Kaire Talviste

Avatud kontor võimaldab tööandjale ruumide kokkuhoidu, kuid töö­võime seal langeb.

Kliendihaldur Luisa (32) on ühes oma kolleegidega ärev, sest töötajad kolitakse peagi avatud kontorisse. „Kõik on klaasist ja läbipaistev. Ilmselt tore ja modernne kontor, aga inimestele see ei meeldi. Oleme ühte meelt, et kui oleks vähegi võimalik, jääksime oma vanasse kulunud kontorisse edasi,” kirjeldab ta emotsioone, mis neid valdasid, kui nad nägid uuest kohast esimesi pilte.

Muretsema paneb, et ühte suurde ruumi tuubitakse tohutult palju eri valdkondade inimesi: kes teeb müüki, kes lahendab kliendiprobleeme, kes tegeleb tehniliste asjadega jne. „Ega terve päev ei saa ka ju, klapid peas, tööd teha. Emotsioone on palju, sest oleme näinud vaid poolikuid lahendusi, ent need ei tõota midagi head,” lisab ta. Privaatsuse puudumine ja suurenev müratase on inimeste kõige suuremad hirmud. Plaanidelt on näha üks puhkeruum ja palju koosolekuteruume, ent praegu ei haara silm, kus on need nurgatagused, kus saaks privaatse kõne teha. Ainuke hea asi, mida Luisa muutuvas olukorras näeb, on see, et inimesed, keda majasiseselt on olnud raske tabada, on nüüd käeulatuses. „Istud lauanurgale ja enne ära ei lähe, kui jutule võetakse,” ütleb ta.

Liigne müra, vähe privaatsust

Avatud kontor võimaldab kuni 40% ruumi kokkuhoidu sama arvu inimeste pealt. Avatud planeeringust loodavad tööandjad ka suuremat inimestevahelist suhtlust. Ent kui viie aasta eest hakati Eestis avatud kontoritele üle minema, märgati ühtlasi, et inimeste töövõime hakkas hoopis langema.

„Sellises keskkonnas on rohkem segajaid, kõrgem stressitase, väiksem kontroll keskkonna üle ja vähem privaatsust kui traditsioonilise planeeringuga kontorites. Seetõttu suhtuvadki töötajad avatud planeeringuga kontoritesse pigem negatiivselt. Avatud töökeskkonna müra võib tekitada stressi ja olla demotiveeriv,” selgitab Tallinna ülikooli psühholoogia instituudi õppejõud Kadi Liik.

Tänavu varakevadel tegi instituut kontorikeskkondade uurimisprojekti. Rohkem kui tuhande töötaja küsitlemisel selgus, et traditsioonilises kontoris suudavad nad olla tulemuslikumad kui avatud planeeringuga kontoris. Mida keerukamaid ülesandeid inimesed täidavad, seda rohkem soovivad nad omaette töötada. „Uuringud on näidanud, et mittesobivas töökeskkonnas võib töötajate aeg ja energia kuluda töö tegemise asemel hoopis keskkonnatingimustega toimetulekule,” ütleb Liik. Ka on rahulolematus kontorikeskkonnaga ja töölt lahkumise valmidus omavahel tugevalt seotud.

„Need, kes on oma töökeskkonnaga rohkem rahul, on enamasti organisatsioonile pühendunumad ja lojaalsemad,” ütleb Liik. Traditsioonilises kontoris töötavad inimesed olid võrreldes avatud kontori inimestega oma töökeskkonnaga rohkem rahul, nad olid sellesse rohkem kiindunud, tunnetasid suuremat kontrolli ja ka töötamist segavaid tegureid oli nende hinnangul vähem.

Nõuded ruumile

„Meie inimesed on harjunud olema vaikselt omaette ja oleks hea, kui saaks enda järel ukse ka kinni tõmmata,” tõdeb tööinspektsiooni töötervishoiu peaspetsialist Silja Soon. Avatud kontoris häirib inimesi see, et kõik, kes tema lauast mööda lähevad, näevad, mis tal arvutiekraanil parasjagu lahti on. Ei saa käia Facebookis, lugeda lehte või teha oma pangatoiminguid. Keegi ei taha meelsasti oma töölaua taga ka erakõnesid teha või vastu võtta. „Tööandja seisukohast on see distsipliini jaoks hea lahendus. Teisalt aga – helistab sulle töö ajal ema või laps, tahad korra lugeda lehte – inimene on inimene,” lisab Soon. „Avatud kontorisse üleminek on töötajate jaoks suur muutus, sest seal puudub igasugune isiklik elu.” Sel põhjusel valivad mõned inimesed kaugtöö tegemise võimaluse. Tööinspektsioon ei saa tööandjale muud ette kirjutada, kui seadusest tuleneva nõude, et igale inimesele peab olema kindlustatud vähemalt 10 m³ ruumi (kõrgusest arvestatakse maksimaalselt 3,5 meetrit). Tööandja on kohustatud töökoha kujundamisel ja töö korraldamisel arvestama töötaja töövõime muutumist tööpäeva või vahetuse jooksul.

