Kui varimajandus (ja ümbrikupalk sealhulgas) kasvab, astume sammu eemale Põhjamaadest, mille elukorraldusega oleme harjunud end võrdlema.

Vaevalt leidub maailmas just palju inimesi, kes riigimakse tasudes ekstaasi sattuvad. Siiski on maksumaksmiskultuuris vägagi suured erinevused. Inimestele loeb see, kas teised ka makse maksavad ja mida nende maksurahaga tehakse. Loeb nii tegelikkus ise kui ka see, millise nad arvavad tegelikkuse olevat.

Kui sa ikka usud, et naabrimees (konkurent, rikkad, poliitikud jne) ausalt makse ei maksa, siis hakkad ka ise suurema tõenäosusega pettusevõimalusi otsima. Selle vastu aitab riigi loodav maksudistsipliin – maksupetturid, ka suured sulid, jäävad millalgi vahele ning pill tuleb pika ilu peale. Raskem lugu on küsimusega, kas inimesed üldiselt usuvad, et maksuraha kulutatakse õigete asjade peale, või mitte. See on oluline märk ühiskonna sidususe kohta.

Jäädes Euroopa piiresse, võime skaala ühte otsa paigutada näiteks Kreeka ning teise me põhjanaabri Soome ja Ðveitsi (seda rahvusvahelise konkurentsivõime uuringu järgi). Muidugi on varimajandust ja maksupettusi igas riigis ja nii ehitus kui ka teenindus kipuvadki olema need tööalad, kus palka makstakse tihtipeale (osaliselt) mustalt. Küsimus on selle probleemi ulatuses. Ühel pool on arusaamine, et ehkki loomulikult oleks meeldiv maksuraha eest iseendale midagi toredat osta, vajavad siiski ülalpidamist ka koolid, haiglad, riigikaitse, vaesteabi jpm. On sügav arusaamine, et iga tööinimene (olgu siis ettevõtja või palgatöötaja) peab kõigesse sellesse panustama. Teisel pool on (nende kogemusele tuginev) mõte, et maksuraha raisatakse niikuinii ära – arukam on maksudest viilida, nii kuis saab.

Üldiselt on nii, et parema maksukultuuriga riigid on edukamad kui suure varimajanduse osakaaluga riigid.

Eesti on ses asjas keskmike hulgas. Võrreldes praegust mentaliteeti 1990ndatega, on erinevus silmanähtav. Kahjuks ei lähe asjad aga selgelt paremaks, vaid pigem vastupidi.

Üllataval kombel on viimase kümne aastaga Eestis märgatavalt kahanenud nende inimeste osakaal, kes on ümbrikupalkade maksmise vastu, ning kasvanud lausa pooldajate ja selle suhtes ükskõiksete hulk, selgus konjunktuuriinstituudi värskest uuringust.

Kui 2005. aastal ütles 93 protsenti vastanutest, et ei poolda ümbrikupalka, siis eelmisel aastal vastas nii vaid 68 protsenti. Pooldajaid on aga tervelt viis korda rohkem kui kümne aasta eest – kolm protsenti (2005) ja 15 protsenti (2015).

Muidugi võiks igale noorele koolis selgeks saada, kuidas ühiskond üldiselt toimib, milline tähtsus on selles solidaarsusel ja igaühe ausal maksumaksmisel. Sotsiaaldemokraadist minister Liisa Oviir eksib aga ilmselgelt, kui tõsimeeli arvab, et sedavõrd sügavat hoiakuprobleemi saab mõjutada üksnes kooliõpetuse, propaganda vms kaudu. Ka Eesti majanduse tegelikkus peab muutuma ning valitsuselt ootaks siinkohal nii sisukamat seletust varimajanduse kasvule kui ka mingit arukat plaani