Articles
Helve Toomla, jurist
Viimasel ajal on taas sagenenud vaidlused selle üle, millise lepingu alusel inimene töötab/töötas – on see töövõtuleping või tööleping.
Kuigi aasta eest jõustunud uus töölepinguseadus (TLS) vähendas töötajatele makstavaid hüvitisi ja tegi töösuhte lõpetamise tööandjale lihtsamaks, eelistavad mõned tööandjad endiselt võlaõigusseadusest tulenevaid lepinguid, mille järgi ei peaks neidki tagasihoidlikke kohustusi täitma, mida TLS ette näeb. Enamasti on selliseks lepinguks töövõtuleping. Kõla poolest küll üsna sarnased, on töövõtu- ja tööleping õiguslikult siiski erinevad.
Tööleping on eelkõige suunatud töö tegemisele, protsessile. Tööandja õigus ja kohustus on nõuda töötajalt ohutuid ja ettenähtud toiminguid, töötaja peab töö tegemisel alluma töö-andja juhtimisele ja kontrollile. TLS § 1 lg 1 annab töölepingu mõiste: töölepingu alusel teeb füüsiline isik (töötaja) teisele isikule (tööandja) tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Tööandja maksab töötajale töö eest tasu.
Töövõtulepingu puhul on eelkõige oluline töö tulemus, selle saavutamisel on töövõtja üsna vaba – üldjuhul ei ütle tellija, kuidas ta peab seda tegema ning millal. Töövõtjale ei kehti töökorralduse reeglid, tööandja ei anna täpseid näpunäiteid, kuidas asi valmis teha või tulemuseni jõuda. Võlaõigusseaduse § 635 lg 1 järgi kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu.
Mõlemad lepinguliigid on tasulised, kuid kui töölepingu puhul ei saa töötasu täistööajaga töötamisel olla väiksem riigis kehtivast alammäärast (4350 krooni) ning palka tuleb maksta mitte harvem kui üks kord kuus, siis töövõtulepingu alusel makstav tasu tuleneb lepingust endast, võib olla ka väiksem kui alampalk, selle maksmise aeg näidatakse lepingus ja tasu või-dakse maksta alles siis, kui töö on tellijale üle antud ning kõlblikuks tunnistatud.
Ühele seadus, teisele mitte
Töölepinguga töötamisel on töötaja ja tööandja põhilised õigused ja kohustused loetletud töölepinguseaduses.
Töövõtulepingule see seadus ei kehti, tuleb juhinduda võla-õigusseadusest, eelkõige selle 36. peatükist, ning sõlmitud lepingust.
Tavaliselt ei sisalda töövõtu-, käsundus- vms leping õigust puhkusele, tööajale, hüvitistele ja võlaõigusseadus neid ka ette ei näe.
Lepinguliikide piiritlemine on praktikas päris raske, lepingu sõlmimisel ei pruugi inimene aru saada, millise lepingu ta on sõlminud. Kui alles töö käigus selgub töölepingu oluline tunnus – tööandja juhtimisele ja kontrollile allumine, kuid vormistatud on töövõtu-, käsundus või mõni muu leping, tuleks inimesel taotleda õige lepingu, st töölepingu sõlmimist. Kui töö-andja sellega ei soostu, võib töövaidluskomisjoni või kohtu kaudu nõuda, et tööandja tunnustaks töölepingulist suhet ja täidaks TLS-st tulenevaid kohustusi. Vaidluse korral peab tööandja tõendama neid asjaolusid, mille järgi leping ei ole tööleping.
Lepingu pealkiri iseenesest selle olemust ei määra ning selleteemalisi vaidlusi on korduvalt jõudnud riigikohtusse.