Seega, kui isegi hommikul olemegi reipad ja suudame hästi keskenduda, siis pärastlõunasel ajal on paraku ka vaimne väsimus oluliselt suurem ja seda peab pidama meeles ka tööandja.

Soon usub ka, et ideede levik avatud kontoris on pigem passiivne. „Kui kellelgi mõte turgatab, kas tahan seda kohe kuulda, kui tegelen oma asjadega? Vaevalt küll,” arutleb ta.

Mürataseme vähendamise nõue algab seaduse mõistes siis, kui ruumis on üle 85 dB. Kontoriruumides jääb müratase enamasti 65–75 dB vahele. „Tegelikult segab ka see juba oluliselt inimese keskendumisvõimet. Kusagil telefon kogu aeg heliseb, keegi kuulab valjusti raadiot, keegi ajab juttu, üks klõbistab oma geelküüntega klaviatuuril nii, et terve maja kajab,” kirjeldab Soon. „Mõni jääb pärast tööpäevalõppu kontorisse, et saaks vaikuses oma asjadele keskenduda. Ei saa nõuda keskendumist müras.”

Silja Soon soovitab tööandjail avatud kontori puhul mõelda väikeste ruumide peale, kus inimesed saaks keskenduda. Näiteks toob ta Skype’i Eesti kontori, kus on töötajatega palju arvestatud.

Pigem üksinda

Kontorikeskkondade uurimisprojekti kahes küsitluses osales kokku 1194 kontoritöötajat, sh 58% traditsioonilise ja 42% avatud planeeringuga kontoritest, ütleb Kadri Liik.

Avatud planeeringuga kontori töötajatele on omane suurem pingestatus. Töötajaid häirib vähene võimalus oma töökeskkonda kontrollida ja vähene keskendumise võimalus. Igasuguste segajate suurem tase tööruumis nõuab lisapingutust, et tööle kontsentreeruda, samuti vähendab teiste pidev juuresolek privaatsust ja tulemuseks on suurem stressitase.

Enamik inimesi eelistaks töötada pigem üksinda kui koos teistega, samal ajal on oluline, et ei tekiks üksildustunnet ning vajadusel ja soovi korral oleks teised kergesti kättesaadavad (st oleks olemas ühised tööpaigad, kus kohtuda).

Avatud planeering, mis ühest küljest võib olla kommunikatsiooni kiirendaja, võib teisest küljest just vähesema privaatsuse pärast vähendada infovahetust delikaatsematel teemadel.

Ruumid enese laadimiseks

Skype’i Eesti haldusjuht Heidy Heinpalu on ligi poolele tuhandele töötajale viiekorruselist hoonet kujundades arvestanud sellega, et avatud kontoris oleks inimestel ka kohti keskendumiseks ja omaette olemiseks. Neil on telefoniputkad, kus saab helistamas käia, on lõõgastusruumid, kus saab piljardit mängida, on vaiksed toad, väliterrass, kohvik ja köök, kust saab tasuta süüa jne. „Inimene läheb ja laeb end mõnes neist kohtadest ega pea mõtlema sellele, et tahaks kohe koju,” kirjeldab Heinpalu. Ta arvab, et põhjus, miks Eestis töötajad on avatud kontoritega üldiselt rahulolematud, peitub selles, et kokkuhoiule orienteeritud tööandjad ei taha töölistele midagi vastu pakkuda. „Meie eesmärk on ka kokkuhoid ja efektiivsus, teisalt paneme rõhku ka sellele, kuidas oleks töötajatel hea. Oluline on win-win olukord ja oleme selle saavutanud.”

Et Skype’is töötavad kõik inimesed ühe toote heaks, on avatud kontor oluline selleks, et meeskonnad oleksid koos ja inimesed üksteisele kättesaadavad. Ka juhtkond istub oma meeskonna juures.

Igal aastal korraldatakse ettevõtte sees uuringud töökeskkonnaga rahulolu kohta. Kui selgub näiteks, et müratase on liiga kõrge, püütakse kohe sellele lahendusi leida.