ETA
23. oktoober 2002 5:45
Uuest ravikindlustuse seadusest välja jäänud nn tervisepäevad pole praegu ühegi seadusega reguleeritud ning arstitõendita puudumist saab kokku leppida üksnes asutuse piires sisekorra eeskirjadega.
Enne 1. oktoobrit oli töötajail õigus puududa aastas kolm päeva tervislikel põhjustel või perekonnaliikme hooldamiseks ilma arstitõendita. Nende päevade eest ei maksnud töötajale ei tööandja ega haigekassa. Uue seadusega seda võimalust enam pole.

Haigekassa avalike suhete juht Anne Osvet ütles ETAle, et tervisepäevade rakendamine asutuse siseselt eeldab nii tööandjate kui töövõtjate poolset kokkulepet.

Riigikogu Mõõdukate fraktsiooni aseesimees, endine sotsiaalminister Eiki Nestor ütles ETAle, et tervisepäevi pole enam ravikindlustuse seaduses seetõttu, et need peaksid olema lahendatud mingi muu, näiteks töö- ja puhkeaja seadusega. Praegune ravikindlustuse seadus vastab vaid küsimusele, mida saab inimene selle 13 protsendi sotsiaalmaksu eest, mis läheb haigekassale.

Nestori hinnangul võiks taoliste tervisepäevade võimalus olemas olla, sest iga kergema hädaga ei peaks arsti koormama. Praegu on selles osas seadusandlik lünk. Kollektiivlepingutega ei õnnestu ilmselt alati jõuda ses osas kokkuleppele.

Nestori sõnul võiks selle teema üles võtta valitsus, siis võiks ka loota, et see ka Riigikogus läbi läheks.

Eesti Ametiühingute Keskliit (EAKL) teatas eile ETAle, et pöördus Riigikogu sotsiaalkomisjoni poole kirjaga, mis toetab töö- ja puhkeaja seaduse kahe paragrahvi muutmise seaduse eelnõu.

EAKL on seisukohal, et kui töö- ja puhkeaja seadust hakatakse muutma, siis on vaja lahendada ka uue ravikindlustuse seaduse jõustumisega tekkinud probleem, et töötajal on ära kadunud arsti nõusolekuta vabade päevade võtmise võimalus oma tervise või pereliikmete eest hoolitsemiseks.

ETA
23. oktoober 2002 5:45

Keskerakondlasest sotsiaalminister Siiri Oviir tutvustas teisipäeval valitsuse kabinetinõupidamisel ettepanekut, mille järgi hakataks praegu vaid tööandja õlgadel lasuvat sotsiaalmaksu jagama tööandja ja töötaja vahel.
Eesti Ametiühingute Keskliidu (EAKL) sotsiaalsekretär Harri Taliga ütles ETAle, et sotsiaalmaksu jaotamise ettepanekuga tulid välja tööandjad tänavu kevadel.

Ettepanekut arutati sotsiaalmajandusnõukogus, kes moodustas töörühma. Töörühm arutas küsimuse plusse ja miinused, kuid leidis, et sisuliselt miski ei muutu.

Taliga sõnul oli kõne all variant, et kogu sotsiaalmaksu koormus läheks töötajatele ja tööandjatele ei jääks midagi. See aga on vastuolus rahvusvaheliste kohustustega ja pole sisuliselt võimalik, lisas Taliga. Sel juhul tuleks riigil suurendada kulutusi sotsiaalkaitsele kolm korda.

Teine variant oli jagada maks pooleks ja kolmas võimalus, et tööandaja maksab ainult pensioni ja töötaja maksab 13 protsenti ravikindlustusse ja vastupidi. Kaaluti ka praeguse variandi jätkamist, kus 33 protsenti on tööandja maks, rääkis Taliga.

Taliga sõnul lähtusid töörühma arvutused sellest, et raha juurde ei tule. “Tegemist on küllaltki kalli reformiga ja kui seda ümber korraldada nii, et midagi sisuliselt ei muutu, siis pole sel asjal mõtet,” lausus Taliga. Tema sõnul on Eesti probleem see, et tööjõud on riigis kõrgelt maksustatud.

