Kaire Talviste

Tööandja lubab konkurentsivõimelist palka, ent jätab selle suuruse sageli saladuseks konkursilgi.

„Ma võib-olla ei hakkakski pooltesse kohtadesse kandideerima, kui teaks, millist ebainimlikku palka nad plaanivad maksta. Hoiaks nii enda kui ka kuulutaja aega kokku! Olen saanud tööpakkumise, kus kiideti end taevani; kui küsisin palgataset, siis öeldi, et see avalikustatakse siis, kui on jäänud kolm viimast sõelale. Olin kolme viimase seas ja no ma tõesti ei oleks iial seda kammajaad läbi teinud, kui oleks seda arvu kohe alguses näinud,” kirjutab Triin Mäe CV-Online’i Facebooki leheküljel korraldatud kampaania kommentaariks.

Kõigile tööturgu puudutavatele küsimustele vastust lubanud kampaanias uuritigi personalifirmalt valdavalt palkade kohta: millised on adekvaatsed palgaootused, keskmised tasud kindlates valdkondades ning miks ometi on Eestis töötasu enamasti kuni konkursi lõpuni suur saladus.

„See on tegelikult töötaja suhtes ebaaus võte. Tööandja on peas välja mõelnud mingi summa, millega ta võiks sellele kohale töötaja leida. Kandidaadid saadavad CV-sid, käivad eelvoorus, teises voorus ja võib-olla alles kolmandas öeldakse, et tead, meie saame palka pakkuda nii palju. Enamasti on see oodatust väga palju väiksem. Kas tööandja loodab, et äkki leiab väga hea spetsialisti alla turuhinna?” arutleb Meelis Muru.

Nurinaks on põhjust, sest kindla palgasumma või selle vahemiku toovad tööpakkumiskuulutustes esile väga vähesed tööandjad. Sageli ei tee seda ka riigiasutused, kus võimalused on eelarvega piiratud. Nõnda ongi tööle kandideerija juba eos ebakindel, sest liiga suure palgasoovi korral ei osutu ta valituks, liiga vähe küsides võib aga jääda valimata enda alaväärtustamise pärast.

Kogu artiklit saab lugeda Eesti Päevalehe paberlehest või digitaalsest ajalehest vastavalt ostetud lugemisõigusele.