Kaire Talviste

Pikka aega tööta olnud inimesed kaotavad enesekindluse, noored elavad lähedaste kulul.

Oktoobri lõpu seisuga kuulus Eestis pikaaegsete töötute riskirühma ligi 13 000 inimest ehk 3000 rohkem kui on Hiiumaal elanikke. 2010. aastaga võrreldes võib seda näitajat pidada positiivseks, sest siis oli neid inimesi üle 45 000.

Elu on näidanud, et mida kõrgem on inimese haridustase, seda kiiremini ta uue töö leiab. Samuti sõltub töö leidmise kiirus oskustest (nt riigikeele valdamine), aga ka regionaalsetest aspektidest (maakonna töötuse määr, vabade töökohtade hulk, transpordiühendus jne). Raskem on uue töö leidmine vanematel inimestel (üle 55 eluaasta) ja noortel, kes otsivad oma esimest töökohta.

„Kui noor on saanud juba mõningase töökogemuse, liigub ta enamasti uuele töökohale isegi kiiremini kui inimesed teistes vanusegruppides,” tõdeb töötukassa analüüsiosakonna juhataja Anne Lauringson.

Noored mugavustsoonis

Töötute noorte osatähtsus on töötukassa Tartumaa osakonna juhataja Jane Väli sõnul maakonniti erinev, jäädes vahemikku 10–18%. Neist noortest 43% kuuluvad omakorda pikaajaliste töötute riskirühma. „Nad ei õpi, ei tööta ega ole seotud mittemingisuguse väljaõppega,” kirjeldab Väli. Kui neil pärast kooli lõppu oligi soov edasi õppida ja see kohe ei õnnestunud, siis aasta jooksul võib tahe töötute kamraadide „toel” hääbuda. Pikaajaline töötus päädib omakorda ka muganemisega – noored harjuvad, et vanemad või vanavanemad neid toetavad. „Kui ise ei pea endale leiba lauale tooma, siis pole ka motivatsiooni tööd otsida,” lisab Väli.

Töötukassa kogemused näitavad, et noorte tööle rakendumist toetab kõige rohkem tööpraktika, proovitöö ja karjäärinõustamine. Proovitööl saab noor ühe päeva tööga tutvuda, tööpraktikal aga õppida juhendaja abiga uusi oskusi. „Üks asi on kindel. Igaüks, kes tahab tööd teha, saab tööd ja meie saame aidata vähemalt 3–6 kuu jooksul ta tööle. Kui inimene ise on motiveeritud, siis pole see raske,” kinnitab Väli.

Tööharjutus

Töötukassa teenusejuhi Piret Vahula sõnul on pikka aega tööta olnud inimesel valmisolek tööle naasta suhteliselt madal. Ta pole töötamisega enam harjunud, tema elurutiin on teine. Töötute taasmotiveerimiseks on tööharjutuse teenus, kus püütakse näidata laiemat pilti sellest, mida positiivset võiks tööl käimine neile anda. Tehakse nii praktilisi töid kui ka jagatakse oma kogemusi. Oluline on juba seegi, et inimene tuleks kodust välja ja jõuaks õigeks ajaks kohale. Tööharjutust tehakse grupitööna paar korda nädalas.

„Algul nad pahurdavad umbes paar nädalat, et miks nad peavad tulema, et nad võivad kodus ka tööd teha,” kirjeldab tööharjutuse teenust pakkuv Helge Alt OÜ-st Keerub. Kui tööharjutus aga lõpeb, ei taha nad enam lahku minna.

Enamasti tulevad inimesed lootusetuse tundega, arvates, et neid pole kellelegi vaja ja ega nad nagunii enam tööle ei saa. Helge Alt meenutab üht töötut üle 50 aasta vanust meest, kes elas perest lahus, oli negatiivselt häälestatud ja uskus, et tööle ta kindlasti enam ei saa. Alt märkas, et puhastamine pakkus talle huvi, ja kuna tekkinud huvi toetati, õppis mees ära uue ameti. Tulemuseks oli tähtajatu tööleping ja sel kohal töötab ta tänini.

Töötukassa pakub kõikidele töötutele ka psühholoogilist, võla- ja ka sõltuvusnõustamist.

Neil, kel juba tahet piisavalt, on aeg minna paar korda nädalas tööklubisse, kus saavad tuge kõik motiveeritud tööotsijad.

Pikaajalised töötud

••Oktoobri lõpu seisuga oli pikaajalisi töötuid 12 823, nende keskmine vanus oli 40 aastat.

••Neist 26% oli üldkeskharidusega, ligi 18% põhiharidusega, 15% põhikooli baasil omandatud kutsekeskharidusega ja 46% erialata.

••Pikaajalisteks töötuteks loetakse inimesi, kes on tööta olnud ja tööd otsinud 12 kuud järjest. Noorte puhul (eeskätt grupp kuni 24 eluaastat) loetakse pikaajaliseks töötuseks ka juba kuuekuulist töötuse perioodi.

••2011. aastal oli Eestis üle 13% 15–29-aastasi noori, kellel ei olnud tööd, kes ei õppinud ega osalenud ka ühelgi koolitusel (Kasearu ja Trummi analüüs „Noored, kellega keegi ei arvesta ja kes kuskil ei käi”).