Agne Narusk

Wendy Holdeni bestselleris „Full Mon­ty” sätib auväärt keskealine majaomanik igal hommikul lipsu kaela, võtab portfelli näppu, suudleb naist ja läheb… pargipingile pilvi vaatlema.

Keskpäeval harutab võileiva paberist välja ja vaatab kella: „töölt” kojuminekuni on jäänud neli tundi.

Kui see Inglismaa teraspealinna kurbus samanimelise filmi kaudu Eestisse jõudis, kõkutati siinmail mõnuga naerda. Miks ka mitte, esimene suur Nõukogude aja järgne koondamislaine oli üle elatud ning elu läks ülesmäge. Nüüd seisab kalendris 2009 ja ma – palun ärge naerge – tunnen üht eesti meest, kes igal hommikul ajab habet, topib lapsed autosse ja viib kooli ning… sõidab linnast välja metsa sülearvutist tööportaale kammima. Et jumala eest leida enne, kui sugulased teada saavad, uus töökoht. 34-aastane tehnikaülikooli magistrikraadiga mees oli seni töötanud puidufirmas projektijuhina. Palk oli hea, lips kohustuslik ning staatus omade seas üle keskmise.

Hea haridusega ja edukatest, seni valdavalt juhi või spetsialistina töötanud inimestest on saanud tööturul jõudsalt kasvav varjatud riskirühm – seda kinnitas hiljuti vestluses ka tööturuameti peadirektor Tiina Ormisson. Keegi ei tea, kui palju neid tegelikult on. Harva pöörduvad nad tööst ilma jäänuna tööturuametisse, sest arrogantsi pole koondamisteade enamasti vähendanud.

On „nemad, töötud” ja mina, kes „praegu olude sunnil veidike ringi vaatab”. On üldteada tõde, et tööturuameti stendidel ripub üliharva samaväärseid pakkumisi senisele projekti-, valdkonna-, osakonna-, töögrupi-, turundus- või keskastmejuhile. Nagu seegi, et viis aastat Tartus või Cambridge’is õppinule pole pakkuda tööturukoolitust, mis arvestaks tema olemasolevaid oskusi-teadmisi. Tõsi, mõni finantsdivisjoni juht õpib pottsepaks ja elab õnnelikult oma kätetööst rõõmu tundes elu lõpuni. Igaüks pole nii kardinaalseks elumuutuseks valmis. Ja miks peakski?

Ärge jääge salatöötuks

Ka riigil tuleb odavam mitte ümber õpetada, vaid täiendusõpet pakkuda. Kui eelmisel nädalal küsis Eesti Päevaleht vastselt sotsiaalministrilt, kas mitte ka kõrgkoolid ei peaks kiiremini reageerima tekkinud olukorrale tööturul ja rakendama uusi õppesuundi, vastas Hanno Pevkur: „Kõrgkoolide juures toimub ikka teadustegevus. Kõrghariduse omandamine ei ole see, mis kiiresti ree peale aitaks.” (EPL, 26.2) Sama möönab tänases lehes tööturuameti peadirektor Tiina Ormisson: tööturuamet ei saa anda inimestele teist kõrgharidust.

Ei saa tõesti ja ausalt öeldes pole tulnud pähegi seda eeldada ja oodata. Mis aga takistab riigil pakkumast näiteks kõrgharidusega võõrfiloloogile kursust FIE raamatupidamise alustest? Või eesti filoloogile ülikooli juures 30-tunnist korrektuurikursust, et ta saaks juba olemasolevaid teadmisi praktiliste oskustega täiendada ning need üheskoos käiku lasta näiteks šampoonisiltide tõlkeid või lõputöid parandades? Miks ei võiks bioloogist ehitusobjekti juhile pakkuda näiteks ettevõtluse aluste kursust? Või teha neile, kellel omal ajal jäi ülikoolis pedagoogi kutseaasta läbimata või lõpetamata, uuesti õpetajaõppesse astumine võimalikult lihtsaks?

See, et kõrgkoolidest tulevad tööturule enamasti hea hariduse, kuid praktiliste oskusteta inimesed, kes lugematutes büroodes askeldavad, on piisav põhjus, miks tööturukoolitusse praeguses olukorras oma panus anda. Nagu seegi, et avalike suhete juhist keevitaja koolitamine läheb lõppkokkuvõttes mitu korda rohkem maksma kui tema teadmistepagasile pisikese „nükke” lisamine, mis aitaks tal uue suuna leida.

Kasutamata võimalusi tööturukoolituse ülesehitamiseks, mis tõesti inimesi aitaks, jagub. Tuleb vaid koostööd teha ning alustuseks näiteks välja uurida, miks meil on täitmata 500 keevitajakohta, kuid keegi keevitajaks õppida ei taha. Mina näiteks juba tean vastust. Ja see pole „töötud ei taha tööd teha”. Seni aga palun ärge minge hommikuti „tööle”.

Tehke parem nii, nagu tegid mehed Sheffieldi linnas: saage kokku ja võtke midagi koos ette, sest ennegi on igapäevastest vestlustest edasiviivaid ideid koorunud. Püksid jätke jalga – et pea püsiks jahe, peavad jalad olema soojas.