R A I L I K A R J A N E
Tallinna ja Harjumaa tööinspektsiooni töövaidluskomisjoni juhataja

Kui näiteks töö sisus või tööajas on tööandja ja –võtja vahel vaidlusi suhteliselt harva, siis palganõuded moodustavad poole kõigist töövaidluskomisjonis lahendatud vaidlustest.

Töötaja õigus saada oma töö eest palka ja tööandja kohustus seda maksta on töölepingulise suhte olulisimaks tingimuseks. Üksnes palgalise töö tegemine on vaadeldav töölepingu alusel tehtud tööna. Palk on suuremale osale ühiskonna liikmeist elatise teenimise ainukeseks ja põhiliseks allikaks ning seetõttu on tööga kindlustatus ja oma töö eest inimväärse palga saamine tegelikult ellujäämise eeltingimuseks. Seetõttu, kui muudes töölepingu tingimustes – töö sisus, tööajas on vaidlusi suhteliselt harva, siis palga nõuded moodustavad poole kõigist töövaidluskomisjonis lahendatud vaidlustest.

Palgavaidluste liigid
Enamuse töövaidluskomisjoni pöördunud töötajate eesmärgiks on saada otsus tööandjalt palga väljamõistmiseks ja sellega võimalus palga sissenõudmiseks nn sundkorras – täitemenetluse kaudu.

Need on eelkõige nõuded kas alaliselt või ajutiselt maksujõuetuks muutunud tööandjate vastu. Vaidlused palga suuruse üle on siin tavaliselt mõttetud ja kui töötaja alguses väidabki, et tema töötasu oli tegelikult suurem kui lepingus näidatud, loobub ta sellest nõudest tõendite puudumise tõttu. Maksujõuetu tööandja hoidub töötajatega suhtlemisest reeglina kõrvale ja seetõttu tehakse otsused tavaliselt tagaselja.

Töövaidluskomisjon lahendab vaidlused ühe kuu jooksul. Otsused täidetakse täitemenetluse seadustikuga sätestatud korras, kuni 2 kuu palga väljamaksmise otsus kuulub viivitamatult täitmisele.

Teine suurem grupp vaidlusi on seotud nn eritingimustes töötamise eest lisatasude väljamõistmisega tööandjalt. Eritingimustes töötamiseks loetakse näiteks töötamist õhtul, öösel, riigipühadel, puhkepäevadel ja ületundide tegemist.

Mõtlemapanevalt suur on seejuures nende töötajate arv, kes ei oma üldse ettekujutust, mille eest neile palka arvestati. Näiteks on töölepingus sätestatud põhipalk ja märkus, et see sisaldab ka lisatasu õhtusel ja öisel ajal töötamise eest. Tegelikult ei tea töötaja sellise lepingu puhul, kui suur ta põhipalk on ja kui palju maksab tööandja juurde. Tõsi, palgaseadus lubab õhtuse ja öise töö hüvitamiseks suurendada põhipalka kokkulepitud summa võrra, kuid selleks peab olema lepingus näidatud siiski põhipalga suurus, millise summa võrra on seda suurendatud või kui suures ulatuses sisaldab see lisatasusid õhtul ja öösel töötamise eest.

Tuleb tunnistada, et kuigi seoses uue Töö- ja puhkeaja seaduse vastuvõtmisega on selgitatud töölepingus ületunnitöödes ja nende mahtude kokkulepete mittelubatavust ning selliste lepete tühisust, kohtab ikka veel lepinguid, milles põhipalk peab sisaldama ka ületunnitöötasu. Üle kokkulepitud tööajanormi tehakse tööd üksnes poolte igakordsel kokkuleppel, mil määratakse ka kindlaks ületundide tasustamise viis – kas lisatasu maksmisega või täiendava vaba aja andmisega.

Tööaja arvestus
Töötajale õige palga maksmise tagab õige ja täpne tööaja arvestus. Selleks olid eelmise ühiskondliku korra ajal välja töötatud vastavad tabelid, milles näidatud töötatud tunnid, ületunnid, õhtused ja öised tunnid, töölt puudumised ja puudumiste põhjused. Ettevõtte administratsioon pidi täpselt aru andma, mille eest ta töötajale palka maksab ja teisalt kontrollis töötasu õiget arvestust ametiühing.

Oma kogemustest võin öelda, et palgaarvestaja ei võtnud summeeritud tööajaga töötajate kohta mittetäielikult koostatud tööaja tabelit vastu enne, kui selle kõik veerud olid täidetud. Need nõukogudeaegsed tabelid on kasutusel ka praegu ja nende täpse vormistamise korral on tagatud töötajale õige palga maksmine.

Tööaja tabel kajastab aga üksnes tegelikku tööajanormi ja reþiimi täitmist. Tööl käiakse tööajakava järgi, milles peab olema näidatud töökorraldus – summeeritud tööaja arvestuse korral on oluline tööaja (-päeva) algus ja lõpp. Kui need langevad alati ühele ja samale ajale, näiteks turva-, tuletõrje- ja päästetöötajatel, võib tööaja algus ja lõpp olla määratud ka töösisekorraeeskirjaga või ametiasutuse sisekorraeeskirjaga. Igal juhul peab olema tuvastatav palga õiget arvestust tagav tööaeg. Nii näiteks väitis üks põllumajandusega tegelev ettevõtja, et töötaja palga vähendamise põhjuseks oli tööaja normi mittetäitmine. Töötaja töö iseloomu tõttu oli aga oluline tema tööajakava täpne kindlaksmääramine ning selle puudumise tõttu ei olnud töövaidluskomisjonil võimalk kindlaks teha, millal töötaja töölt omavoliliselt puudus. Töötaja omakorda väitis, et tööandja, jättes tööaja korraldamata, ei andnud talle võimalust tööd teha.

