Autor: Neenu Pavel, tööinspektor-jurist

Tegemist on hella teemaga, sest andmed tervise kohta on eraelulised ning liigitatud delikaatsete isikuandmete alla.
Töölepingu seadus (TLS) sätestab, et tööandja ei tohi lepingueelsetel läbirääkimistel või töölepingu sõlmimist ette valmistades nõuda töölesoovijalt andmeid, mille vastu tal puudub õigustatud huvi. Selle all mõeldakse eelkõige küsimusi, mis puudutavad ebaproportsionaalselt töölesoovija tervist ja eraelu või ei ole vajalikud, et hinnata töötaja sobivust pakutavale töökohale.

Kui peetakse lepingueelseid läbirääkimisi, tuleb siiski arvestada, et pooled (töölesoovija ja tööandja) on kohustatud teatama üksteisele kõikidest asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Näiteks tunneb tööandja loomulikult huvi töötaja füüsilise vastupidavuse vastu, kui see on töö tegemise üks eeldusi. Teatud juhtudel (päästeteenistujad, turvatöötajad) võivad kaasneda isegi kehalised katsed.
Tööandja peaks teadma ka haigusest, mille avaldumine töökohal võib viia nii töötaja enda kui teiste töötajate ohustamiseni. Meenub juhtum epilepsiahaige kraanajuhiga, keda haigushoog tabas keset suure konstruktsiooni teisaldamist ning vaid ime läbi jäi juhtumata raske õnnetus. Miks töötaja ei olnud oma diagnoosi tööandjale avaldanud? - kartis, et siis ei võetagi tööle, ja lootis, et regulaarselt rohtusid võttes suudab haigushoogu eemal hoida.
Viirusekandja ei ohusta tavapärases töökeskkonnas kaastöötajaid ja kolmandaid isikuid. Kuid võttes sellise inimese tööle tervishoiuasutusse, on olemas reaalne oht, et mingit protseduuri läbi viies vigastab töötaja oma kummikinnast ja ennast, patsiendi haavad puutuvad kokku viirusekandja verega ning ta võib nakatuda.

Seadus näeb ette pikendatud 35-päevase põhipuhkuse töövõimetuspensioni saavale töötajale, kelle töövõime on üldhaigestumise, töövigastuse või kutsehaiguse tõttu vähenenud. Et tööandja saaks oma kohustust täita ning töötajale õige pikkusega puhkus tagada, tuleb töötajal sellest asjaolust tööandjat informeerida.

Lisaksin ka seda, et kui tööandja poolt korraldatud perioodilise kutsehaigusi ennetava profülaktilise arstliku läbivaatuse või muu tervisekontrolli käigus selgub töötaja haigestumine üldhaigustesse, mis võib segada töötamist töölepingu järgsel ametikohal või soodustada kutsehaigestumist, on arukas tööandjat sellest koheselt informeerida. Töötaja ei peaks arvama, et see on tööandjale signaaliks talle tööleping erakorraliselt üles öelda, vaid ka ise muretsema oma tervise ning töövõime säilimise pärast. Õigeaegne informatsioon annab tööandjale teada vajadusest mõistlikult muuta tööülesandeid või kohandada töötingimusi töötajale töö jätkamiseks sobivateks - töötajal on õigus oodata töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele vastavat töökeskkonda.

Milles seisneb tööandja kohustus tagada töötaja tervise kontrollimine?

Üldiselt teatakse, et tööandjal on õigus mõnele ametikohale asujalt nõuda tervisetõendit, teisel puhul aga peab ta ise suunama töötaja tervisekontrollile.
Kuidas teha vahet, mis on mis? Tegemist on kahest erinevast seadusest tulenevate kohustustega ning üks tervisetõend ei asenda teist, kuid sageli peab töötaja läbima mõlemad tervisekontrollid.

Esmalt nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus, mille eesmärk on vältida olukordi, kus töötaja mingi haiguse tõttu võib ohustada ümbritsevat elanikkonda, teenindatavaid kliente jms. Näiteks kui otsitakse töötajaid toitlustusse, toidukaubandusse või toiduainete tööstusesse, laste- või haridusasutusse, on harilikult juba töökuulutuses kirjas, et töölesoovijal peab olema kehtiv tervisetõend ning tööandja võib seda keerutamata ka küsida. Esmase tervisetõendi võtab töölesoovija ise kaasa oma perearstilt, seal peaks olema kirjas, et tööle kõlbulik vms. Edaspidi rahastab seda kui perioodilist tervisekontrolli tööandja, seega peaks ta ka ise järge pidama, et tervisetõend ikka kehtiv oleks ning õigeaegselt töötajale meelde tuletama, et ta kontrollil käiks. See korraldus on töötajale täitmiseks kohustuslik.

Teiseks sätestab töötervishoiu ja tööohutuse seadus, et kui töötaja tervist võib mõjutada mõni töökeskkonna ohutegur või töö laad, on tööandja kohustatud suunama töötaja tervise kontrollile töötervishoiuarsti juurde. Tegemist on vastavat litsentsi omava eriarstiga, kes enne tervisekontrolli külastab ka töö tegemise kohta, perearstist siin ei piisa. Kuidas töö võib kahjustada töötaja tervist, mis ohutegurite alusel töötajat kontrollida, selgitab tööandja eelnevalt välja riskianalüüsiga, mida tuleb töötajatele tutvustada. Tervisekontroll toimub tööandja kulul ja üldjuhul tööajal. Esmane tervise kontroll töötervishoiuarsti juures peab toimuma töötaja tööle asumise esimese kuu jooksul ja edaspidi töötervishoiuarsti määratud ajavahemike järel, kuid mitte harvemini kui kord kolme aasta jooksul.

Mõlema tervisekontrolli korral tohib arst kirjutada oma otsuses vaid seda, kas inimene on sobilik/kõlbulik seda tööd tegema või mitte või nähakse ette mõningaid piiranguid töötingimuste või töökeskkonna osas.
Viitaksin ka tööinspektsiooni kodulehele, kus töötajate tervise kontrollist on pikemalt kirjutatud:
http://www.ti.ee/index.php?page=972&