigekassa nõukogusse kuulunud Veskimäe hinnangul esmalt analüüsida haiglate majandamise efektiivsust.

Rohkem huvi

«Meil on praegu ühe voodikoha kohta kaks korda rohkem pinda kui näiteks Rootsis,» tõi Veskimägi välja ühe kuluallika. Teisena nimetas ta poliitilist soovimatust reformida kogu tervishoiusüsteemi.

Nii ongi Veskimäe sõnul kõige lihtsam tulla tööandjalt nõudma, samal ajal analüüsimata seda, kui palju tööandja koormus sellest tõuseb. Veskimägi sõnul peab riik hakkama tööandjatega läbi rääkima ning vastupakkumise tegema – näiteks vähendama sotsiaalmaksu.

Töötervishoiu ja haiguste ennetamisega tegeleva Medicover Eesti juht Tõnu Velt tunnustas tööandjaid kasvava huvi ja initsiatiivi eest hoolitsemisel töötajate heaolu eest. «Töötingimused on järjest paremad, nendesse investeeritakse ja otsitakse vajadusel ka professionaalset abi,» tõdes ta. «Väheses huvis ning teema tahtlikus eiramises tööandjaid küll süüdistada ei saa.»

Tööga seotud haiguste puhul näitab statistika Velti sõnul enim kahte diagnoosi – pikaaegsest käte sundasendist tekkinud karpaalkanalite sündroomi bürootöötajatel ja ka kassapidajatel ning müratekkelist kuulmislangust, mis esineb eelkõige näiteks ehitustöölistel.

Sotsiaalministeeriumi kava panna tööandjad maksma haiguspäevade eest jätaks erinevatel andmetel ravirahaks 300-400 miljonit krooni rohkem.

Kava suhtes on eri meelt ka poliitikud.

Töötaja ja haigused

Kuidas töötajat kontrollida

• Haigekassasse jõuab töövõimetusleht 1,5-2 kuud pärast inimese haigust ja haigekassa saab kontrollida vaid lehe vormistamise õigsust. Uue korra järgi saaks tööandja kahtluse korral, kas töötaja on ikka haige, teatada haigekassasse, kes omakorda uurib perearstilt, kas töötaja on võtnud töövõimetuslehe. Diagnoos avaldamisele ei kuulu. Ka tööandja ei saa patsiendi terviseseisundit teada, sest tegu on delikaatsete isikuandmetega.

• Kui tööandja näeb oma haiguslehel olevat töötajat tänaval jalutamas, saab ta helistada haigekassasse ning küsida, kas tegu pole mitte rikkumisega. Kuid ta ei saa uurida seda otse arstilt.

Põhilised ametihaigused

• Erinevad külmetushaigused: nohu, gripp, katarr, angiin. Üheks põhjuseks on küll teistelt saadud nakkus, kuid sotsiaalministeeriumi hinnangul on oluline ka töötingimuste parandamine: et tööruumid oleksid soojad ja tuul ei tõmbaks.

• Ülekoormussündroomid: seljavalu; õlavalu; valu kätes, näiteks randmetes. Ülekoormussündroom tekib sageli liinil töötavatel inimestel: põhjustab näiteks ebamugavas asendis asjade tõstmine lihasevalu.

Allikas: sotsiaalministeerium

Agne Narusk

Töötajad, kel lapsi pole või on need juba suured, tunnevad end ebavõrdselt kohelduna.

“Minu abikaasa on suurettevõttes tööline. Kohe töölevõtmisel öeldi, et ta ei saa kunagi suvel puhkust, sest tal pole lapsi,” seisis toimetusse saabunud kirjas. Selle autor, 40-ndates naine, pidas algul öeldut tööandja pilaks, sest polnud midagi kuulnud seadusest, mis sunniks lasteta inimest alati sügisel-talvel puhkama. “Abikaasa töötab seal juba kolmandat aastat ja igal aastal puhkab novembris,” jätkus e-kiri. “Sügisel antakse puhkust kaks nädalat, ülejäänud kaks nädalat tuleb tingimata ära puhata enne kevadet. Kurvaks teeb mind see, et meie pere lapsi ei saa. Kas selline seadus on tõepoolest olemas, mis keelab lastetul inimesel suvel puhata?”

Iga aasta jaanuaris, puhkusegraafikute koostamise aegu, on tööandjad silmitsi probleemiga, kuidas jagada puhkused nii, et töötajad oleksid rahul ning töö ei kannataks. Ning rahulolematud pole mitte ainult lasteta töötajad. Tõrjutuna tunnevad end needki, kel lapsed juba suured.

