Ä P

Balti riikides on aastane ehitusmahtude kasv olnud 10 protsendi lähedal. Seejuures tehti Eestis ühe elaniku kohta ligi kolm korda rohkem ehitustöid kui teistes Balti riikides. Võrreldes mullusega on tõusu teinud ka ehitusmaterjalide müük: ainuüksi Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liidu ettevõtete müügikäive kasvas 17 protsenti.

Kiire kasvu üheks tulemuseks on kvalifitseeritud tööjõu nappus: kui kellelgi peaks juunikuus tekkima mõte augusti vältel maja katus vahetada, on tal päris raske leida tööst huvitatud ehitusfirmat. Väiksemate tööde puhul on asi veelgi keerulisem: seina pahteldamise tellimusega ei tasu ehitusettevõtjat hooajal enamasti tülitada. Klienti suhtutakse sel puhul pigem kui tüütusse pinisejasse, kellest soovitakse võimalikult kiiresti ja valutult lahti saada.

Ehitajate puudust süvendab veelgi võimalus välismaal töötada. Head spetsialistid leiavad hõlpsasti töökoha näiteks Rootsis või Soomes, kus palgatase kõrgem. Eesti keskmisega võrreldes on ehitustöölisele makstav tasu praegu siiski konkurentsivõimeline.

Korralikust palganumbrist hoolimata ei saa tellija kindel olla tehtu kvaliteedis: ka kõrge palk ei motiveeri korralikult töötama, kui tellijatest järjekord ukse taga, inimesi napib ja objekt on vaja kiiresti ning võimalikult odavalt lõpetada. Tegijaid on palju ja valiku tegemine nende vahel raske, kvaliteedigarantiid ei tiku keegi andma. Erakliendist tellijal on päris keeruline ehitaja professionaalsusele hinnangut anda. Käib ju nõudlusega kaasas ka ametiala prestiiþ – kui turg läheb üles, tahab igaüks olla ehitaja, soss-seppade praaktöö üle pole aga õnnelik ei tööandja ega ka klient. Siin on raskes olukorras ka ehitusfirmad, kel häid alltöövõtjad napib.

Ehitusmeeste põud tähendab töömeeste suuri palganumbreid, pikki järjekordi ja kaheldavate teadmistega isehakanud ehitajaid. Võimalik, et Eestisse hakkab voolama odavamat lihttööjõudu ka mujalt Euroopa Liidust, näiteks Poolast, või hoopis kolmandatest riikidest.

Korraliku tööjõu puudus Eestis on tingitud ka kümne aasta jooksul põhja lastud kutseharidussüsteemist, mis ei suuda nüüd aastaga elule ärgata. Eesti on küll väike riik, aga trende ja õpetamissuundi kiiresti muuta ei suudeta – inerts haridussüsteemis jätkub ja juhtub, et ka kooli lõpetanud ehitaja ei oska segumasinat käivitada. Segu tuleb ju kotist…

Vahest võiksid ehitusfirmad ühise probleemi ees hetkeks karmi konkurentsivõitluse unustada, pead kokku panna ja heade ehitusmeeste koolitamise kooli luua. Kooli, kus õpetataks välja just sellist oskustööjõudu, nagu ehituses vaja.