Vaidlused töölepingu üle riigikohtus
Mõned näited, millest kohus on otsustamisel lähtunud:
•• Kohtuasjas 3-2-1-3-05 käis vaidlus selle üle, kas sportlasega sõlmitud stipendiumileping võib olla hoopis tööleping. Alamad kohtud ei pidanud seda töölepinguks. Riigikohus tühistas ringkonnakohtu otsuse leides, et „tuleb kaaluda eelkõige töötaja ja tööandja vahelist sõltuvussuhet ehk millisel määral on töötaja vaidlusaluses suhtes allutatud tööandjale. Teisisõnu, milline on vaadeldavas suhtes töötaja iseseisvuse määr. Just töötaja ja tööandja sõltuvussuhte suurem määr eristab töölepingut eelkõige teistest tsiviilõiguslikest lepingutest.“
•• Kohtuasjas 3-2-1-26-10 ei tahtnud tööandja taksojuhiga sõlmitud töölepingut täita väites, et sõlmiti muu võlaõiguslik leping, tööleping olevat näilik ja seetõttu tühine. Töövaidluskomisjon, maakohus ja ringkonnakohus otsustasid, et tegemist ei olnud töölepinguga. Riigikohus aga tühistas ringkonnakohtu otsuse, rõhutades, „et juhul, kui poolte kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu kui ka mõne muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused, mistõttu ei ole lepingulise suhte olemust võimalik üheselt määrata, ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu, tuleb poolte sõlmitud leping lugeda töölepinguks. Üksnes juhul, kui on ilmne, et vaidlusalune leping ei ole tööleping, loeb kohus sõltumata poolte väidetest tuvastatuks, et pooled ei sõlminud töölepingut.“
•• Asjast huvitatud võiksid lugeda ka riigikohtu otsuseid tsiviilasjades 3-2-1-9-05, 3-2-1-13-08 ja 3-2-1-7-09. Ei maksa heituda sellest, et nendes otsustes on lähtutud nüüdseks kehtetust Eesti Vabariigi töölepingu seadusest, sest töölepingu mõiste on jäänud praktiliselt samaks.
Mirko Ojakivi
Riik tahab lükata töötute ümberõppe ja toetuste maksmise tööinimeste kukile.
Juba lähikuudel esitab sotsiaalminister Hanno Pevkur valitsusele seadusemuudatuse, mis võimaldab töötukassal kasutada töötute koolitamiseks ja palgatoetuse maksmiseks töötuskindlustusmaksetega laekuvat raha.
Lihtsamalt öeldes soovib sotsiaalminister, et töötuskindlustusmaksu tasujad maksaksid riigi asemel või osaliselt kinni töötute koolitamisele ja teistele aktiivsetele tööturumeetmetele tehtavad kulutused.
Ametiühingute keskliidu juhataja Harri Taliga sõnul tähendab Pevkuri plaan, et töötuskindlustusmaksu määr jääb väga pikaks ajaks sama kõrgeks kui praegu. „Töötuskindlustusmaksu määrad on praegu kujundatud nii, et nendest saaks katta jooksvad kulud ja ka veidi säästa. Kui selle raha eest tahetakse rohkem teenuseid osutada, siis tuleb tegelikult maksumäära isegi tõsta,” lisas Taliga.
Eelmise aasta augusti algusest on töötuskindlustusmaksu määr töötajale 2,8 protsenti palgast ja tööandjale 1,4 protsenti palgafondist. Keskmist palka teeniv töötaja annab iga kuu töötukassasse ligi 360 krooni. Lisaks maksab tööandja tema eest veel 180 krooni.
Seaduse kohaselt saab töötuskindlustusmaksetest maksta vaid töötuskindlustushüvitisi, koondamishüvitisi, riigimakse ja töötukassa tegevuskulusid. Tööturuameti ja töötukassa liitmise eel 2009. aasta alguses sõlmisid riik, tööandjad ja ametiühingud kolmepoolse lepingu, mille järgi jätkab riik aktiivete tööturumeetmete rahastamist riigieelarvest.
Tööinimesi on petetud
Nüüd leiab Taliga, et riik on hakanud lepingust taganema ja koostööpartnereid petnud. Täpsemalt öeldes on petetud tööinimesi, sest eile avalikustatud tööandjate keskliidu manifestist leiab punkti, mis toetab sotsiaalministri püüdlusi rahastada töötuskindlustusmaksetest aktiivseid tööturumeetmeid.
Tööandjate keskliidu juhi Tarmo Kriisi sõnul on tööandjad nõus, et töötuskindlustusmaksetest rahastatakse aktiivseid tööturumeetmeid, sest juba tuleva aasta lõpus pole selleks mujalt raha võtta. „Praegu rahastatakse neid teenuseid peamiselt Euroopa Liidu fondidest, aga need saavad varsti tühjaks.
Tööandjad ise soovivad, et raha töötute ümberõppeks tuleks töötukassa sellest fondist, millesse teevad sissemakseid töötajad, mitte tööandjad. „Tööpraktika eest võiks tööandjad maksta, aga koolituste eest peaks tasuma ikka töötajate fondist. Teadmised jäävad ju ikka töötajale, mitte tööandjale,” lisas Kriis.