Taliga sõnul võib sotsiaalmaksu panemine töötajale ka töötaja jaoks kahjulik olla. “Tööandja võibolla loodab, et kui peab ühekordselt palka tõstma maksu arvelt, mis oli jagamise eeldus, et reformi hetkel tõstab ja pärast ei tõsta,” lisas Taliga. Tema sõnul ei saa seda välistada.

Valitsusse jõudis eile sotsiaalmaksu reformikava esimene dokument, mille eesmärk on jagada sotsiaalmaks töötaja ja tööandja vahel.

“Ma ei usu, et täna-homme midagi muutub,” ütles Tööandjate Keskliidu esindaja Tarmo Kriis Eesti Päevalehele. “Vähemalt mitte selle valitsuse ajal, kuna koalitsioonileppest on maksuküsimused välja viidud.”

Kuna reformi eeldus on, et keegi kolmest osapoolest, töötaja, tööandja ega riik ei kaotaks, ehk dokumendis on mängitud nn nullsummamängu, siis reaalset mõju lähemas tulevikus selline reform Eesti maksupoliitikas ei oma. “Küll on sellel väga tugev ideoloogiline eesmärk, “ selgitas Kriis.

“Praegu ei tunneta töötaja, mida tähendab sotsiaalkindlustus või ravikindlustus. Neid tööandja tehtavaid makseid võetakse kui maksu, mis kuhugi kaob, mis ei ole palga osa. Tulevikus, kui osa või kõik sotsiaalkindlustusest jääb töötaja kanda, hakkab sellel rahal olema ka oma tähendus töötajale endale. Eriti tähtsaks muutub see siis, kui tulevikus võib näiteks töötaja seeläbi vähendada oma sotsiaalkindlustuse makset, või kasutada osa oma ravikindlustusest näiteks hambaraviks.”

Eesti Tööandjate Keskliidu initsiatiivil koostatud dokument annab sotsiaalmaksu reformimisel maksu maksmiseks neli alternatiivi.

Kõige radikaalsem on võimalus, et sotsiaalkindlustuse ja ravikindlustuse maksed saavad töötaja maksukohustuseks, mis tooks kaasa ka brutopalga tõusu 33%.

Teise võimalusena maksab tööandja pensionikindlustuse ja töötaja ravikindlustuse osa. Kolmanda võimalusena jaotuks sotsiaalmaks töötaja ja tööandja vahel pooleks.

Ka nende võimaluste puhul tõuseks vastavalt ametiühingute, Tööandjate Keskliidu ja valitsuse võimaliku kokkuleppe alusel vastavalt ka kõigi töötajate brutopalk.

Neljas võimalus on kehtiv, kus sotsiaalmaksu jääb maksma tööandja.

Juhtkiri

Ametiühingud on võtnud endale ülesande tõsta alampalk 2008. aasta 1. jaanuariks 41 protsendini riigi keskmisest palgast. Järjekordne samm selles suunas on alampalga tõstmine uuest aastast 2160 kroonini kuus.

Töötasu alammäära administratiivne kehtestamine ei ole õige – üleriigiline alampalk ei arvesta tööturu regionaalseid erinevusi ning alampalga pideval tõstmisel lähtutakse meelevaldse protsendi tagaajamisest –, mistõttu tuleb Äripäeva meelest Eestis alampalgast loobuda.

Hoolimata väiksusest on Eesti eri piirkondade vahel kaunis suured erinevused. Mis sobib Tallinnasse, ei pruugi sobida maapiirkondadesse. Ei saa välistada, et mõne maaettevõtja jaoks on ka alampalga maksmine üle jõu käiv, kuna tulude-kulude vahe ei vea kuidagi välja. Samas võib piirkonnas olla tööjõudu, kes on nõus töötama ka madalama palga eest kui kehtestatud alampalk. Miks mitte neile seda lubada?

