Agne Narusk

Töötajad, kel lapsi pole või on need juba suured, tunnevad end ebavõrdselt kohelduna.

“Minu abikaasa on suurettevõttes tööline. Kohe töölevõtmisel öeldi, et ta ei saa kunagi suvel puhkust, sest tal pole lapsi,” seisis toimetusse saabunud kirjas. Selle autor, 40-ndates naine, pidas algul öeldut tööandja pilaks, sest polnud midagi kuulnud seadusest, mis sunniks lasteta inimest alati sügisel-talvel puhkama. “Abikaasa töötab seal juba kolmandat aastat ja igal aastal puhkab novembris,” jätkus e-kiri. “Sügisel antakse puhkust kaks nädalat, ülejäänud kaks nädalat tuleb tingimata ära puhata enne kevadet. Kurvaks teeb mind see, et meie pere lapsi ei saa. Kas selline seadus on tõepoolest olemas, mis keelab lastetul inimesel suvel puhata?”

Iga aasta jaanuaris, puhkusegraafikute koostamise aegu, on tööandjad silmitsi probleemiga, kuidas jagada puhkused nii, et töötajad oleksid rahul ning töö ei kannataks. Ning rahulolematud pole mitte ainult lasteta töötajad. Tõrjutuna tunnevad end needki, kel lapsed juba suured.

Diskrimineerimine?

Ühe Kesk-Eesti kirjastuse töötaja Heli kurtis, et pärast seda, kui ta lapsed jõudsid vanemasse kooliikka, pole ta meelepärast puhkuseaega valida saanud. Ikka leidub mõni väikeste lastega kolleeg, kes peab puhkuse saama just suvekuudel. Koos lapsevanemale mõeldud lisapuhke-päevadega on väikeste laste emmedel võimalik tööst eemal olla kauem kui 28 päeva. Ja seda soovivad nad Heli sõnul teha tavaliselt just kõige magusamal ajal ehk juunis-juulis. Seni on naine pidanud leppima sellise puhkuseajaga, mida keegi teine pole tahtnud.

Kõik Heli puhkused on olnud jagatud mitme jupina kevade ja sügise vahel ning ta pidas seda ülekohtuseks. “See, et minu lapsed on suured, ei tähenda, et peaksin terve suve töötama ja puhkama siis, kui teistele aeg ei sobi. See on mulle kui lapsed üles kasvatanud emale karistuseks,” ütles Heli.

“Tegelikult ei puuduta loo aluseks olev kiri sugugi diskrimineerimist kui niisugust, vaid konkreetse tööandja käitumist ning puhkuste ja töö planeerimist konkreetse tööandja juures,” kommenteeris teemat Tartu ülikooli töö- ja sotsiaalõiguse dotsent Gaabriel Tavits.

Puhkuseseaduse kohaselt antakse töötajale puhkust puhkusegraafiku alusel, mille koostamisel arvestab tööandja võimaluse korral ka töötajate soovidega, selgitas Tavits. “Samas on puhkuseseaduses ette nähtud teatud juhud, millal tööandja peab töötajate soovidega ilmtingimata arvestama. Nende töötajate hulka kuulub teiste kõrval ka vanem, kes kasvatab kuni 7-aastast last, ning vanem, kes kasvatab 7–10-aastast last, juhul kui ta soovib puhkust saada lapse koolivahe-ajal,” selgitas õigusteadlane. “Nimetatud võimalusi ei saa lugeda diskrimineerivaks. Sest üldjuhul ei ole soodustused, mis suunatud sellele, et tagada paremad võimalused laste eest hoolitsemiseks, diskrimineeriva iseloomuga.”

Ometi ei saa Tavitsi hinnangul pidada tööandja käitumist siin päris korrektseks, ehkki midagi seadusevastast pole ette heita. “Ei saa väita, et kui töötajal lapsi ei ole, siis ei saa ta mitte kunagi suvel puhata,” ütles Tavits. “Tegelikult on see töö organiseerimise probleem.”

Ta soovitas küsida tööandjalt näha puhkusegraafikut ning paluda selgitust, miks ei ole võimalik suvel puhata. “Kui kõik viitab sellele, et perekondlike kohustustega töötajaid on lihtsalt nii palju, et teistel ei ole võimalik suvel puhata, pole tööandja käitumises midagi ebaseaduslikku,” selgitas Tavits.

Puhkus sobival ajal

Eelisõigus
lapsevanematel

•• Töötaja soovitud ajal on töö-andja kohustatud andma puhkust:
•• 1) naisele vahetult enne ja pärast rasedus- ja sünnituspuhkust või vahetult pärast lapsehoolduspuhkust;
•• 2) mehele vahetult pärast lapsehoolduspuhkust või naise rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal;
•• 3) vanemale, kes kasvatab kuni 7-aastast last;
•• 4) vanemale, kes kasvatab 7–10-aastast last – lapse koolivaheajal;
•• 5) alaealisele;
•• 6) tööga seotud tervisekahjustuse järgselt töövõime osaliselt kaotanud töötajale.
•• Allikas: puhkuseseaduse §16