Kui töötukassa peaks tulevikus tööturumeetmeid rahastama üksnes töötuskindlustusmaksetest, oleks selleks tarvis leida ligi 800 miljonit krooni. Praeguse 4,2-protsendise töötuskindlustusmaksu puhul laekub töötukassale veidi üle 2,5 miljardi krooni, seega oleks tarvis maksu tõsta veel 1,2–1,5 protsenti.
Eelmisel nädalal küsitles Eesti Päevaleht parlamendierakondade esindajaid tulevase maksusüsteemi asjus. Siis teatasid kõikide erakondade esindajad, et peavad oluliseks töötuskindlustusmaksu alandamist. Pevkuri erakonnakaaslane rahandusminister Jürgen Ligi mainis koguni, et töötuskindlustusmaksu määra peaks alandama esimeses järjekorras.
Töötuskindlustusmaksu alandamise poolt oli ka teise valitsuspartei, Isamaa ja Res Publica Liidu poliitikasekretär Margus Tsahkna. Eile teatas ta, et IRL ootab sotsiaalministrilt konkreetseid seadusemuudatusi, et siis arutada, kas ja kuidas saab töötuskindlustusmaksetest laekuvat raha näiteks töötute koolitamiseks kasutada.
„Prioriteetseks ülesandeks peame aga töötukindlustusmaksu alandamist. Maksukoormus on tõusnud viimastel aastatel liiga kõrgele, on aeg seda alandama hakata,” lisas Tsahkna.
Inimesed saavad turvatunde
•• Sotsiaalminister Hanno Pevkuri sõnul on aktiivsete tööturumeetmete rahastamist töötuskindlustusmaksetest arutatud nii tööandjate, töövõtjate kui ka valitsusametitega, kuid kompromissi pole veel saavutatud.
•• Ministri enda hinnangul on aga seadusemuudatus vajalik, et pakkuda võimalikult paljudele inimestele mitmesuguseid teenuseid tööturule naasmiseks. „Praegu on töötukassa peamine eesmärk maksta erinevaid hüvitisi, aga kui võtta kindlustuse üldpõhimõte, siis selleks on taastada kindlustusjuhtumieelne olukord. Enne töötuks jäämist oli inimene tööl ja see olukord tulebki taastada.”
•• Seevastu maksupoliitikast lähtudes ütles Pevkur, et töötaja seisukohalt pole vahet, kas inimene maksab tulumaksu või töötuskindlustusmaksu – väljaminek kaasneb mõlemaga. „Kui me räägime, et riigieelarvest peaks see raha tulema, siis riigieelarve koosneb samuti maksudest. See tuleks ju kah tööinimese maksudest,” lisas Pevkur.
Küsimus: Kui kaua võib töötaja omal soovil viibida palgata puhkusel ja kas sellisel juhul peab tööandja maksma sotsiaalmaksu?
Vastus: Tasustamata puhkusel viibimiseks ei piisa töötaja soovist, vaid peab olema töötaja ja tööandja kokkulepe (välja arvatud tasustamata lapsepuhkus kuni 10 tööpäeva - TLS § 64). Kuna tasustamata puhkuse andmine toimub poolte kokkuleppel, siis allub ka sellise puhkuse pikkus kokkuleppepe ehk töötaja võib tasustamata puhkusel viibida just nii kaua, nagu ta on tööandjalt nõusoleku saanud.
Tasustamata puhkuse ajal tuleb maksta töötaja eest sotsiaalmaksu vähemalt töötasu alammäärale vastavalt summalt. Juhul, kui töötaja soovib töölt ära olla pika perioodi ja tööandja sellega nõustub (näiteks töötaja läheb välismaale õppima või praktikale), siis tasub pigem kokkuleppel peatada töölepingu täitmine, mitte vormistada tasustamata puhkust. Sel juhul ei pea tööandja sotsiaalmaksu maksma, kuid samas kaotab töötaja ka oma ravikindlustuse.
Äripäeva käsiraamatute foorumis vastas küsimusele advokaadibüroo Lepik & Luhaäär LAWIN
Lemmi Kann
This email address is being protected from spambots. You need JavaScript enabled to view it.
Alates 1.jaanuarist 2011 liitub Eesti euroalaga ning võtab Eesti krooni asemel kasutusele euro.