Diskrimineerimine?

Ühe Kesk-Eesti kirjastuse töötaja Heli kurtis, et pärast seda, kui ta lapsed jõudsid vanemasse kooliikka, pole ta meelepärast puhkuseaega valida saanud. Ikka leidub mõni väikeste lastega kolleeg, kes peab puhkuse saama just suvekuudel. Koos lapsevanemale mõeldud lisapuhke-päevadega on väikeste laste emmedel võimalik tööst eemal olla kauem kui 28 päeva. Ja seda soovivad nad Heli sõnul teha tavaliselt just kõige magusamal ajal ehk juunis-juulis. Seni on naine pidanud leppima sellise puhkuseajaga, mida keegi teine pole tahtnud.

Kõik Heli puhkused on olnud jagatud mitme jupina kevade ja sügise vahel ning ta pidas seda ülekohtuseks. “See, et minu lapsed on suured, ei tähenda, et peaksin terve suve töötama ja puhkama siis, kui teistele aeg ei sobi. See on mulle kui lapsed üles kasvatanud emale karistuseks,” ütles Heli.

“Tegelikult ei puuduta loo aluseks olev kiri sugugi diskrimineerimist kui niisugust, vaid konkreetse tööandja käitumist ning puhkuste ja töö planeerimist konkreetse tööandja juures,” kommenteeris teemat Tartu ülikooli töö- ja sotsiaalõiguse dotsent Gaabriel Tavits.

Puhkuseseaduse kohaselt antakse töötajale puhkust puhkusegraafiku alusel, mille koostamisel arvestab tööandja võimaluse korral ka töötajate soovidega, selgitas Tavits. “Samas on puhkuseseaduses ette nähtud teatud juhud, millal tööandja peab töötajate soovidega ilmtingimata arvestama. Nende töötajate hulka kuulub teiste kõrval ka vanem, kes kasvatab kuni 7-aastast last, ning vanem, kes kasvatab 7–10-aastast last, juhul kui ta soovib puhkust saada lapse koolivahe-ajal,” selgitas õigusteadlane. “Nimetatud võimalusi ei saa lugeda diskrimineerivaks. Sest üldjuhul ei ole soodustused, mis suunatud sellele, et tagada paremad võimalused laste eest hoolitsemiseks, diskrimineeriva iseloomuga.”

Ometi ei saa Tavitsi hinnangul pidada tööandja käitumist siin päris korrektseks, ehkki midagi seadusevastast pole ette heita. “Ei saa väita, et kui töötajal lapsi ei ole, siis ei saa ta mitte kunagi suvel puhata,” ütles Tavits. “Tegelikult on see töö organiseerimise probleem.”

Ta soovitas küsida tööandjalt näha puhkusegraafikut ning paluda selgitust, miks ei ole võimalik suvel puhata. “Kui kõik viitab sellele, et perekondlike kohustustega töötajaid on lihtsalt nii palju, et teistel ei ole võimalik suvel puhata, pole tööandja käitumises midagi ebaseaduslikku,” selgitas Tavits.

Puhkus sobival ajal

Eelisõigus
lapsevanematel

•• Töötaja soovitud ajal on töö-andja kohustatud andma puhkust:
•• 1) naisele vahetult enne ja pärast rasedus- ja sünnituspuhkust või vahetult pärast lapsehoolduspuhkust;
•• 2) mehele vahetult pärast lapsehoolduspuhkust või naise rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal;
•• 3) vanemale, kes kasvatab kuni 7-aastast last;
•• 4) vanemale, kes kasvatab 7–10-aastast last – lapse koolivaheajal;
•• 5) alaealisele;
•• 6) tööga seotud tervisekahjustuse järgselt töövõime osaliselt kaotanud töötajale.
•• Allikas: puhkuseseaduse §16

JURIST SELGITAB: Kui tööandja vahetub

Helve Toomla, ametiühingute jurist

•• Firma võttis üle teise firma kohustused ning töötajad. Kas uuel firmal on õigus vähendada töötajate tunnitasu (see muudab põhipalga väiksemaks)? Ning kas uues töölepingus peaks kirjas olema lisatasude suurus?

Töölepinguseaduse paragrahvi 6 alusel jäävad töölepingud täpselt senistena kehtima:

•• juriidilistest isikutest (aktsiaselts, osaühing jms) tööandjate ühinemisel, jagunemisel või ümberkujundamisel;
•• ametiasutuse hallatava asutuse funktsioonide täielikul või osalisel üleminekul teisele isikule, kui pärast üleminekut jätkatakse sama või sarnast tegevust;
•• majandusüksuse või selle organisatsiooniliselt iseseisva osa üleminekul ühelt isikult teisele mis tahes õiguslikul alusel, kui pärast üleminekut jätkatakse sama või sarnast tegevust.

