Raul Veede

Iga tööotsija oskab kirjeldada, millisena ta ise ennast näeb. Et teada, kuidas teid hindasid teie töökaaslased ja ülemused, tuleb küsida nende endi käest.

Teine, ehkki võib-olla mitte samavõrd meeldiv põhjus taustauuringuks on soov kontrollida, kas teie kirjeldus oma varasemast tööelust vastab ka täiel määral reaalsusele. Küllaltki sageli püüavad tööotsijad enda CVd siluda, et näidata ennast võimalikult soodsas valguses. Seetõttu peab tööandja paratamatult olema ettevaatlik.

Mis kasu on mul soovitajaist?

Kirjutage CVsse oma soovitajad koos töökoha ja kontaktandmetega. See on kasulik eelkõige teile endale, sest nii saate valida, kellega uus tööandja tõenäoliselt kontakteerub.

Ehkki vahel võib personalitöötaja pöörduda samas asutuses ka mõne teise inimese, näiteks isikliku tuttava poole, piirdutakse sageli siiski viidatud soovitajatega. Nii ei küsita teie kohta iseloomustust just selt ainsalt kolleegilt, kellega te juhtumisi läbi ei saanud - või kelleltki, kes teab teid ainult kuulujuttude järgi.

Kes sobib soovitajaks?

Valige soovitajateks inimesed, kes on teiega lähemat koostööd teinud. Paremal juhul võiksid nad olla suhelnud teiega eri positsioonides: ülemus, kolleeg, alluv... Nii saab uus tööandja teist võimalikult mitmekülgse pildi.

Kindlasti mõjub hästi ka see, kui mõnel soovitajatest on silmapaistev positsioon ja teda tuntakse laiemalt. Selliste inimeste arvamust aktsepteeritakse rohkem.

Kui te alles alustate oma karjääri, sobivad soovitajateks kõrg- või kutsekooli õppejõud. Mõne ameti puhul on kohane ka kooli karjäärinõustaja või psühholoogi soovitus.

Küsi nõusolekut

Kindlasti tuleks enne inimeste soovitajana mainimist nende käest küsida, kas nad on sellega nõus. Harva ütleb keegi sellest ära, ent ennekõike on see elementaarne viisakus.

Kui olete oma tuttavaid eelnevalt hoiatanud, ei taba teie kohta tulevad küsimused neid ootamatult ning nad on teie suhtes positiivsemalt häälestatud. Samuti annab loa küsimine neile võimaluse valida, milliseid enda kontaktandmeid nad nõustuvad levitama.

Mis peaks seisma soovituskirjas?

Ehkki seda alati ei nõuta, on kasulik lisada teistele dokumentidele soovituskiri. Seda on mõistlik küsida endise töökoha otseselt ülemuselt. Soovituskirju võiks olla üks või paar, paksul pakil ei ole mõtet.

Soovituskiri kajastab teie töökäitumist ja töösse puutuvaid iseloomujooni. See peaks olema pigem lühike ja asjakohane kui pikk ja jutustav, täis lõbusaid juhtumeid ning kirjeldusi teie kangelaslikkusest.

Ainsagi plekita kiidulaul ei kõla usutavalt, seepärast mainib hea soovituskiri nii positiivseid kui ka negatiivseid omadusi. Siiski võiksid ka negatiivsed omadused olla esitatud positiivses võtmes.

Igal maal on omad kombed

Kui kandideerite töökohale välismaal, uurige kohalikelt, tööturuameti nõustajatelt või internetist, milline on sealne soovituskirjatava. Näiteks on Eestis kombeks piirduda väheste soovitajatega ning loetleda need CVs, samas lisatakse USAs CV-le eraldi dokumendina pikk soovitajate nimekiri.

Välismaale siirdudes on kasulik varuda Eestist kaasavõetavad soovituskirjad kohalikus keeles. Inglise või vene keele puhul on see lihtsam, teiste keelte puhul aga võite vajada notariaalselt kinnitatud tõlget. Tõenäoliselt on seda kergem ja odavam saada Eestis kui mujal. Notariaalne tõlge on küll kulukas, ent see väljaminek võib ennast ära tasuda.