Ranno Tingas
Ernst & Young Baltic ASi juhtiv maksukonsultant
Kui tööandja saadab oma töötajad välisriiki, peab ta arvestama, et tulumaksu võidakse nõuda töökoha riigis kohe esimesest päevast alates.
Piiriülese töötaja puhul on maksustamise seisukohast kõige olulisem töö tegemise koht. Kuna välismaalasele lühikese perioodi jooksul tehtud töö eest makstud palga maksustamine on välisriigi tööandjale töö tegemise riigis väga ebapraktiline, näevad riikidevahelised maksulepingud ette nn 183 päeva reegli. See tähendab, et kui töötaja töötab teises riigis kuni 183 päeva (suvalise 12kuulise perioodi jooksul) ega saa palka selle teise riigi tööandjalt, ei hakka teine riik kõnealust töötasu maksustama. Näiteks kui Eesti ettevõte saadab oma töötaja Riiga tööle ja seal viibitud päevade arv ei ületa 183 päeva, makstakse töötasult tulumaks Eestis.
Kui aga välismaal viibitakse kokku üle 183 päeva või palka maksab välismaa tööandja, on vastaval riigil õigus nõuda tulumaksu.
Vältimaks topeltmaksustamist, on Eestis tulumaksust vabastatud palgatulu, mis on välismaal maksustatav ja mis on makstud seoses välismaal töötamisega vähemalt 183 päeva jooksul.
Samas on mitme riigiga, nt Soome, Rootsi, Norra ja Taani, kokku lepitud erisused renditööjõu palkade maksustamisel. Sellisel juhul ei arvestata tavapärast 183 päeva reeglit, vaid maksustatakse Eesti töötaja palgatulu alates esimesest tööpäevast - isegi siis, kui palka maksab Eesti tööandja.
See kehtib juhul, kui Eesti töötaja jääb välismaal töötamisest hoolimata Eesti maksuresidendiks. Kui aga töötaja muutub töötamise riigi residendiks, maksustatakse vastavas riigis töötamise eest makstud summasid nagu kohalikelgi.
Lisaks tuleb tähele panna, et juhatuse ja nõukogu liikme tasu maksustatakse üldjuhul juriidilise isiku asukohariigis.
