Articles
Aeg-ajalt tuleb töövaidluskomisjonis ette vaidlusi, kus töötaja tööleping on üles öeldud töökohustuste rikkumise tõttu. Enne 1.07.2009. a kehtinud seaduste kohaselt lahenesid taolised vaidlused sageli töötaja kasuks ainuüksi põhjusel, et tööandja oli eksinud distsiplinaarkaristuse määramise dokumendile kehtestatud vorminõuete vastu. Töötaja poolt toimepandud rikkumine oli teisejärguline ning selle raskus võis mõjutada üksnes väljamõistetava hüvitise suurust.
Pärast 1.07.2009. a ei saa tööandjad enam töötajaid distsiplinaarkorras karistada. Nimetatud asjaolu ei tähenda aga seda, et nüüdsest võivad töötajad takistamatult töökohustusi rikkuda. Töölepinguseadus paneb mõlemale lepingupoolele kohustuse käituda teineteise suhtes lojaalselt ning järgida töölepinguga sätestatut. Samamoodi on mõlemal poolel õigus leping üles öelda, kui üks pooltest võetud kohustusi ei täida.
Töölepinguseaduse (TLS) § 88 lõige 1 kohaselt võib tööandja töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist olukorras, kus töötaja on hoiatusest hoolimata eiranud tööandja mõistlikke korraldusi või rikkunud töökohustusi.
Siinkohal väärib erilist tähelepanu töötaja hoiatamine, mis üldjuhul peab eelnema töölepingu ülesütlemisele. Hoiatamist ei saa kindlasti võrrelda ega võrdsustada vana seaduse kehtivuse ajal töötajale tehtud nn noomitusega. Noomitus oli üks võimalikest distsiplinaarkaristuse liikidest, mis reeglina eelnes töölepingu distsiplinaarkorras lõpetamisele. Noomitus kehtis üks aasta ja kui töötaja selle aja jooksul pani toime veel teise töödistsipliini rikkumise, võis tööandja karistusena töölepingu lõpetada.
Hoiatuse näol on tegemist tööandjapoolse tähelepanu juhtimisega puudustele töötaja töös või käitumises ning võimalikest tagajärgedest teadaandmisega, kui töötaja ei lõpeta rikkumisi. Hoiatus ei too töötaja jaoks kaasa mingisuguseid õiguslikke tagajärgi, mistõttu ei saa seda ka vaidlustada. Küll aga muutub hoiatuse olemasolu aktuaalseks siis, kui tööleping on pärast hoiatamist üles öeldud.
Töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamisel töötajapoolsete rikkumise tõttu on oluline kindlaks teha, kas töötajat on eelnevalt hoiatatud töölepingu võimalikust ülesütlemisest. Seadus ei sea hoiatusele mingeid vorminõudeid, kuid soovitatav on hoiatus teha kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.
Kui tööandja ei suuda vaidluse korral hoiatuse tegemist tõendada, loetaks, et töötajat ei ole hoiatatud ning töölepingu ülesütlemine töökohustuste rikkumise tõttu on tühine. Erandina ei ole eelnevat hoiatamist ülesütlemise eeldusena vaja, kui töötaja on toime pannud eriti raske töökohustuste rikkumise. Ka seda peab tööandja tõendama.
Seega tuleb hoiatuse tegemisse suhtuda tõsiselt, tööandja isegi peab teatud määral “sallima” töötaja sellist käitumist, mis pole kõige meelepärasem, kuna töötajale tuleb anda võimalus end parandada. Töölepingu ülesütlemine on äärmuslik ja viimane abinõu, mida kasutatakse alles siis, kui muud vahendid ei aita.
Siinkohal ei tohi kindlasti tähelepanuta jätta ka töölepingu ülesütlemisest etteteatamise tähtaegu (§ 97). Sõltuvalt töötaja tööstaažist antud tööandja juures tuleb töölepingu ülesütlemisest ette teatada 15–90 kalendripäeva. Kui etteteatamist ei toimunud, on töötajal õigus saada hüvitist ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel (§ 100 lg 5). Ainult juhul, kui töötajapoolne rikkumine on eriti raske ning kõiki asjaolusid arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni, võib töölepingu üles öelda etteteatamistähtaega järgimata.
