Andreas Kaju, Res Publica eestseisuse liige

Andreas Kaju arvates pidurdab ametiühingute kõrge alampalga nõue majandustegevust ning mõjub halvasti kogu ettevõtluskeskkonnale.

Peatselt on algamas läbirääkimised Eesti Ametiühingute Keskliidu ja Tööandjate Keskliidu vahel, kus püütakse kokkuleppele jõuda alampalga suuruses. Üks surub ülespoole ja teine püüab hullemat ära hoida – nii nagu ikka Eesti ametiühingud ja tööandjad läbirääkimisi on pidanud.

Ei jää üle midagi muud kui end tööandjate poole reastada, sest kindel alampalk on majandusele kahjulik. Ja kui uskuda, et inimestel läheb paremini üldise hüvangu ja lisaväärtuse kasvades, siis oleks meil alampalgata tunduvalt parem.

See ei ole mitte seisukoht tööandjate poolt ja töövõtjate vastu, vaid veendumus, et ametiühingute lähtepositsioon teeb töövõtjatele rohkem halba kui head.

Stardipositsioon noortele

Tööandjad on paraku sõrme kuradile juba andnud. EAKL ja ETTK on sõlminud kokkuleppe, et 2008. aastaks liigub alampalk 41 protsendini keskmisest palgast.

Eesti Panga uuringud näitavad, et kui alampalga tase oleks 41 protsenti keskmisest palgast, on kolmandik töötutest nõus töötama väiksema palga eest. Ning mida kõrgemad on töötu palgasoov, alampalk ning toetused, seda kauem on inimene töötu.

See üsna lihtne tõdemus lööb kõige kõvemini reeglina noori inimesi.

Noortele, kel tihti puudub omandatud või omandatava hariduse kõrval vajalik töökogemus, mõjub kõrge alampalk tegelikult tööjõuturule sisenemise barjäärina. On ju töökogemuseta noored enamasti valmis töötama esialgu madalama palga eest kui juba töökogemusega spetsialistid.

Mida kallim on tööjõud, seda vähem on tööandja motiveeritud looma uut töökohta.

Mida odavam on tööjõud ning mida paindlikum on regulatsioon, seda dünaamilisemalt suudab tööandja reageerida uuele ning vajadusel oluliselt ka tööjõudu suurendada.

Ja loomulikult saab sellist julgust ettevõtjasse sisendada ainult teadmine, et halvemate aegade saabudes on tal võimalik oma kulusid kokku hoida ja tagasihoidlikumalt paremate aegade saabumist oodata.

Töö kui võrgustik

Alampalga ja sotsiaaltoetuste mõju töötusele on Euroopas pikka aega statistiliselt monitooritud. Ka Eestis on selles vallas vaeva nähtud: juba 1998. aastal näitas statistikaameti uuring, et iga kaheksas töötu oli toona valmis töötama madalama palga eest, kui seda on alampalk – ja siis oli alampalga suhe keskmisesse palka vaid 27 protsenti.

Tööpoliitikat on võimalik üldistatult teha kahte vastandlikku lähenemist kasutades: passiivne sotsiaaltoetuste poliitika või aktiivsete tööturumeetmete poliitika.

Esimene variant põhineb eeldusel, et inimesed tahavad tööd teha kõrgema majandusliku motivatsiooni korral ning teine variant eeldusel, et töö peab tasuma rohkem kui töötus ning et solidaarsus ei tähenda laiskuse hüvitamist.

Väär on arusaam, et töö eksisteerib iseseisvalt kõigile inimestele ja küsimus on lihtsalt selles, millise kompensatsiooni eest seda tehakse. Töö on tegelikult sotsiaalne võrgustik, inimeste omavaheline õlg-õla-kõrval-tunne ja üksteise toetamine, kus ettevõtlikud ja uute ideedega inimesed ulatavad abistava käe nendele, kellel ettevõtlikkust ja julgust esiotsa vähem.

Töö on partnerlus. Alampalk või muu regulatsioon ei tohi seda partnerlust ohtu seada.

Rääkimata sellest, et kõrgem alampalk jätab loomata lisatöökohti, võib see ka reaalselt vähendada olemasolevaid.

Siin saame rääkida teatud tüüpi töödest, nt heakorra jms, mis on reaalselt tasuvad tasemetel allpool alampalka. Enamasti on jällegi selliste töökohtade võimalikud täitjad kas noored või pikka aega töötuna olnud madala kvalifikatsiooniga inimesed.

Alampalk on ebaloomulik

Alampalga-retoorika taga on alati olnud ainult erihuvidega poliitikud või organisatsioonid, mitte aga kained kaalutlused või majandusteoreetilised käsitlused.

Alampalga-retoorika taga seisavad ametiühingud, mille eksistents sõltub paanika ja hirmu külvamisest ja avaliku kaose korraldamisest, ning erakonnad, mis inimeste paanikast toituvad.

Ametiühingute ja sotsialistide jaoks pole alampalk mitte tasu töö eest, vaid sotsiaaltoetus. Vastasel juhul mõistaksid nad, et palk pole muud kui ühe inimese töö hind, mille määrab nõudlus tema oskuste järele.

Tööandja sooviks on osta endale vajaminevat tööjõudu maksimaalselt madala hinna eest, samas kui töövõtjad püüavad oma oskuseid müüa maksimaalselt kõrget kompensatsiooni pakkuva tööandja juures.

Iga turuhind, sh rahapalk kujuneb tarbijate, st meie kõigi ühise käitumise tulemusena. Inimese töö hind sõltub sellest, kui kõrgelt tarbijad tema töö tulemit nende poolt ostetavas kaubas hindavad. Mitte kurjad korporatiivsed koletised – tööandjad – ei määra lõppkokkuvõttes töövõtja töö hinda, palka, vaid tavatarbijad. Meie kõik.

Iga hind, mis ei kujune turul loomulikult, kujuneb sunniga. Ja alampalk ongi selline ebaloomulik sund, mis vääristab õiglust ja toodab töötust. Kõrge alampalk lööb kõige valusamini noori ja vähese kvalifikatsiooniga tööjõudu. Inimesi, kes just kõige rohkem abi vajavad.

Alampalga kaotamine pole kohe ilmselt veel reaalne. Küll aga tuleks arutada võimaluste üle alampalka kas east, erialast või muudest määravatest faktoritest lähtudes diferentseerida. Kuigi igasuguste erisuste loomine tekitab jällegi juurde uut ebaõiglust, oleks see siiski samm edasi, tööjõuturu suurema paindlikkuse suunas.