Puhkusetasu ja keskmise palga arvutamise korra kehtestamine on Vabariigi Valitsuse pädevuses. Taasiseseisvunud Eestis on vastavad eeskirjad juba kolmandad. Iseseisvusperioodi algaastatel kuni jõuti oma eeskirjade vastuvõtmiseni, rakendati nõukogudeaegseid sätteid. Siis võeti puhkusetasu arvutamise aluseks eelnenud kaheteistkümne kuu palk ja keskmise palga arvutamise aluseks kahe kuu palk. Vabariigi Valitsuse 21. detsembri 1992. a määrusega kinnitati puhkusetasu arvutamise kord ja 2. märtsi 1994. a määrusega keskmise palga arvutamise kord. Nende järgi oli mõlemal juhul arvutamise aluseks eelnenud kahe kuu jooksul teenitud palk. Need määrused kehtisid kuni 1. jaanuarini 1999. a, mil jõustus Valitsuse 15. detsembri 1998. a määrus, millega kinnitati uus keskmise palga ja puhkusetasu arvutamise kord. Selle määrusega tehti kaks olulist muudatust: endise kahe kuu asemel kehtestati arvutamisel aluseksvõetavaks perioodiks kuus kuud ja teiseks puhkusetasu hakati arvutama ühe tööpäeva keskmise palga kaudu (5/7 sellest). Puhkusetasu arvutamise sellist korda ei peetud otstarbekohaseks ja juba kahe aasta pärast see muudeti. Praegu kehtivad kaks eraldi määrust:
* Vabariigi Valitsuse 23. augusti 2001. a määrus nr 278 Puhkusetasu arvutamise kord (RT I 2001, 71, 433; 2002, 41, 261);
* Vabariigi Valitsuse 15. augusti 2001. a määrus nr 275 Keskmise palga arvutamise kord (RT I 2001, 71, 430).
Mõlemad määrused jõustusid 1. jaanuaril 2002. a. Nende määruste positiivne väärtus on eelkõige selles, et nad on universaalse toimega, kehtivad nii neile, kes töötavad töölepingu alusel, kui ka neile, kes nimetatakse ametisse avaliku teenistuse seaduse või mõne muu, avalikku teenistust reguleeriva eriseaduse alusel. Nad on rakendatavad kõikide töötajate suhtes olenemata, milline on nende tööajakorraldus, kas nad töötavad vahetusega tööl, on neil päevaviisiline või summeeritud tööajaarvestus, osaline või täistööaeg.
Siiski pole arvutamisreeglite sagedane muutmine praktikale positiivset mõju avaldanud. Arvata, et puhkusetasu ja keskmist palka arvutatakse praegu kõikide tööandjate juures ühtemoodi, oleks ennatlik ja liialt optimistlik. Uute määruste mõned sätted on mitmetimõistetavad (näit. puhkuse ajal palga maksmise jätkamine), mõnede probleemide reguleerimine on jäänud lünklikuks (näit. palgamäärade indekseerimine), mõnede olukordade lahendamiseks on otsustamisõigus jäetud tööandjate tasandile, kuigi vaja oleks ühtset riiklikku regulatsiooni (näit. keskmise päevapalga ja töölepingujärgse palgamäära võrdlus). Omajagu külvab segadust ka see, et mitmeid arvutamisreeglite seisukohalt nii olulisi märksõnu nagu palk, põhipalk, lisatasu, preemia kasutatakse erinevates seadustes erinevalt (näit. preemia mõiste palgaseaduses ja avaliku teenistuse seaduses).
Käsiraamatu eesmärgiks on selgitada raamatupidajatele puhkusetasu ja keskmise palga arvutamiseks kehtestatud reegleid ning kommentaaride ja näidete abil kaasa aidata nende ühesuguse rakenduspraktika kujunemisele.
Loe lähemalt käsiraamatute sarjast..
Kui soovite tellida käsiraamatute sarja (12 tk.) või üksiknumbrit, saatke alljärgnevad andmed e-posti aadressile See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. (firma nimi, tellija nimi, aadress, linn, maakond, postiindeks, telefon, faks, e-post).
Üksikeksemplari tellimisel kirjutage palun ka raamatu pealkiri. Täname.
raamatupidaja.ee