Õige tööaja ja töötulemuste arvestus
Sellest hoiduvad sagedamini kõrvale tootmisega tegelevad väikeettevõtjad. Selliste tööandjate töötajate töölepingutes kohtab sageli formuleeringut – palka makstakse tükitöö eest, kuid mitte vähem kui miinimumpalk. Sellise lepingu alla kirjutanud töötaja ei oma tavaliselt mingit ettekujutust palga arvutamise alustest ja normidest. Pealegi, miks peab tööandja lubama, et ta tagab tükitöölisele igal juhul vähemalt miinimumpalga saamise? Normeeritud tööülesannete alusel töötavale isikule ei pea logelemise eest mingit palka maksma, ka tööajanormi täitmise korral. Probleem on aga selles, et enamik väikeettevõtjad kas ei oska või ei taha töönorme täpselt kindlaks määrata. Olen oma praktikast kohanud vaid üksikuid ettevõtjad, kes on normid välja töötanud ja ka need ei ole selle alusel palka arvutanud. Tükitööde korral peab tööandja kehtestama peale normide ka tööde vastuvõtmise korra, see tähendab, võtma töötajalt töö nii koguseliselt kui kvaliteediliselt vastu, määrama praagi ja selle eest tasustamise määra, näitama praagi ümbertegemisele kulunud tööaja ning selle eest tasustamise jne.

Töötajale peab võimaldama tööd kogu tööpäeva jooksul, tööseisaku tundide eest aga maksma põhipalka. Ühe õmblustööstuse juht tunnistas, et õige töötulemuste ja tööaja arvestus ei olegi võimalik, kuna töötaja teeb päeva jooksul erinevaid detaile, töö maht sõltub aga tellimuste arvust. Üksnes tellimustel rajanev töökorraldus tingib kiirustamise tähtaegade lõpus ja seetõttu ületundide tegemise vajaduse. Viimaste arvu reeglina kindlaks ei määrata ja nende eest, aga sel põhjusel ka tööloldud õhtuste või öiste töötundide eest juurde ei maksta.

Õhtune, öine või ületund on aga kallim tavalisest tunnist, sõltumata töö tasustamisel rakendatud palgasüsteemist ning juurdemaksed, 10%, 20% või 50% tuleb teha töötaja tunnipalgamäärast lähtudes. Järelikult, ka tükitöötasu maksmise korral peab töölepingus kokku leppima põhi- ehk ajapalgas.

Põhipalga kokkuleppe puudumisel
lähtuti senini Töölepinguseaduse § 15, mille kohaselt võidi töölepingu tingimuste mittevastavusel seadusele kohaldada seaduses, haldusaktis või kollektiivlepingus ettenähtud tingimust. Sellest tulenevalt mõisteti töötajale vastava kokkuleppe puudumisel põhipalk välja tavaliselt minimaalpalgamäära alusel.

Alates 1. juulist 2002 töölepingule kehtiv Võlaõigusseaduse üldosa sätestab aga, et poolte kohustused võivad tuleneda ka nende vahel väljakujunenud praktikast. Kui on kindlaks tehtud mingile ajaühikule vastav tükitöötasu, saab välja arvutada selle ajaühiku tegeliku palgamäära, mida vaidluse korral kohaldatakse, muidugi juhul, kui see ei ole madalam minimaalpalgamäärast. Seetõttu on tööandjal kasulik näidata töölepingus igal juhul põhipalk, isegi kui selle alusel tegelikult töötasu ei arvestata.

Põhipalga ja lisatasu suuruses ei tohiks väga suuri kääre lubada
Töötulemuste arvessevõtmine palga arvutamisel ei tähenda alati tükitööpalgasüsteemi rakendamist. Nii näiteks ei ole vaadeldav tükitööna müügitulemuste alusel makstav lisatasu. Sellise palgakorralduse puhul on tegemist eelkõige ajaühikul põhineva palgaga ja töötajale makstakse juurde näiteks suurema müügimahu korral. Kuigi klientide arv ei pruugi alati sõltuda töötaja aktiivsusest, on ta suurema müügimahu korral teinud rohkem tööd ja lisatasu ära teeninud. Lisatasu kokkulepe töölepingus on kohane seejuures juhul, kui selle saamine sõltub otseselt töötajast endast.

Lisatasu suurus ei tohiks olla ebamõistlikult suur, võrreldes selle saavutamisse pandud töö eest makstava palgaga. Nii näiteks oli ühes automüügifirmas müügimehe põhipalk umbes pool vabariigi keskmisest palgast, müügitulemuste alusel makstud tegelik töötasu ületas aga ministripalga. Järelikult, müügimehe tööprotsessi ehk igapäevast tööd väärtustati samaväärselt näiteks koristajatööga ja selle töökoha jaoks enam-vähem mõistlikku tasu maksti alles peale müügi toimumist ja raha laekumist – ettevõtte saadud kasu alusel. Kuna antud asjas oli vaidlus lepingutingimuste tõlgendamises ja lisatasu saamise õiguses, ei arutanud töövaidluskomisjon nõude puudumisel töötaja töölepingu palgatingimuse mõistlikkust ja vastavust selle kutseala tavadele. Võimaluse selleks andnuks aga Võlaõigusseadus, mille kohaselt peavad ka töölepingu pooled vastastikuste kohustuste kindlaksmääramisel lähtuma mõistlikkuse põhimõttest ja lepingupoolte kutse- või tegevusalal kehtivatest tavadest. Töölepingu alusel makstakse töötajale töötasu eelkõige tööprotsessi eest, tehtud töö tagajärjel kasust osasaamine jäägu muude Võlaõigusseaduses ettenähtud teenuste osutamise lepingute valdkonda.