Kadri Ibrus

Hooldaja tööaeg oli pikem, kui algul kokku lepiti, ka mitmed lisakulud tuli omast taskust tasuda.

Kahe lapse ema Steivi otsustas tänavu augustis Suurbritanniasse tööle minna. Ent tulutoovast kogemusest rääkimise asemel soovib ta nüüd kõiki kaasmaalasi hoiatada: enne välismaal tööle asumist tuleb kindlasti lasta spetsialistil pakutav tööleping üle vaadata, et hiljem ilmneda võivatest ebameeldivatest üllatustest hoiduda. Oma töölepingu sõlmis Steivi alles Suurbritannias olles. „Kandideerisin suvel CV Keskuses avaldatud töökuulutusele, milles otsiti hooldajaid Inglismaale,” meenutab Steivi Lõuna-Inglismaal tegutseva ettevõtte Enara Beech Homecare’i kuulutust ja lisab, et tegelik töö ei vastanud üldse portaalis kirjeldatule. Kuigi esialgu oli juttu, et tema töönädal on 40 tundi, küündis see kohati 72 tunnini.

„Tööpäev hakkas kell seitse hommikul ja lõppes kell 22–23 õhtul. Minu töö seisnes selles, et pidin sõitma autoga vanurite juurde ja neid seal hooldama: aitama süüa, riietuda, vajaduse korral tualetti, pesema, andma rohtusid. Päevas pidime keskmiselt jõudma 13 vanurini, kohati nõuti ka, et 15-ni. Samas sõitmisele kulunud aja eest palka ei makstud. Palka arvestati reaalselt kliendi juures oldud aja eest. Ka suurema osa bensiini eest pidin ise maksma, nemad tasusid vaid fraktsiooni sellest,” jutustab ta. „Ka kõik kõned, mis kontorisse tehti – ja neid tuli teha väga tihti, vahel mitu korda päevas –, tuli endal tasuda. Näiteks kõned graafiku kohta või kui vanuril olid rohud otsas.”

Steivit paneb nördima ka see, et Lõuna-Inglismaale jõudnuna pidi ta osa võtma viiepäevasest koolitusest, mille eest tuli tal tasuda 250 naela. Raha arvestati hiljem palgast maha (pikemaks ajaks tööle jäänud hooldajate koolituse tasus firma ise) ja koolituse läbimise kohta ei saanud ta ühtegi ametlikku dokumenti. „Esimese kahe nädala palk hoiti n-ö reservis, et kui töötaja otsustab varem lahkuda, siis jääb neile koolituse raha alles. Koolituse läbides mingit sertifikaati selle kohta ei antud. Koolitus nägi välja nii, et enamiku ajast istusime lihtsalt niisama koolitajat oodates. Tihti venis viiepäevane koolitus nädalaseks või isegi kümnepäevaseks,” kirjeldab ta.

Palka maksti hooldajatele igal nädalal, kuid mis loogika alusel, ta aru ei saanudki. „Palusin raamatupidajal selgitada, kes oli ka kusjuures eestlane, aga ta ajas selle veel keerulisemaks oma sõnastusega,” tunnistab Steivi. Tema meilivahetusest firma esindaja Eilika Mölderiga on näha, et kui Steivi küsis konkreetse töötasu kohta, saatis Mölder talle lihtsalt lingi ühele üldisele maksukalkulaatorile. Palgast arvestati maha maksud, riiklik kindlustus ja üür, mis hoolimata sellest, et elukoht ei muutunud, oli igal nädalal eri suurusega: kord 70, kord 90 naela. Seega oli palgapäev alati üllatus, räägib Steivi.

Kogu artiklit saab lugeda Eesti Päevalehe paberlehest või digitaalsest ajalehest vastavalt ostetud lugemisõigusele.