Kui aktsiaselts müüb maha ühe kaupluse ja see jätkab müügitööd, jäävad selle kaupluse töötajate senised töölepingud samadel tingimustel kehtima ka uue tööandja, s.t teise aktsiaseltsi või osaühingu juures. Töö-tajad jätkavad oma töö tegemist senistel tingimustel ja peavad saama vähemalt senist palka. Töölepingusse ja tööraamatusse tuleb teha ainult kanne uue tööandja nime kohta.

Uuel tööandjal ei ole õigust ühepoolselt muuta eelmise töö-andjaga sõlmitud töölepingut, ta ei saa vähendada selles kokku lepitud tunnipalka. Muudatusi saab teha üldjuhul ainult poolte kokkuleppel, s.t töötaja peab muudatustega nõus olema ja tingimuse muutmisele lepingus alla kirjutama.

Agnes Kuus, reporter
Kärt Anvelt, vanemtoimetaja

Kuna haiguslehtedele kulub sel aastal juba ligi miljard krooni, siis tahab sotsiaalministeerium, et kolmandiku sellest maksaks kinni tööandja, kes saab ühtlasi seadusliku õiguse kontrollida, kas töötaja ikka on haige.

Haigekassa andmetel kasvab töövõimetushüvitiste, mille suurim osa on haigusleht, kulu igal aastal keskmiselt 10 protsenti, mis teeb üle saja miljoni krooni.

Sotsiaalministeeriumi abiministri Peeter Laasiku sõnul on see tõsine probleem, et töövõimetushüvitisteks kuluv summa kasvab jõudsalt iga aastaga ning neelab suure osa ravirahast.

Laasik märkis, et summa suurenemise taga on ühest küljest üldine palgatõus, kuid teisalt on töötajad aasta-aastalt üha kauem haiguslehel. Kui mõni aasta tagasi oli keskmine järjest haiguslehel oldud päevade arv kümme, siis nüüd on see keskmiselt 12 päeva.

Võrreldes 2001. aastaga, mil inimesed olid töövõimetuslehel 6,3 miljonit päeva, kasvas haiguspäevade arv 2004. aastaks 7,3 miljonini. Mullused haiguspäevad on haigekassal veel arvutamata.

Olümpia ajaks haigeks

«Kasvu põhjuseks on see, et eakamad inimesed töötavad rohkem ja on ka kauem haiguslehel,» rääkis Laasik. Omaette probleem on haiguslehtede ärakasutamine lisapuhkepäevadeks. «Näeme, et teatud perioodil või nädalapäevadel, näiteks olümpiamängude või kartulivõtu ajal on haiguslehti rohkem võetud,» osutas Laasik.

Paraku on sellist ärakasutamist tema sõnul raske tõestada, sest haigekassa saab kontrollida vaid seda, kas haigusleht on õigesti vormistatud.

«Olen näinud oma praktikas sedagi, et äsja valudes olnud ja haiguslehe saanud inimene läheb kabinetist välja ning astub mööda koridori lauluga. Valu võib simuleerida, kuid arstil on seda väga raske tõestada,» ütles Laasik.

Postimehega rääkinud perearstide jutust jäi kõlama, et kuna nii arst kui ka patsient on mõlemad maksumaksjad, siis ei peaks kumbki pool olema huvitatud haige olemisest.

Haigushüvitistega seonduva saaks ühe anonüümsust palunud arsti sõnul lahendada nii, et arstiabi peaks osaliselt olema tasuline.

«See ei tähenda visiiditasu, vaid omaosaluse suurendamist, samal ajal kui vähendatakse sotsiaalmaksu,» rääkis ta. «See, kui suur see summa oleks, sõltub poliitilisest kokkuleppest. Ehk tekitaks just väljaantav raha motivatsiooni olla terve ja mitte lasta oma tervist käest – see tähendab tervislikke eluviise, liikumist, toiduvalikut jne.»

Tallinna Pirita perearsti Kaja Arbeiteri sõnul kohtab kahesuguseid patsiente. Ühed ei saa aru, et ägeda haigestumise puhul tuleks koju jääda ja mitte haigust edasi kanda.

«Kuid üksikud patsiendid on sellised, kes leiavad haiguslehele jäädes üha uusi ja uusi probleeme, et mitte haiguslehte lõpetada,» tõdes Arbeiter. «Perearst lähtub oma töös siiski usaldusest ja kogenud perearst tunneb juba oma patsiente ning teab, kas usaldada või mitte. Kui selgub, et patsient on kordki oma arsti usaldust kuritarvitanud, siis ei saa ta enam loota arsti heatahtlikkusele.»