Selleteemaliste vaidluste lahendamisel on jäänud mulje, et tööandjad ei omista hoiatusele alati piisavalt tähtsust. Töötajapoolsete rikkumiste korral on tööandjad sageli liiga emotsionaalsed ning hindavad seetõttu üleastumisi raskemaks, kui need tegelikult on. Sellest tulenevalt öeldakse töölepingud üles päevapealt ilma eelneva hoiatamiseta ning etteteatamistähtaegu järgimata. Vaidluse korral loetakse sellised töölepingu ülesütlemised enamasti tühiseks.
Teinekord ei saada ka aru hoiatamise mõttest. Näiteks menetles komisjon juhtumit, kus tööandja oli saatnud töötajale meili teel hoiatuse, fikseerides selles, et töötaja oli ühel päeval omavoliliselt töölt varem lahkunud ning teisel päeval ei ilmunud üldse tööle. Lisati veel, et selliste rikkumiste eest on tööandjal õigus tööleping üles öelda. Järgmisel päeval pärast hoiatuse tegemist ütleski tööandja lepingu üles.
Hoiatus oli töötajale tehtud põhjendatult, kuna töötaja oli töödistsipliini rikkunud, kuid pärast hoiatuse tegemist oleks tulnud töötajale anda aega, näitamaks, et ta on oma eksimusest aru saanud. Kui töötaja pärast hoiatuse saamist oleks jätkanud rikkumisi, oleks töölepingu ülesütlemine olnud põhjendatud. Antud juhul lõpetas tööandja töölepingu kohe, andmata töötajale aega oma käitumise parandamiseks ega isegi mitte uue rikkumise toimepanemiseks.
Töövaidluskomisjon luges nimetatud vaidluses töölepingu ülesütlemise töötajapoolse töökohustuste rikkumise tõttu tühiseks ning mõistis töötaja kasuks välja hüvitise, mille suurus võib olla töötaja kolme kuu keskmine töötasu.
Evi Ustel-Hallimäe
Esme Kassak, ajakirjanik
Emade naasmisel väikelapse kõrvalt tööle on mitmesuguseid põhjuseid - neist peamiseks majanduslikud kaalutlused -, ent tööle kibelevad tihtipeale needki emad, kes saavad veel hüvitist.
Eestis võimaldab vanemapalk väikese silmarõõmuga koos veeta päris pika perioodi võrreldes kahe- ja kolmekümne aasta taguse ajaga, mil mõnedki tänastest lapsevanematest jõudsid sõime kõigest mõnekuusena.
Tänapäeval ei tahaks veel alla pooleteiseaastast last aeda viia ja ega lasteaiakohti pole ka varnast võtta. Tööle naasmise võtmesõnaks on sel juhul tööaja ja -koha paindlikkus ning enda valmisolek päevaplaane ümber korraldada. Seda kõike muidugi juhul, kui töökoht pärast pikka puhkust ootamas.
India emad aktiivseimad tööturul
Eestis tegutsev töökohalahendusi pakkuv rahvusvaheline ettevõte Regus on läbi viinud uuringu tööle naasvate emade värbamise kohta ülemaailmselt. Mõneti üllatuslikult juhib seda tabelit India, kus 64 protsenti ettevõtetest ootab järgneva kahe aasta jooksul emasid tööle tagasi või on valmis värbama ka uusi, lapsepuhkuselt tulevaid emasid. Mis ei tähenda aga, et kõikjal Indias sellist trendi positiivselt vastu võetaks, kuna naise ülesandeks peetakse jätkuvalt eelkõige laste eest hoolitsemist.
Kõrge numbri taga võib peituda asjaolu, et vaatamata üleilmsele majanduslangusele jätkab India majandus kasvuteel ning ettevõtete juhid annavad endale aru, et võimekate töötajate, seehulgas tööle naasvate emade vajadustega arvestamine võib kaasa tuua suurema tootlikkuse ja parema tasuvuse. Emade endi motivaatoriks on tihtipeale eelkõige majanduslik olukord.