Euro käibeletuleku päevast konverteeritakse kogumispensioni osakute väärtused ametliku vahetuskursi alusel eurodeks. Ametlik vahetuskurss on 15,6466 EEK=1 EUR.
Kogumispensioniga liitunule ja osakuomanikule tähendab see seda, et tema kogutud fondiosakute väärtus arvestatakse ümber eurodeks. Kogutud osakute arv jääb samaks. Osakute väärtust arvutab fondivalitseja igal tööpäeval. Alates 2011.a esimesest tööpäevast (03.01.2011.a) arvutab fondivalitseja osaku väärtuse eurodes. Sellest kuupäevast muutub ka osaku täpsus, mis senise nelja komakoha asemel saab olema viis kohta pärast koma.
Oma pensioniinvesteeringute saldot saate juba praegu vaadata nii Eesti kroonides kui eurodes, logides sisse www.pensionikeskus.ee keskkonda „Minu konto“ ning valides paremas servas menüüpunktist „Minu päringud“ raporti „Saldoteatis“. Saldosummat saab vähemalt pool aastat peale eurole üleminekut vaadata endiselt ka Eesti kroonides.
Näiteks: Isiku pensionikontol on seisuga 31.12.2010 kogunenud pensionifondi osakute arv 3 100.255 osakut ja osakute hind on 15.2130 EEK.
Kogutud pensioniinvesteeringute väärtus on 47 164.18 EEK ( 3 014.34 EUR).
03.01.2011 arvutab fondivalitseja uue hinna, milleks on 0.97238 EUR (ehk 15.2144 EEK). Kogunenud pensionifondi osakute arv on endiselt 3 100.255 osaku. Kogutud pensioniinvesteeringute väärtus on 3 014.63 EUR (47 168.71 EEK).
Küsimus: Töötan müüjana täiskohaga summeeritud arvestuse põhimõttel, olenevalt nädalast 2x12 h ja 5x12 h. Arvestusperiood on märts, aprill, mai, juuni, mil töötasin kokku 691 h. Riiklik tööajanorm täistööaja puhul on 677 h. Minu arvestuse järgi olen teinud ületunde 14 h ja peaks saama hüvitist või vaba päeva.
Tööandja ei arvesta riiklikult paika pandud tööajanormiga, väites, et sellist asja uue töölepinguga enam ei ole, ja on arvestanud meile ise tunnid. Peame töötama põhimõttel, et riiklikud pühad on meie jaoks tööpäevad ja pühadel töötatud aeg ongi norm.
Samas juhtkonnal, kes töötab nädalas 5x8 h, tuleb töötada 677 h.
Kas riiklik norm täiskohaga töötamise puhul ei kehtigi kõigile ühtmoodi ja mismoodi ületundide arvestust summeeritud tööaja puhul üldse peetakse? Ja kas ma oma 691 töötunniga olen teinud ületunde või mitte?
Vastus: Töötajale kehtib see tööaeg, mis on töölepingus kokku lepitud. Eelduslik tööaeg täiskohaga töötamisel on 40 tundi nädalas. Pooled võivad kokku leppida lühemas, kuid mitte pikemas tööajas. Seda ületav töö on juba ületunnitöö.
Summeeritud tööajaarvestuse korral arvestatakse tööaega arvestusperioodi kohta. Ka siis jääb ikkagi kehtima see keskmine tööaeg, kuid töötaja võib mõnel nädalal või kuul töötada vähem ja teisel jällegi rohkem. Ületunnid tekivad sel juhul alles nelja kuu summaarses arvestuses.
Kuigi seadus seda nii otseselt ei ütle, peaks loogika kohaselt olema täistööaeg ühesugune nii summeeritud kui ka summeerimata tööaja puhul. Seega oleme me pigem seisukohal, et ka summeeritud töötaja tööaega mõjutavad riigipühad. Ühtlasi tuleb silmas pidada, et riigipühadel töötamise korral tuleb see tööaeg tasustada kahekordselt, sõltumata sellest, kas töötaja töötab summeeritud tööajaga või mitte.
Konkreetse töötundide arvu kalkuleerimine ei kuulu siiski päriselt selle foorumi ampluaasse.
Vastas advokaadibüroo Lepik & Luhaäär LAWIN
Lemmi Kann
This email address is being protected from spambots. You need JavaScript enabled to view it.
Page 1262 of 1592
