Jüri Uljas

Uurimuses „Hiiumaa ja hiidlane 2012” küsisime vastajatelt, millise palga eest oleksid nad nõus ainult Hiiumaal töötama. Vastused olid üllatavad. Ilmnes, et nooremates vanusegruppides olid küsitava palga vahed kas olematud või küsisid naised meestest ligi kümnendiku võrra suuremat palka. Suurim erinevus ilmnes aga 30–39-aastaste vanusegrupis, kus naiste küsitu moodustas ainult 70% meeste küsitavast palgast. Samasuguse 30%-lise palgaerinevuse leidsid ka Tartu ülikooli majandusteadlased CV Keskuse andmeid analüüsides.

Palgaerinevus on seda suurem, mida väiksemad on lapsed. Seega eelistavad selles vanuses naised teha väiksema palgaga tööd, et pühenduda rohkem perele ja lastele. Samal ajal loodetakse pigem mehe sissetulekutele. Niisugune lootus on seda põhjendatum, mida suuremad on tööturu palgaerinevused. „Hiiumaa ja hiidlane 2012” andmetel on vanusegruppides 30–39 ja 40–54 nende meeste osakaal, kes väidavad, et nad toovad perre suurema osa sissetulekust, ka kõige suurem (vastavalt 70% ja 78%).

Võimendatud soorollid

Nendel valikutel on oma varjuküljed. Selline olukord võimendab traditsioonilisi arusaamu soorollidest, mille kohaselt on mehe peamine ülesanne raha teenimine ja naisel kodu ja pere eest hoolitsemine. Need arusaamad on olnud võrdlemisi püsivad. Näiteks arvas meie uurimuse „Eesti mehe tervis, hoiakud ja eluviis” andmetel nii 79% meestest. Nende arusaamade omaksvõtmisega kaasneb aga ka teatud surve, muutes olukorra meeste jaoks üsna karmiks. Eri kõrgkoolide kaugõppe tudengite seas tehtud anonüümne uuring näitab hästi selle mudeli toimimist. Küsimusele „Mis siis juhtub, kui perekonnas teenib naine rohkem kui mees?” vastasid pooled küsitletutest, et „mees tunduks tossike, tallaalune”, „võimusuhted perekonnas muutuksid”, „raske on austada meest, kes teenib vähe”, „raha ei ole muidugi kõik, aga kui mees teenib ikka vähem, siis ajab ikka närvi küll”. Iga neljas vastaja rääkis sellises olukorras lahutusest: „suhtel poleks tulevikku, järgneks lahutus”, „mõjuks halvasti, tekiksid pinged, kuid ei lahutaks”. Kõigest iga kümnes vastaja rõhutas võrdsust ja märkis, et see ei mõjutaks suhteid kuidagi.

Selline olukord tekitab meestel palju alateadlikke hirme, eelkõige töötuks jäämise ja mittetoimetulemise ees. Uuringus „Eesti mehe tervis, hoiakud ja eluviis” tulid meeste vastustes küsimusele „Mida olete viimasel ajal kartnud?” esiplaanile eelkõige majanduslikku võimekust puudutav: finantsprobleemidega mittetoimetulek, töökoha kaotamine, töövõimetuks muutumine jne. Alles teisel kohal olid lähedastega seotud hirmud. Seega asetub meeste jaoks paratamatult esikohale majandusliku toimetuleku tagaja roll ja surve sellega edukalt toime tulla. Kõige paremad heaolunäitajad on aga nendel meestel, kel õnnestub töö ja pereelu edukalt ühitada.

Naisi ei motiveeri

Tööturul on need meeste hirmud palgaläbirääkimistel lisamotivaatoriks, naiste arusaam sellest, et mees peabki rohkem teenima, sellist lisamotivatsiooni ilmselt ei tekita. Seega on mehed ja naised tööturul oluliselt erinevalt motiveeritud. Neid perekonnas toimivaid arusaamu taastoodetakse tööturul ja see soodustab soolise palgalõhe püsimist. Nõnda ei muutu ka soorollid.

Mida siis ette võtta? Nii mehed kui ka naised seavad esikohale laste heaolu ja tegutsevad selle heaolu tagamisel oma soorollidele vastavalt. Kuid meeste suurem tööle pühendumine vähendab ühtlasi naiste võimalusi tööturul. Liigse pühendumise või ka välismaal töötamise puhul võib meeste heaolu seeläbi hoopis halveneda. Kuid peresid saab aidata. Riigi toetus suuremate lastetoetuste näol leevendaks ilmselt paljudes peredes valitsevaid pingeid. Muutuda võiksid ka arusaamad soorollidest. Kuid meeste ja naiste soorollid on komplementaarsed: kui muutub üks, siis muutub ka teine. Seetõttu toob naiste suurenev osalemine tööturul paratamatult kaasa meeste suurema osalemise pereelus. Valitsevad väärtushinnangud aga pigem taastoodavad palgaerinevusi tööturul.