Ülemaailmselt on emade töölenaasmise ootuse protsendiks kahe järgneva aasta jooksul uuringu kohaselt 44, madalaim näitaja on Skandinaaviamaades. Madala näitaja põhjuseks Rootsis ja Norras mainitud perioodi jooksul võib pidada Wikipedia andmeid arvesse võttes pigem pikaajalist vanemapalka kui tööandja jäikust.
Võtmesõnaks paindlikud töötingimused
Reguse uuringus pööratakse tähelepanu töötavate emade usaldusväärsusele, küpsusele ja professionaalsetele oskustele ning tuuakse esile tööle naasmisel vajalike tingimuste loomise tähtsust nende jaoks. Paindlikest tingimustest, milleks võib olla nii tööaeg kui ka -koht, võidavad mõlemad osapooled – produktiivsus on kõrgem ja stress madalam.
2007. aastal Eesti Tööandjate Liidu ja partnerite projekti Choices & Balance raames välja antud artiklitekogumis «Töö ja Pere» tõdetakse, et paindlikud töövormid ja peresõbralikud poliitikad vähendavad tööjõuvoolavust ja isegi tööluuse, mis võivad üsna kulukaks kujuneda. Töö ja pere ühitamise soodsad tingimused pidavat hästi mõjuma aga isegi sündivusele.
Tööandja jaoks võib paindlike töötingimuste pakkumine juba välja koolitatud ja kogemustega töötajale tähendada kulude kokkuhoidu võrreldes uue töötaja väljakoolitamisega, kelle lõplik sobivus selgub pealegi alles mõne aja möödudes. Emadele pakub paindlik töökorraldus aga kindlasti suuremat rahulolu töö- ja pereelu ühitamisel, olles üheks olulisemaks kriteeriumiks tööle naasmisel.
Artiklile järgneb lugu emade tööle naasmisest Eestis.
Eluea pikenemine, riigieelarvete pingeline seis, rahvastiku vananemine – kõik need praegusaja tõsiasjad sunnivad paljusid Euroopa Liidu liikmesmaid pensioniiga tõstma.
Rahvale see ei meeldi, sest vana Euroopa heaoluühiskonnad on praeguste tavadega harjunud. Kui Eestis tekitab pensioniea tõstmise jutt vaid nurinat, siis Lõuna-Euroopas näitavad massid ametiühingute juhtimisel miljonite kaupa oma rahulolematust protestimarssidel.
Nii on Prantsusmaa kava vastu kergitada penisonile mineku iga kahe aasta võrra, 62 aastani kaasa toonud mitme aastakümne suurimad meeleavaldused. Kuigi plaanitav iga jääks ikkagi naabritest madalamaks, avaldas teisipäeval ametiühingute andmetel valitsuse majanduspoliitika vastu meelt kolm ja pool miljonit inimest.
Väidetavalt on Prantsusmaa lääneosas hakatud paaniliselt bensiini kokku ostma, kuna riigi 11 naftarafineerimistehasest on streigiga kaasa läinud kümme. Peaminister François Fillon kinnitas, et valitsus viib reformid lõpule ning rohkem järeleandmisi ei tehta. Ilma reformita kasvaks riigi pensionisüsteemi aastane puudujääk 2018. aastaks 42 miljardi euroni.
Briti majandusleht Financial Times kirjutab, et ka ametiühingute juhid on tunnistanud, et käesoleva nädala aktsioonid – laupäevaks on plaanitud uusi massimiitinguid – on ilmselt nende viimane võimalus valitsust taganema sundida.
Prantsusmaa ei ole oma plaanidega üksi. Erinevaid kavu vaadates oleks enim põhjust protesteerida ja streikida Suurbritannia tulevastel naispensionäridel, kes saavad praegu väljateenitud vanaduspuhkust nautima hakata 60-aastaselt.
David Cameroni valitsuse kavade järgi peaksid nad edaspidi ootama kaheksa aastat kauem. Ka mehed saaksid brittide kava kohaselt vanaduspuhkusele 68-aastaselt ehk kolm aastat praegusest hiljem. Prantslastega võrreldes oleks vahe kuus aastat.
