Terhi Pääskylä-Malmström
Eestlased ei lähe põhjanaabri juurde kriminaalset elu elama või sotsiaaltoetusi nautima
Just sel kuul on Soome meedias aktiivselt polemiseeritud võõrtööliste, eelkõige eestlaste teemal. Kõigepealt kritiseeris põlissoomlaste partei eurokandidaat Jussi Halla-aho sotsiaaltoetusi, mida makstakse Soome riigikassast Soomes töötavatele eestlastele ja nende Eestis elavatele peredele. Sõna võttis ka partei esimees Timo Soini, kes küll rõhutas töötingimuste ja palkade võrdsusele soomlaste omadega, kuigi arvas, et erisoodustusi ei peaks saama need, kes nende rahastamises ei osale. President Toomas Hendrik Ilves kaitses oma kaasmaalasi ja tuletas meelde, et võõrtöölisedki maksavad Soomes makse.
Vestlesin sel teemal Helsingist pärit eesti keele tõlgi Mikko Haapaneniga, kes tunneb põhjanaabri juures tööl käivate eestlaste eluolu läbi ja lõhki. Tema töögraafik täitub nii arsti vastuvõttudest ja argistest kohtumistest tööhõiveameti esindajatega kui ka raskemat sorti kohtu- ja kriminaalasjadest. Sõltumata kurbadestki inimsaatustest, millega Haapanen oma tööl kokku puutub, on ta veendunud, et eestlased ei lähe põhjanaabri juurde kriminaalset elu elama või sotsiaaltoetusi nautima, vaid omakasupüüdmatult rasket tööd rabama.
Enamasti ei tea Soome saabujad neile kuuluvast abirahast midagi. Tegelikkuses võib neil olla õigus sadadele eurodele kuus näiteks Eestis elavatele järeltulijatele makstavate lastetoetuste näol. Võõras riigis sotsiaaltoetuse taotlemine on siiski paras pähkel ja Haapaneni sõnul vajab üks tavaline võõrtööline alguses abikätt ka lihtsamateski asjades.
Näiteks elukoha registreerimine on Soomes üpris keeruline, pealegi ei pruugi ametnikud igat ühismajutust elamiskõlbulikuks pidada. Ka pangakonto avamisega kaasnevad tihti üllatavad probleemid: pank võib nõuda näiteks töö- ja palgatõendeid või Soome ID-kaarti, mis on päris kallis ja ei kehti isegi reisidokumendina. Ehkki palka võib tänapäeval maksta ka välismaa kontole, vajatakse Soome kontot ikka veebipanga paroolide kättesaamiseks. Nendeta ei õnnestu asjaajamine näiteks Kela ehk pensioniameti e-teeninduses.
Ametlike andmete järgi elab Soomes umbes 40 000 eestlast, aga tegelikkuses võib neid olla juba pea 100 000. Mis saab, kui nad kõik hakkavad Soome riigi käest sotsiaaltoetusi nõudma? Kas põlissoomlastel on siiski õigus? Kas eestlastest võõrtöölised teevad Soome vaeseks?
Haapanen siiski nii ei arva: „Kui maksud makstakse Soome, ei näe ma mingit põhjust, miks riik peaks meile suureks abiks olevate võõrtööliste toetusi eirama. Soomele on siin töötavatest eestlastest nii palju kasu, et ega me kahjumisse ei jää.”
Ühest suvalisest ehitusest möödudes on temaga lihtne nõustuda: kuidas meie majad küll eestlasteta kerkiksid? Ja kes mind eestlastest bussijuhtide asemel küll kesklinnast koju sõidutaks?
Töökohta kaotada ei taha
Enamikul Soomes elavatel ja töötavatel eestlastel läheb hästi ning nad saavad palka nagu kord ja kohus. Probleemide puhul ei teata siiski tingimata, kuidas ja kelle poole pöörduda. Üldjuhul oskavad eestlased küll ametiühingutega liituda, aga kui tööl tekivad lahkarvamused, ei tihka nad ühinguga ühendust võtta. Kardetakse, et jäädakse tööst ilma, sest ka uusi tulijaid on jalaga segada.
