Thea Rohtla
Tallinna ja Harjumaa töövaidluskomisjoni esinaine

Kui poolte vahel sõlmitud töövõtuleping tunnistatakse töölepinguks, on töötaja õigustatud nõudma nii saamata puhkusehüvitist kui lõpparve kinnipidamise eest keskmist palka.

Töötaja V. asus tööle OÜsse, kus tema tööülesandeks oli küttesüsteemide montaaž kliendi objektil. Poolte vahel sõlmiti tööettevõtuleping. Palgaks lubati 4000 krooni, selle töö lõpetamisel lubati kindlustada uue tööga. Tööandja võttis enda kätte ka V. tööraamatu.

V. leidis, et vaatamata vormistatud lepingule oli tegemist poolte vahel töölepingulise suhtega - nimelt oli tal meistri näol olemas otsene tööjuht, kelle korraldustele ta allus, kokku lepiti kindlas kuupalgas, töö tegemiseks andis töövahendid tööandja, samuti tutvustati talle tööle asumisel tööandja töösisekorraeeskirju.

Töötaja lõpetas töö tähtaegselt, kuid palka talle ei makstud, samuti ei kindlustatud uue tööga.

Leping lõpetati töötaja algatusel. Töötaja palus tunnistada poolte vahel sõlmitud tööettevõtuleping töölepinguks. Saamata palga ja puhkusehüvitise palus ta tööandjalt välja mõista koos keskmise palgaga lõpparve kinnipidamise eest.

Tööandja komisjoni istungile ei ilmunud, kuid saadetud kirjalikus vastuses ei tunnistanud avaldaja nõudeid. Tema seletuse kohaselt sõlmiti poolte vahel tööettevõtuleping ühe kindla töö tegemiseks.

Kliendi maksejõuetuse tõttu jäid tööd lõpetamata ning avaldajale palk maksmata. Tööandja taotles töövaidluskomisjonis menetluse lõpetamist, kuivõrd võlaõiguslikest lepingutest tuleneva nõude lahendamine ei kuulu töövaidluskomisjoni pädevusse.

Töövaidluskomisjoni pädevuses on lahendada vaidlusi lepingu olemuse üle. Komisjon rahuldas töötaja nõude täies ulatuses, kuna leidis, et vaatamata poolte vahel vormistatud tööettevõtulepingule olid poolte vahel tegelikult töölepingulised suhted.

Töötaja ütlustest ning esitatud lepingust nähtus, et V. võeti tööle lukksepaks küll teatud töö tegemiseks ühe kuu jooksul, kuid tööandja poolt kehtestatud tingimustel, alludes tema juhtimisele ja kontrollile ning järgides tema juures kehtivat töörežiimi.

Komisjon luges tõendatuks kokkuleppe saavutamise tehtavas töös, tööleasumise ajas, tööaja normis, palgatingimustes, töötamise kohas ning üldjoontes ka töörežiimis.

Töövaidluskomisjon leidis, et poolte vahel olid sõlmitud kokkulepped kõigis töölepingu kohustuslikes tingimustes.

Komisjon leidis ka, et töötaja tegi tööandjast sõltuvat tööd, mida juhtis, korraldas ja kontrollis tööandja - seega oli poolte vahel sõlmitud tööleping.

V. tööraamatus olid kanded nii tööle asumise kui ka töölepingu lõpetamise kohta ning kannete aluseks oli märgitud tööleping.

Et tegemist oli töölepingulise suhtega, oli komisjon pädev lahendama ka töötaja lõpparve nõuet. Lõpparve pidi tööandja V.-le maksma töölepingu lõpetamise päeval.

Töövaidluskomisjon otsus-tas, et tulenevalt poolte vahel sõlmitud lepingust kuulub töötajale väljamõistmisele nii töötasu, 2,33 päeva puhkusehüvitis kui ka ühe kuu keskmine palk lõpparve kinnipidamise eest.