Kalev Kukk
riigikogu Reformierakonna fraktsiooni liige ja Eesti Panga nõukogu liige.

Alles see oli (14.11.2001 Sotsiaalmaks olgu töötaja kohustus nagu tulumakski), kui Äripäev esitas oma juhtkirjas juba varemgi ääri-veeri räägitud idee muuta sotsiaalmaks senisest tööandja maksust töövõtja maksuks. Kuigi iseenesest pole muu maailma kogemusi silmas pidades taolises lähenemises midagi unikaalset ja lehe toonane juhtkiri ei jäänud hüüdjaks kõrbes, näib asi taas unustuse hõlma vajuvat.

Jätkuvalt tuleb tõdeda, et muidu nii reformialdis Eesti pole sotsiaalsete reformidega kunagistest nõukogude aegadest kuigivõrd eemale jõudnud. Oma tervise ja pensionipõlve rahastamine, seda oludes, kus iga jumala päev räägitakse küll põlvkondade, küll tööandjate-töövõtjate solidaarsusest, on lükatud ületulevasi põlvkondi ootama. Töövõtjal pole endistviisi sooja ega külma mingisugusest sotsiaalmaksust.

Seda etteheidet ei leevenda ka sotsiaalmaksu nn isikustamine ega arglikud sammud pensioni teise sambaga.

Originaalitsemine originaalitsemise pärast?
Niisiis on Eesti oma originaalsuses asetanud erinevalt neist riikidest, kelle sekka arvamisest me unistame, sotsiaalmaksu puhtalt tööandja õlule. Seda põhjendusel, et kodune õbluke töövõtja nii ränka koormat kanda ei jõua. Ja pealegi, mis tähtsust on sellel, kelle taskust parasjagu raha võetakse.

Olgu töövõtja-tööandja rikkuse või vaesusega, kuidas on, kuid teise teesiga jõuaksime lõpuks sinnamaani, et võiks läbi ajada ainult mingisuguse ühe maksuga. Kas sotsiaalmaks peaks olema tööandja või töövõtja maks, pole mingil juhul n-ö tehniline küsimus.

Sotsiaalmaksu nagu mõistuspärase maksupoliitika ülesandeks üldse pole kaugeltki riigi rahakoti täitmine raha hilisema laialijagamise eesmärgil, vaid eelkõige ikkagi teatavate iseregulatsioonile suunitlevate majandus- ja sotsiaalpoliitiliste eesmärkide saavutamine.

Sotsiaalmaksu muutmine kas osaliselt (nt vahekorras 1:1) või täielikult töövõtja maksuks poleks pelgalt raamatupidamislik samm. Eeskätt on siin tegemist enesevastutusliku suhtumise kujundamisega oma tervisesse ja pensionipõlve. Arvata, et sotxsiaalmaksu nn isikustamine on selle probleemi lahendanud, on ülimalt naiivne.

Tänane üksnes tööandja õlule pandud sotsiaalmaks pole olemuslikult õigupoolest midagi muud kui tööjõu kui ressursi maksustamine. Seda oludes, kus Eesti maksusüsteem on igati eiranud ressursimakse. Pealegi pole tööjõu puhul tegemist üldjuhul defitsiitse (tööpuudus!) ja taastumatu ressursiga, mille tarbimist peaks ühiskonna huvides optimeerima.

Veelgi vähem on puhtalt tööandja kohustusena määratletud sotsiaalmaksul pistmist paljuräägitud solidaarsusprintsiibiga: põlvkondadevahelisest solidaarsusest rääkimine eeldab töövõtja maksustamist, tööandja ja töövõtja vaheline solidaarsus seevastu maksukoormuse enam-vähem võrdset jagunemist.

Tegelikud investeerimisotsused ei lange kaugeltki kokku n-ö puhta matemaatikaga. Esmajoones on just tööandja brutopalk see, millele toetudes tehakse investeeringuid töökohtade loomisse. Rohkem kui töövõtjale palgana väljamakstava raha suurus hirmutavad investoreid nn palgavälised kulud: märksõnad Lohnnebenkosten ja non-wage labor costs (vastavalt saksa- ja ingliskeelses maailmas) tabavad iga tööandjat lausa pikselöögina.

Küsimus on ka majanduse konkurentsivõimes
Lausanne’i Rahvusvahelise Juhtimise Arendamise Instituudi prestiiþses riikide rahvusvahelise konkurentsivõime pingereas, kus Eesti pälvis juba avastardil mullu 49 reastatud riigi seas 22. koha, märgiti meie majanduse konkurentsivõime ühe kõige nõrgema küljena tööandja kõrget sotsiaalmaksu määra.

Seda ei leevenda ka asjaolu, et Eesti jagas koos Hiina, India ja Venemaaga oma 0-protsendilise maksumääraga töövõtjate sotsiaalmaksu edetabelis esikohta. Pigem on see saavutus, mis iseloomustab kuulumist arengumaailma.

Siinkohal võiks jätkatagi arvudega. Tänavuseks kavandatav tööandja sotsiaalmaks moodustab meil sisemajanduse kogutoodangust enam kui 12 protsenti. Euroopa Liidu liikmesriikidest pakuvad Eestile ses osas konkurentsi vaid Prantsusmaa ja Rootsi. Enamasti on see näitaja vahemikus 6-8 protsenti, meie eeskujuriigis Iirimaal miskipärast vaid 3 protsenti. Eks siit tuleb otsida põhjust, miks Eestis on ettevõtte otseste maksude koorem Euroopa kõrgemaid. Just siit ka ümbrikupalkade probleemi teravus.

Sotsiaalmaksu muutmine töövõtja maksuks või selle poolitamine tööandja ja töövõtja vahel (vastastikune kontroll!) on esmane eeldus ümbrikupalkade vähenemisele ja ka pensionite tõusule. Pikemas perspektiivis toob raha ühest taskust teise tõstmine sedakorda raha igal juhul juurde. See on euroopalik kogemus.

Koduse tavaloogika kohaselt tähendaks selline ümbermängimine muidugi seda, et järjekordselt ajab kapitalism oma käe töömehe taskusse. Pealegi ei saa võtta pisikest rõõmu neiltki, kes tunnevad masohhistliku naudingut koduse töövõtjapalga võrdlemisest läänelike tööandja brutopalkadega.

Äripäev