Miks on õppepuhkust võimalik võtta kaug- või õhtuses, kuid mitte päevases õppes õppijail? Statsionaaridel on ju täiskohaga töötamise kõrvalt raskem koolis käia kui mittestatsionaaridel, kes käivad koolis harvem ja kelle kodutöö tähtajad on pikemad.
Maili Kalmus, vandeadvokaadi vanemabi, advokaadibüroo Ruus, Koch & Vabamets:
Seda reguleerib täiskasvanute koolituse seadus, kellel ja kui pikalt on õigus saada seoses õppesessioonide, õpingute lõpetamise või muu koolitusega õppepuhkust. Nimetatud seadusega pannakse paika täiskasvanute koolituse alused ja õiguslikud tagatised täiskasvanutele nende soovikohaseks õppeks kogu eluea jooksul. Olgu see siis üksikute kursuste vormis toimuv koolitus või töö kõrvalt põhi- või üldkeskhariduse omandamine või osakoormusega kutse- või kõrghariduse omandamine.
Seadus sätestab konkreetsed õiguslikud garantiid tagamaks täiskasvanule reaalsed võimalused tema eesmärkidele vastavas koolituses osalemiseks.
Üks elukestva õppe garantii on töötaja õigus õppepuhkusele ning tööandja kohustus seda võimaldada. Tasemekoolitusega (s.o õhtuses või kaugõppe õppevormis või eksternina põhihariduse ja üldkeskhariduse omandamine, osakoormusega kutseõppe või kutsekeskharidusõppe läbimine ja osakoormusega või eksternina kõrghariduse omandamine) seotud õppepuhkuse puhul on tööandjal lisaks kohustus säilitada õppepuhkusel viibivale töötajale keskmine töötasu kümneks päevaks ja ülejäänud õppepuhkuse päevadeks töötasu vähemalt kehtiva miinimumpalga ulatuses.
Seadusega ei ole samal moel tagatud päevases õppevormis õppimist. See tuleneb seaduse eesmärgist ning asjaolust, et päevases õppevormis õppijad peaksid eelduslikult tegelema ainult õppimisega. Lisaks on paljud päevases vormis õppijad juba nende vanuse ja põhi-, kesk- või kutsehariduse omandamise tõttu tavaliselt ülalpeetavad.
Samuti on päevases õppevormis ülikoolis või kutseõppeasutuses õppijatele ette nähtud mitmesugused tagatised, et nad saaksid keskenduda üksnes õppetööle ega peaks õppimise kõrvalt töötama. Selliste seadusandja loodud võimalustena võib nimetada üldjuhul riigieelarvest finantseeritavat õppimiskohta, õppetoetusi ja riigi tagatavat madalama intressimääraga õppelaenu.
Nii on riigieelarvelise õppekoha, õppetoetuste ja õppelaenu peamine eesmärk tagada ligipääs kutse- ja kõrgharidusele ning motiveerida neis õppevormides õppijaid täiskoormusega ja edukalt õppima ning õppekava nominaalkestusega läbima. Eeltoodust tulenevalt ei ole seadusandja ilmselt näinud vajadust lisasoodustuste tegemiseks statsionaarses õppes õppijaile.
Seega ei ole küsimus niivõrd selles, millises õppevormis õppijatel on kergem täistöökohaga töö kõrvalt koolis käia, kuivõrd selles, mis on konkreetse õppevormi eesmärk ja kellele see on suunatud, samuti riigi ootustes neis õppevormides
õppijatele.
