Lasse Lehis, EMLi nõukoja esimees

Tundub, et sellel kevadel ja suvel kiiruga tehtud “kriips-kraaps kärpekraapsud” valmistavad peavalu veel kauaks. Selge see, et kõik maksutõusud ja hüvitiste vähendamised on juba iseenesest ebamugavad, kuid vähemalt nii palju võiks meie seadusekokkadel oma klientide vastu lugupidamist olla, et proovida seadused-määrused mingi vähegi mõistliku aja ja normaalse kvaliteediga kokku klopsida.

Aga ei! Oleks siis, et keegi julgeks tagantjärelegi oma viga tunnistada, vabandada ja praak ära parandada. Aga ei, igal tindisolkijal jääb veel õigust ülegi!

Ülesanne number üks on leida seadus

Kevadises kärpevoorus püstitatud “lahinguülesanne” oli esmapilgul üsna lihtne ― haigusraha maksmise kohustus viie esimese haiguspäeva eest tuli haigekassalt ära võtta ja panna tööandjale. Võib-olla tundus see ülesanne ka asjaomastele ülemustele nii lihtne, et nad panid seda tööd tegema kõige… hmm, kuidas nüüd öeldagi, mitte kõige kõrgema kvalifikatsiooniga töötaja. Igatahes see, mis välja tuli, ületas kõik ootused.

Esiteks ― suurepärane idee reguleerida haigushüvitise maksmist töötervishoiu ja tööohutuse seaduses. Jättes tähelepanuta, et selle seaduse isikuline kehtivusala on kitsam kui ravikindlustusseaduse oma. Selle liigutuse tulemusena jäid haigushüvitisest ilma juriidilise isiku kontrollorganite liikmed ja võlaõiguslike lepingute alusel teenust osutavad füüsilised isikud.

Hea küll, paljudel juhtudel neil praktikas probleemi ei teki, sest nõukogu liige saab igakuist tasu ka haiguse ajal ja käsundusleping võib olla nii lühiajaline, et haiguse korral jääb see lihtsalt täitmata ja tasu saamata. Kuna nimetatud isikutele makstavad tasud on üldises korras sotsiaalmaksuga maksustatavad, tekib nende puhul siiski ebavõrdne kohtlemine, mis vajab lahendamist. Näiteks võiks nende puhul maksta hüvitist jätkuvalt haigekassa. Veelgi raskem on lahendada probleemi FIE-ga, kes kuidagi ei saa iseendale haigushüvitist maksta, küll aga on ta sotsiaalmaksu maksjate rivis teistega võrdne.

See keskmine palk on rohkem poolkeskmise palga moodi palk

Järgmine probleem, mis tööandjaid painab, on keskmise palga arvutamise metoodika. Nagu näha Sotsiaalministeeriumi vastusest, peaksid tööandjad lähtuma mitte seadusest ega määrusest, vaid ministeeriumi kodulehel oleval selgitusest. Geniaalne! Ainult et kui mõni töötaja kaebab tööandja kohtusse ja nõuab suuremat haigusraha, siis vaevalt küll kohus leiaks, et põhiseaduse § 3 Eestis enam ei kehti ja avaldatud seaduste asemel võiksid täitmiseks kohustuslikud olla ka näiteks Sotsiaalministeeriumi kirjad Eesti Maksumaksjate Liidule.

Tööõiguses kehtib õnneks üks tore põhimõte, mille kohaselt tuleb kahtluste korral alati rakendada seda tõlgendust, mis on töötajale soodsam. Seega võiksid tööandjad justkui arvutada iga kord välja nii palju erinevaid keskmisi palku, kui nad vähegi suudavad välja mõelda või kusagilt kuulnud on, ja siis valida suurim tulemus. Raske ette kujutada, kuidas peaks sel juhul välja nägema palgaarvestusprogramm. Pealegi kehtib see tööõiguse põhimõte ikkagi vaid siis, kui seaduses või määruses on mitu tõlgendusvõimalust, mitte siis, kui määrusele sekundeerivad veel ka ministeeriumi omaloomingulised lisavariandid.

