SULEV OLL

Eile Äripäeva seminaril esinenud omanimelise Tööõigusabi ASi juhataja Heli Raidve väitis, et töö- ja puhkeaja seadus lubab teha ületunnitööd varasemast tunduvalt rohkem.

Heli Raidve väide, et töötaja võib teha ületunnitööd varasemaga võrreldes kordades rohkem, tugineb töö- ja puhkeaja seaduse §-le 9. Selles on kirjas, et koos ületunnitööga ei või tööaeg nädalas ületada keskmiselt 48 tundi neljakuulise arvestusperioodi jooksul, töötajat ei ole lubatud rakendada ületunnitööle üle nelja tunni päevas ja vahetuse kestus koos ületunnitööga ei tohi ületada 12 tundi.

“Sellest tuleneb, et keskmiselt võib ületunnitööd teha 8 tundi nädalas,” rääkis Raidve. “Arvestades, et aastas on 52 nädalat, võib ületunnitööd teha 416 tundi aastas. Juba ainuüksi see arv on suurem kui vana seadusega lubatud 200 tundi.”

See aga pole kogu seadusega lubatud ületunnitöö, sest § 9 järgi võib töötajat tema nõusolekul rakendada täiendavalt ületunnitööle 200 tunni ulatuses aastas. Raidve sõnutsi tähendab sõna “täiendavalt” seda, et 200 tundi ületunnitööd võib eeltoodule lisada. “Nende kahe liigi alusel võib ületunde olla kokku juba 616,” ütles ta.

Hoopis kaotab ületundide ülempiiri seadusse kirjutatud lause, mille kohaselt piirnorme ei rakendata vääramatust jõust tingitud vajaduse korral, kuhu kuuluvad loodusõnnetuste, tootmisavariide jms-ga seonduv. Viimane säte pole siiski uus, sest ka varasema seaduse järgi ei kohaldatud toona kehtinud 200tunnist piirnormi vääramatust jõust tingitud asjaolude puhul.

Üldine lubatud tööaeg on Raidve sõnul 1. jaanuarist kehtiva töö- ja puhkeaja seadusega siiski vähenenud, seda rohkem kui 3500 tunnilt aastas alla 3000-le tunnile. Vähenemine toimus eelkõige kohakaasluse kadumise arvel. Kuni eelmise aasta lõpuni võis põhikoha ja kohakaasluse tööaeg kokku olla 60 tundi nädalas, seega 3120 tundi aastas, millele lisandus 200 ületunnitöö tundi põhitöökohal, lisaks sama palju ka kohakaaslasena. “Tegelikult võis inimene töötada kõikide töölepingute alusel kokku 3520 tundi aastas,” ütles Raidve.

Kuna alates sellest aastast kohakaaslust ei ole ja kõiki töölepinguid peetakse võrdseteks, võib töötaja töötada kõikide töölepingute alusel kokku 40 tundi nädalas ehk 2080 tundi aastas. Lisades siia 616 tundi ületunde, moodustab põhitöö ja ületunnitöö kokku 2696 tundi. “Seega tohib töötaja uue seaduse alusel teha tööd 824 tundi vähem kui vana seaduse alusel,” lausus Raidve.

Raidve sõnul paneb muretsema siiski see, et keegi ei kontrolli, kas töötaja ikka töötab nädalas kõikide lepingute alusel keskmiselt 48 tundi või ületab selle piiri. “Juba on tekkinud olukord, kus töötajal on mitu töölepingut ja ta töötab iga lepingu alusel 48 tundi nädalas pluss 200 tundi aastas,” rääkis ta.

Äripäeva seminaril esinedes käsitles Raidve veel töö- ja puhkeaja seaduses olevat uut mõistet – iseseisva otsustuspädevusega töötajat. Raidve sõnul ei määra iseseisva otsustuspädevusega töötaja tööaega otseselt ega kaudselt tööandja. Talle võib jätta kohaldamata ületunnitöö piirnormid, tema kohta ei peeta tööaja arvestust, õhtuse ja öötöö arvestust, puhkeaegade ja muude vaheaegade arvestust.

Tööinspektsiooni õigusosakonna juhataja Niina Siitam kõneles seminaril keskmise palga ja puhkusetasu arvestamisest. Tema sõnul on puhkusetasu arvutamisel olulisemad muudatused, et arvutamise aluseks on kalendripäevad, arvutatud ja väljamakstud puhkusetasu ei pea ümber arvutama, kui töötajale makstakse hiljem selle perioodi eest lisatasu.

Töötuskindlustuse teemal kõnelnud BDO Eesti maksukonsultant Eva Metsaots väitis, et töötuskindlustus on sundkindlustus, millel pole alternatiivi. Seadus rakendub Metsaotsa sõnul kohustuslikus korras, solidaarselt ja ühetaoliselt.

Lisaks nimetatuile esinesid seminaril Ernst & Young Eesti töötaja Marju Põldniit, rääkides, millal ja kuidas oleks õige raamatupidamisaruannet koostada, ning Vello Vallaste firmast Vallaste & Partnerid, kes analüüsis, kas ja kuidas maksta kogumispensioni makset.