Vaatamata rahulolematusele mitmes riigis näitavad uuringutulemused, et inimesed ei soovi sugugi pensionile minekuga kiirustada. Suvel Financial Timesis avaldatud uuringu kohaselt soovis 68 protsenti üle 55-aastastest tavapärasest pensionile mineku east kauem töötada.
Kaja Koovit
Naine.postimees.ee-le laekus ühelt lugejalt küsimus, kuidas mõjutab pikalt haiguslehel olek hiljem vanemahüvitist. Küsimusele vastab sotsiaakindlustusamet.
Lugeja kirjutas nimelt, et on seoses raseduse säilitamisega olnud pikka aega haiguslehel ja sünnituse tähtaeg on detsembris. Kas haiguslehel oldud aja tõttu jääb vanemahüvitis väiksemaks või ei arvestada hüvitise arvutamisel haiguslehel oldud päevi?
Küsimusele vastab sotsiaalkindlustusameti avalike suhete juht Elve Tonts:
«Vanemahüvitise suurus arvutatakse taotleja eelmise kalendriaasta ühe kalendrikuu keskmise tulu alusel. Selleks jagatakse aastatulu kalendrikuude arvuga. Arvutamise aluseks võetavate kalendrikuude arv aga leitakse järgmiselt:
kogu aasta kalendripäevade arvust lahutatakse maha töövõimetuslehe alusel töölt vabastatud päevade ehk haiguspäevade arv. Saadud vahe jagatakse 30-ga.
Näiteks: kui töövõimetuslehel on oldud 110 päeva, siis 365 - 110 = 255 päeva.
255 : 30 = 8,5 kuud. Tähendab, aastatulu jagatakse 8,5 kuuga. Oletame, et antud näites oli vanemahüvitise taotleja aastatulu 120 000 krooni, siis vanemahüvitiseks määratakse 120 000 : 8,5 = 14117,65 krooni.
Seega, töövõimetuslehel oldud aja tõttu vanemahüvitise suurus kindlasti väiksemaks ei jää.»
Toimetas Esme Kassak, ajakirjanik
Kuna järgmise aasta juulis lõpeb euroraha tööturuteenuste osutamiseks, kavatseb riik hakata neid rahastama töötuskindlustushüvitisteks mõeldud rahast.
Vastav eelnõu tuli mõnele tööturu poolele nagu välk selgest taevast. «Sotsiaalministeerium tegi eelnõu salaja ega küsinud meie arvamust isegi enne selle valitsusse viimist,» oli ametiühingute keskliidu juht Harri Taliga nördinud.
Eelnõu ei saadetud ametiühingutele kooskõlastamiseks, sest selle vastuvõtmisega läks kiireks, kuna see oli seotud riigieelarve seaduse eelnõuga, väitis sotsiaalministeeriumi tööturu osakonna peaspetsialist Õie Jõgiste seepeale.
Asutatakse sihtkapital
Eelnõu algatamise tingis tõsiasi, et prognoosi kohaselt saab Euroopa sotsiaalfondist Eestile aastateks 2007–2013 eraldatud raha tuleva aasta juulis otsa. Peamiselt just sotsiaalfondi raha kasutatakse aga praegu Eestis tööturuteenuste rahastamiseks.
Valitsuse plaanitav väljapääs olukorrast on asutada tööturuteenuste ja -toetuste sihtkapital. Raha sihtkapitali tuleb põhiosas töötuskindlusmaksetest kogunevatest fondidest ning osalt ka riigieelarvest.
2011. aasta algul, kui sihtkapital eelnõu kohaselt asutatakse, eraldatakse sinna esialgu 112 miljonit töötuskindlustusfondidest ja 66 miljonit riigieelarvest. Hiljem otsustab valitsus töötuskindlustusfondidest sihtkapitali eraldatavad summad igal aastal eraldi.
Lisaks paneb valitsus tööhõiveprogrammiga paika, milliseid teenuseid ja mis ulatuses sihtkapitalist rahastada saab. Sotsiaalministeeriumi kinnitusel on töötuskindlustusfondides lähiaastatel sihtkapitali rahastamiseks piisavalt raha.