Eesti Tööandjate Keskliidu juhi Tarmo Kriisi sõnul kipuvad inimesed «väga haigeks» jääma ka siis, kui saavad koondamisteate. Kuna haiguslehele pole diagnoosi märgitud, siis ei saa tööandjad ka öelda, millised on sellistel puhkudel valdavad diagnoosid. «Aga nagu arvata võib, siis stress või seljavalud, mida ei saa ka arst tõestada,» rääkis ta.

Haigena tööle

Abiminister Laasiku sõnul on suure osa haiguslehtede taga enamlevinud põhjustena külmetushaigused või ülekoormusest tingitud õla- ja seljavalu. «Viimane häda esineb tihti inimestel, kes töötavad liinil ja teevad päevast päeva ühte ja sama liigutust. Tööandja võimuses on muuta töökorraldust nii, et inimesel ei tekiks kroonilisi haigusi,» rääkis ta.

Seepärast tahab sotsiaalministeerium panna tööandjatele kohustuse maksta osade haiguspäevade eest.

Laasiku sõnul pooldab ministeerium varianti, kus tööandja maksaks kinni teise kuni kaheksanda haiguspäeva. «See motiveerib looma ka paremaid töötingimusi, et inimesed püsiksid tervemad,» leidis Laasik.

Ta nentis, et sellega peab kaasnema ka õigus töötajat kontrollida. «Seda, kas inimene tuli hommikul tööle või mitte, saab tööandja samal hommikul teada. Tahame anda neile õiguse minna perearsti juurde kontrollima, kas nende töötaja on arsti juures käinud või vähemalt teavitanud oma haigusest,» rääkis Laasik.

Kuidas piirata haiguslehtede kulu?

Tarmo Kriis,
Eesti Tööandjate Keskliidu juhataja

Tegemist on keerulise küsimusega, sest inimesed ise ei taha haigushüvitiste osas ju omavastutust võtta. Olenemata kisast madalate garantiide teemal on Eestis selge haigushüvitiste süsteem ja inimesed saavad haiguse ajal keskeltläbi 80 protsenti palgast. Vaevalt et keegi poliitikutest tahab seda teemat üles võtta, aga seda protsenti võiks alandada.

Teine lahendus oleks esimesed haiguspäevad, kus haiguslehtede võtmise sagedus on kõige suurem, patsiendi omavastutusele jätta. Kui inimene peab ise maksma hakkama, siis tekib tal ka motivatsioon terve olla. Aga siin tekib kindlasti rida küsimusi, näiteks mis saab neist, kellel on väiksemad sissetulekud.

Töövõimetuslehed ei peaks küll haigekassa eelarvest tulema. Selle raha eest saaks ju hoopis rohkem haigeid ravida. Nii olekski kolmas variant viia haigushüvitised töötuskindlustuse alla. Kui töötuskindlustuse hüvitis on keskmiselt 40-50 protsenti ja keegi väga ei virise, siis haigushüvitiste puhul ollakse ikka rahulolematud.

Siiri Schneider
vandeadvokaat

Kui tööandja maksab osale töötajate hüvitist ärisaladuse hoidmise eest ja teistele mitte, siis kas on tegemist töötajate ebavõrdse kohtlemisega?

Ebavõrdse kohtlemise kohta on võimalik hinnangut anda siis, kui tutvuda kõigi hinnatavate töötajate töölepingute ja ametijuhenditega, st kas ja kui pika aja jooksul nad peavad ärisaladust hoidma ja mis on nende poolt hoitava ärisaladuse sisu. Näiteks kui kaks töötajat peavad töölepingu kohaselt hoidma ärisaladust Uainult töölepingu kehtivuse ajal ja neile saavad seoses tööülesannetega teatavaks samasisulised ärisaladused ning ühele töötajale makstakse tasu ärisaladuse hoidmise eest, teisele ei maksta, siis on põhjust uurida, kas tegemist ei ole ebavõrdse kohtlemisega.

Seadus ei kohusta tööandjat töölepingu kehtivuse ajal ärisaladuse hoidmise eest töötajale eritasu maksma, kuid töötaja on kohustatud hoidma tööandja ärisaladust, kui selline kohustus on kokku lepitud töölepingus. Eritasu maksmise kohustus on, kui töötaja ja tööandja lepivad kokku ärisaladuse hoidmises ka pärast töölepingu lõppemist.