Signe Kalberg

Tõendiks ei peeta ühe poole suulist seletust, vaid kirjalikke dokumente või tunnistaja ütlusi.

„Kui vaidluse osapool esitab tööinspektsiooni nõude või väidab teisele vastu, siis peab ta põhjendama ja tõendama oma väiteid,” ütleb tööinspektsiooni töösuhete osakonna peajurist Elina Soomets.

Klienditeenindajana baaris töötanud Veera (nimi muudetud) asus tööle ilma kirjaliku töölepinguta, tööülesannetes ja palgas lepiti esialgu kokku suuliselt. Töölepingut Veera siiski nägi, sest tööandja esitas talle mõni aeg hiljem isegi kaks eri varianti. Aga kui ta need läbi luges, keeldus naine alla kirjutamast, kuna need erinesid algul suuliselt kokkulepitud tingimustest. Kui Veera nõudis kohast töölepingut, oligi pinnas tüliks loodud.

Ei leppinud

Baari omanikule tarmuka naise nõudmine ei meeldinud ja ta otsustas töölepingu üles öelda. Põhjuseks tõi ta töötaja töövõime vähenemise, Veeral olevat probleeme teenindamise kvaliteediga.

Veera aga leidis, et temaga on ülekohtuselt käitutud, ja ta vaidlustas töölepingu ülesütlemise töövaidluskomisjonis. Veerapolnud nõus tööandja esitatud põhjendustega. Põhjuseks, miks ta tööandja ebasoosingusse sattus, nimetas Veera, et ta nõudis tegelikule kokkuleppele vastavat töölepingut.

„Kui töötaja vaidleb vastu kõigile tööandja etteheidetele tema tööle, siis tööandja peab tõendama, et tal on seadusest tulenev alus töölepingu lõpetamiseks,” selgitab Soomets. Tööandja aga ei esitanud oma väidete tõendamiseks töövaidluskomisjonile kirjalikke dokumente ega tunnistajate ütlusi. Soometsa sõnul rahuldas töövaidluskomisjon Veera nõude, sest tööandja väited töötaja rikkumise kohta jäid tõendamata.

Tööandjal tuli tõendada

Tõendamise probleeme oli samas töövaidlusasjas veelgi. Veera nõudis ka vähem makstud töötasu ja ületunnitöö hüvitamist. Selleks oli tal vaja tõendada nii töötasu kokkulepet kui ka tööaega ja kokkulepet ületunnitöö kohta. Kirjalikke kokkuleppeid töötasu kohta paraku ei olnud, tööajaarvestuse tabeleid tööandja ei säilitanud. Veera selgitust mööda leppis ta tööandjaga kokku 883 euro suuruses kuutasus, millele lisandus boonustasu. Seejuures maksis tööandja osa töötasu välja sularahas, osa aga kandis Veera pangakontole. Tööandja omakorda väitis, et Veera töötasu oli Eestis kehtiv töötasu alammäär, mis 2012. aastal oli 290 ja mullu 320 eurot.

Töövaidluskomisjon, kes võttis arvesse poolte seisukohad, otsustas võtta töötasu aluseks 500 eurot kuus, kuna baari omaniku sõnul on töökohajärgses linnas baari klienditeenindaja kuutöötasu tavapäraselt 450–550 eurot.

„Kuna tööandja vastutab raamatupidamise algdokumentide seitsme aasta pikkuse säilimise eest, peab ta dokumentide hävitamise korral kandma ka vastutust. Tõendamise koormis laskus tööandjale,” selgitab Soomets. Nii otsustas töövaidluskomisjon, et Veera töötas vaidlusalustel kuudel tema näidatud arvu töötunde, ja mõistis välja vähem saadud töötasu ning ületunnitasu. Töövaidluskomisjoni otsust ei vaidlustatud ja see jõustus. Kõige rohkem kaevataksegi töövaidluskomisjoni töölepingu üles- ütlemise ja saamata jäänud töötasu pärast.