Tänases Eesti Päevalehes toome näiteid ettevõtetest, kus viimasel ajal on töötajate palka tõstetud. Neid leida polnud keeruline.

Palgatõus ei puuduta ainult riigikogu ja tippjuhte, aga ta ei puuduta ka igaüht. Isegi ettevõtetes, kus palku on tõstetud, ei ole need enamasti tõusnud päris kõigil töötajatel. Ja isegi tõstetud palgad ei ole tihti sellised, mis tekitaksid töötajates suurt rahulolu ja lojaalsust.

See, kui rahul või rahulolematud töötajad palgaga on, sõltub muidugi ka ametist ja tegevusalast. Kui Tallinna Linnatranspordi AS-i avalike suhete spetsialist Urmas Tooming tõdeb, et „praegu tööle võetavaid inimesi huvitab ainult palk, muid hüvesid või soodustusi ei küsita”, siis IT-ettevõtja Jaan Pillesaar, Helmese omanik, julgeb rääkida ka seda, et raha ei ole „maailmas esmatähtis, kuigi inimesed jõuavad selle tõdemuseni enamasti liiga hilja”. Mitmekordset Eesti keskmist palka teeniv töötaja saab Pillesaare soovitatud mõtteviisi endale lubada, keskmise ringis või alla selle saaval töötajal on seda raske teha.

Töönõustajad soovitavad tavaliselt, et kõrgemat palka küsides on kasvavast elukallidusest kurtmise asemel tõhusam kirjeldada tööandjale panust, mida te tema ettevõtte käibesse ja kasumisse annate. On aegu, kus tööandjal on sellist juttu lihtsam ignoreerida, ja on aegu, kus see on raskem. Praegu on käes pigem see teine ja aasta-aastalt on oodata korralike – rääkimata headest – töötajate läbirääkimispositsiooni paremaks muutumist.

Eesti Pank prognoosib oma viimases majandusülevaates, et järgmistel aastatel võib Eestis esmakordselt näha tööhõive kahanemist hoolimata samaaegsest tööpuuduse vähenemisest. Ebasoodne demograafiline areng – rahvastiku vananemine ja väljaränne – hakkab tööandjatele üha rohkem hambaid näitama. Eesti Pank soovitab ettevõtjatel vastukaaluks „suurendada tööjõu varustatust kapitaliga ja tõsta töötajate kvalifikatsiooni”.

Kujunenud olukord on väljakutse töösuhte mõlemale poolele. Tööandjate poolel ei tähenda see ainult investeerimisvajadust, vaid sageli ka vajadust muuta juhtimist: mida kvalifitseeritum töötaja, seda vähem talub ta „keelan, käsin, poon ja lasen” tüüpi juhtimist. Töötajate poolel seevastu on raske seedida seda, et majandust kraavi keeramata ei ole ulatuslik hüppeline palgatõus võimalik. Kui tänavu jääb keskmise brutopalga kasv 5% kanti, siis 2014.–2015. aastaks lubab keskpanga prognoos vastavalt 6,4% ja 7,4%. Ka sellises tempos jõuab Soome tasemele lähemale, aga see võtab aega.