Seadus aga, kui sellest näpuga järge ajada, niisugust asja ei võimalda, sellega kannatab tööturu paindlikkus. Näiteks tulla vähema raha eest suveperioodiks tallu sulaseks, saada söök ja elamine, mis ka maksab, ja tasuks võib-olla osa põllumajandussaadustest. Kui aga alampalk jõudsas tempos kasvab, saab (ametlik) tööpuudus maapiirkondades ainult suureneda.

Alampalga tõstmise ebaotstarbekusele viitab teinegi asjaolu – nn neljakuisel katseajal tuleb samuti vähemalt alampalka maksta. Paljud töötajad ei pea üle katseaja vastu, mille järel tuleb ettevõtjal otsida uus töötaja, kellega ei pruugi minna paremini.

Niisugusel juhtumil on alampalga tõstmine ettevõtjale põhjendamatu lisakulu. Madalama alampalga korral saaks rohkem maksta neile, kes oma tööd südamega teevad. Samas tagaks alampalk võrdlemisi hõlpsad neljakuulised äraelamisperioodid luhvtivendadele.

Alampalga tõstmise kasuks räägiks justkui ümbrikupalga osa vähenemine põhimõttel, et on tegelik palk, millest on ametlikult vormistatud vaid alampalga osa, ja ülejäänu läheb ümbrikku. Kui alampalk tõuseks, jääks ümbrikupalgale väiksem osa. Tõenäoliselt osa tööandjate-töövõtjate puhul nii lähebki. Sellise suhtumisega me aga legaliseeriksime maksupettuse: katsu suurenevalt alampalgalt maksud ära maksta, muus osas võid toimida oma äranägemise järgi.

Ent võib juhtuda ka nii, et suurem alampalk sunnib kogu palga “mustalt” peo peale maksma. Seega ei saa kontrolli mingil juhul lõdvendada ja ka poolpettureid tuleb ühtmoodi puistata.

Küsimuse tekitab, miks peab alampalk tõusma just 41 protsendini keskmisest palgast. Teada on, et kaks kolmandikku kuni kolm neljandikku töötajaist saavad väiksemat palka kui keskmine. See tuleneb mõne sektori ülipalkadest, silma paistavad tipp-poliitikute ja -ametnike palgad. Seega on ametiühingute nõudmine sisult suurem, kui võib protsentuaalselt paista.

Õige on lähtuda põhimõttest, et palgakasvuga peab kaasnema ka tootlikkuse kasv, alampalga puhul see täidetud pole.

Riigikogu täiendas täna töötuskindlustuse seadust ühegi vastuhääleta nii, et töötavad pensionärid vabanevad alates 1. novembrist töötuskindlustusmakse tasumisest.
Sama muudatusega on töötuskindlustusmaksest vabastatud ka need töövõtjad, kel oli tänavu 1.jaanuaril jäänud pensionini vähem kui 12 kuud.

Seaduse muutmise vajaduse tõstatas septembris õiguskantsler Allar Jõks, kes juhtis tähelepanu tõsiasjale, et 1. jaanuaril jõustunud seaduse kohaselt tasuvad töötavad pensionärid küll töötuskindlustusmakset, kuid neil pole võimalust saada töötuskindlustushüvitist. Jõksi hinnangul kohtles seadus töötavaid pensionäre võrreldes teiste isikutega ebavõrdselt, kuid mõistlikku põhjendust sellele polnud.

Teiseks maksid töötavad pensionärid töötuskindlustusmaksete näol sisuliselt maksu, kuid maksu saab kehtestada vaid maksu-, mitte lihtseadusega.

Tänavuste andmete põhjal tasub töötuskindlustusmakset 44.864 vanaduspensionieas inimest keskmise töötasuga 4388 krooni kuus. Seega vähendab seadusemuudatus laekumisi töötuskindlustushüvitiste sihtfondi umbes 23,5 miljoni krooni võrra aastas.