Tööandjate keskliit on eelnõuga üldiselt rahul. «Töötukassa teenuseid oleks loogiline rahastada n-ö kindlustusvõtjate maksetest,» lausus keskliidu juhataja Tarmo Kriis. «Praegu käib riiklik finantseerimine põhiliselt ELi struktuurifondidest ning nende tingimused on võrdlemisi jäigad ja ebamugavad. Probleem on ka selles, et ei tea, kui suureks need summad tulevikus jäävad.»
Kriisi sõnul peaks aga tööhõiveprogrammi lahti kirjutama töötukassa. Eelnõus on kirjas, et töötukassa nõukogu saab vaid programmi ettevalmistamisel esitada sotsiaalministrile oma arvamuse.
Ka ametiühingute keskliit on mures, et valitsus saab muudatusega liiga suure otsustusõiguse töötukassa raha üle. Harri Taliga meelest langeb liiga suur tööturumeetmete rahastamise koormus lihtsatele töötajatele, kuna nemad maksavad töötuskindlustusmaksu tööandjatest rohkem.
«Siin on mitu ettepanekut,» ütles Taliga. «Moodustada spetsiaalne töötute koolitusfond, kuhu tuleks raha ka ettevõtetelt, näiteks kasumimaksust, mida praegu Eestis üldse pole. Teine võimalus on kehtestada ettevõtte tulumaks.»
Selle asemel et töötuskindlustusfondidest tööturuteenuseid rahastada, tuleks Taliga meelest pigem alandada töötuskindlustusmakse määra.
«Kui see raha, mida põhjendamatult kõrge töötuskindlustusmaksena töötukassasse kogutakse, oleks töötajatel käes, siis oleks meie majanduse seis parem,» arvas Taliga. «Inimesed, kes teenivad keskmise palga või alla selle – nad ei kogu raha ju sukasäärde, vaid tarbivad selle majanduses ära,» põhjendas ta.
Ka Tartu Ülikooli makroökonoomika professor Raul Eamets ei pidanud eelnõu mõistlikuks. «Minu jaoks on tegemist puhtalt juristide tekitatud seaduseelnõuga, ma ei näinud seletuskirjas ühtegi asjalikku majanduslikku või kitsamalt tööpoliitilist argumenti sellise fondi loomiseks,» lausus Eamets.
Tema hinnangul piisanuks paarist muudatusest tööturuteenuste seaduses. «Piisanud oleks paarist lausest,» märkis Eamets. «Olukord on ju selline, et täna rahastatakse meetmeid ELi rahadest ja töötukassa vahendistest. Kui ELi raha ära kukub, siis oleks olnud mõistlik tööturu teenuste seaduses laiendada nende meetmete ja teenuste ringi, mida töötukassa finantseerib. Ja kõik, rohkem poleks vaja olnudki.»
«Nüüd tekitame juurde veel ühe eraldi rahakoti ning kombineerimine ja ristkasutamine, mis võimaldaks niigi nappide võimaluste tingimustes raha optimaalselt kasutada, väheneb veelgi,» tõdes Eamets.
Erinevad arvamused
Eile eelnõu arutanud riigikogu rahanduskomisjon saatis selle täiskogusse esimesele lugemisele. Kõik komisjoni liikmed eelnõu aga ei toetanud.
Sotsiaaldemokraat Eiki Nestori arvates tuleks tööturuteenuseid rahastada riigieelarvest ning kui seal raha napib, siis tõsta teatud makse. «Tuleb mõelda kapitali ja omanikuks olemise maksustamise peale, mida Eesti praegu ei tee ja mida teised riigid teevad,» lausus Nestor.
Rahanduskomisjoni esimees, reformierakondlane Taavi Rõivas leidis aga, et tööturuteenuste rahastamiseks ei tohi maksutõusudega Eesti majanduskliimat pärssida.
«Komisjoni laual on see [eelnõu] praegu sisuliselt ainus variant. Täna ühtki tõsist alternativi, kust seda [tööturuteenuseid] rahastada, ei ole,» kinnitas Rõivas. «Kõik jutud uute maksude kehtestamisest ei ole minu jaoks selles kontekstis tõsiseltvõetavad.»
Laura Raus
Page 1256 of 1596