Kuidas selline jama tekkida sai? Ilmselt sellest, et need, kes kirjutasid kokku haigusrahade teemalist muudatust, ei vaevunud pead murdma, mismoodi keskmist palka arvutatakse, vaid leidsid töölepingu seadusest viite valitsuse määrusele, mida tookord ju veel polnudki. Need aga, kes seda valitsuse määrust kirjutasid, ei vaevunud huvi tundma, et keskmisele palgale tekib lisaks puhkusetasule veel uus väljund, mille jaoks tuleks siis vastavalt vajadusele kas lisada viide, et ka haigushüvitise arvutamisel kehtib sama reegel, mis puhkusetasu jaoks, või lisada täiendav paragrahv.

Lammas konsumeerib apellatsiooni

Seda, et mõttetegevus algas alles pärast uue korra kehtima hakkamist, kinnitab kas või näiteks fakt, et haigekassa teatas juunis vastuseks ühele järelepärimisele, et haigushüvitise jaoks tuleb keskmist töötasu arvutada samamoodi nagu puhkusetasu jaoks. Juulis ilmus haigekassa kodulehele aga juba uus teave, mis lähtus Sotsiaalministeeriumi “neljandast meetodist”. Täpsustavale küsimusele, miks tõlgendus on muutunud ja millisel seaduslikul alusel baseerub uus metoodika, vastati järgmiselt: "Edastan Teile Sotsiaalministeeriumi vastuse: haigekassa kodulehel olev info on õige. Pikema selgituse andmine aga võtab aega, oletuslikult võiks see valmida augusti lõpuks." See, mis augusti lõpuks valmis, on arvatavasti seesama, mida saate lugeda Sotsiaalministeeriumi kirjast EML-ile.

Mis edasi? Keegi võiks lõpuks julguse kokku võtta ja algatada keskmise palga arvutamise korda reguleeriva Vabariigi Valitsuse määruse muutmise. Niikaua maksab iga tööandja haigusraha nii, nagu ise heaks arvab. Muidugi kui töötajad üldse julgevadki haiguse ajal koju jääda ja oma haiguslehte tööandjale esitada.

Meie küsime Teilt, kus on sanatoorium?

Kuid see ei ole veel kõik. Kevadel, kui valitsus otsustas lükata osa haigushüvitisi tööandjate kanda, oli veidi ka juttu sellest, et vastutasuks võiks näiteks muuta tulumaksuseadust ja anda tööandjale maksuvabastus töötajate terviseedenduse kuludele ja vabatahtlikule tervisekindlustusele. Uues olukorras on sellised kulud ju tööandjale vajalikud selleks, et hoida kokku haigushüvitiste pealt. Loomulikult valitsus sellise eelnõuga välja ei tulnud (nagu ka on siiamaani jäänud täitmata lubadus kaotada erisoodustuste loetelust töötaja tasemekoolituse kulude hüvitamine kui üks “turvaliselt paindliku elukestva õppe” komponent). Selle asemel esitasid vastavasisulise eelnõu Keskerakond (eelnõu 478 SE, 23. aprillil) ja värskelt valitsusest välja visatud sotsiaaldemokraadid (eelnõu 520 SE, 4. juunil).

Mõlema eelnõu tõehetk saabus 22. septembril, kui need Riigikogu suures saalis koalitsiooni ohtrate mõnituste saatel menetlusest välja hääletati. Näiteks Rahandusministeeriumi spetsialistid jagavad oma arvamuses järgmisi soovitusi: Leiame, et eelkõige iga inimene ise võiks hoolitseda oma tervise eest. Tervislike eluviiside juurde kuulub mõõdukas sportimine ning eelistatud võiksid olla aeroobsed alad nagu jooksmine, kepikõnd, jalgrattasõit, suusatamine või lihtsalt vabas looduses viibimine. Eriti on selline aktiivne tegevus soovitatav noortele peredele. Pereringis koos aega veetes tekib lastel juba varases nooruses harjumus aktiivseks kehaliseks tegevuseks looduses.

Ühesõnaga, kallid tööinimesed, kes te veel tööl käite ― minge tehke metsas kepikõndi ja korjake vahtralehti, ärge tülitage tööandjaid haiguslehtedega ega ärge ajage raamatupidajaid hulluks keskmise palga arvutamisega.

Artikkel ilmus EML ajakirjas MaksuMaksja.