Kui oma õiguste eest võitlevale töötajale kinga antakse ja ta asemele kohe uus eestlane palgatakse, on tegemist diskrimineerimisega, ning viimasel ajal on esimesed vaprad eestlased tööl toimunust Soome politseid teavitanud. Siiski on tavaline, et probleemolukorras n-ö lihtsalt kannatatakse ära. Peaasi, et palk laekub. Pealegi pole uut töökohta lihtne leida. Suur osa võõrtöölisi tuleb Soome tuttavate kaudu, aga kui on vaja uut töökohta, ollakse hädas.
Paljud sinisilmsed tulijad jätavad ka vajaliku taustauuringu tegemata arvates, et Soome tööandjaga on nagunii kõik korras. Soome firmad on väga osavad manipuleerijad. Näiteks koristusala ettevõtted pakuvad Haapaneni sõnul tihti osaajalist nn null-lepingut, mille alusel on lubatud ka täiesti töökohustusteta nädalad.
Tavaline on panna ka 20 aastat koristajana töötanud inimene praktikandi koha pealt alustama. Seetõttu on palgakulu miinimumis, kuigi töökohustused staažika töötaja omadest ei erine. Kaval, kas pole?
Eestlased omavahel ei suhtle, kui nad just väga lähedased pole. Kaasmaalast ei hakata ka probleemolukorras kaitsma, sest kardetakse tööandja sanktsioone.
Siin ongi näha Soome ja Eesti töökultuuride vist kõige suurem erinevus: seal, kus eestlased ülemuste ees kummardavad ning isegi keset puhkust nurisemata tööle naasevad, avaldavad soomlased probleemide tekkides ühiselt kõva häälega meelt ja hakkavad vajadusel streikima. Aga miks ka mitte? Soome seadus kaitseb eelkõige töötajat.
Soomlased jäävad tööta?
Põlissoomlaste Halla-aho kritiseeris oma sõnavõtus ka üldisemalt piiri tagant tulevat odavtööjõudu, mis viivat soomlaste töötuseni. Ilmselt ei teadnud ta, et väikesepalgalistel aladel pole Soomes piisavalt tööjõudu. „Soomlastest koristajaid lihtsalt pole,” märgib ka Mikko Haapanen. „Pealegi on meil miljon üle 65-aastast, kes vananevad ja vajavad hooldusõdede abi.”
Olukord on ideaalist siiski kaugel. Soomlastele on siin töötavatest eestlastest ilmselgelt kasu, aga mis saab eestlastest endist ja nende kodumaast?
Senikaua on lugeda kurbi lugusid ka eraldi elavatest rikutud peredest, kus isa, ema või mõlemad teenivad elatist teisel pool Soome lahte. Väikesele lapsele piisab mõnest nädalast, et vanematest võõranduda.
Siiski, nagu Mikko Haapanen rõhutab, elatakse Soomes üldiselt rahulolevalt, seaduskuulekalt ja tagasihoidlikult. Suur osa teenitud palgast saadetakse Eestisse ja kui seadusest kõrvale kaldutakse, on tegemist peaasjalikult kergete kuritegudega.
Kõigest hoolimata on eestlaste maine visa püsima. Soome meediat huvitavad peamiselt lõunanaabri passiga roolijoodikud ja kullapoe röövijad. Kui soomlase keldriuks ühel hommikul irvitab, on kahtlus kerge tulema: nähti ju kõrvaltänaval eile Eesti numbrimärgiga autot. Haapaneni austus eestlaste vastu on siiski vankumatu: „Ma tõesti imetlen meie vennasrahvast. Neil on meeletu töömotivatsioon ja nad on tõelised ellujääjad, kes ei anna alla isegi siis, kui asjad hakkavad kiiva kiskuma. Ikka aetakse kõik korda ja alustatakse otsast peale.”
Raske on temaga mitte nõustuda.
