Eve Kruuse

Kuigi töö lõppemise korral on tööandja kohustatud inimese koondama, üritab mõni firma kasutada odavamaid töölepingu lõpetamise võimalusi. Kirjeldame mõningaid olukordi, kuhu võib sattuda inimene, kellele tema tööandja ei taha seadusega ette nähtud koondamishüvitist maksta.

Esita ise lahkumisavaldus

Tööandja ütles alluvale, et tööd ei ole ja ilmselt enam ei tulegi, mistõttu firma tegevus tuleb lõpetada. Ta tegi töötajale ettepaneku kirjutada lahkumisavalduse, viimane aga ütles, et soovib siiski ametlikku koondamist. Paari päeva pärast teatas tööandja, et koondada ta ei saa, kui aga inimene kirjutab ise lahkumisavalduse, saab ta 5000 krooni preemiat heade töötulemuste eest. Töötaja kirjutaski lahkumisavalduse ning kaotas seetõttu koondamisraha ja õiguse saada töötuskindlustust, mille suurus on 50 protsenti keskmisest palgast ja mida makstakse kuni saja päeva ulatuses.

Kui töötaja on allunud tööandja survele ja kirjutanud lahkumisavalduse, ei saa ta sellest hiljem loobuda, selgitab tööinspektsiooni töösuhete osakonna juhataja Niina Siitam. Avalduse võib tühiseks tunnistada ainult kohus, kui on tõestatud, et ähvardamine tõepoolest aset leidis.

«Soovitan sellistes olukordades olla võimalikult sirge seljaga ja mitte alluda tööandja survele või meelitustele,» ütleb Siitam. Sageli öeldakse töötajale, et lõpetame töölepingu poolte kokkuleppel, ja pakutakse mingit rahasummat. Siitami sõnul varitseb sel juhul oht, et tööandja jätab oma lubaduse lihtsalt täitmata. Kui inimene tahab olla kindel, et ta saab kokkulepitud summa kätte, peaks ta nõudma tööandjalt kirjalikku ettepanekut lahkuda poolte kokkuleppel, kuhu ühtlasi märgitaks väljamakstava summa suurus. Selle paberi alusel saab töötaja hiljem vajadusel pöörduda töövaidluskomisjoni.

---------------------------------------------

Väljamõeldud süü

Kui töötaja ei nõustu avaldust kirjutama, süüdistab tööandja teda milleski ning töösuhe lõpetatakse distsiplinaarkaristusega. Siitami jutu järgi on mitu tööandjat pöördunud tema poole täiesti varjamatult küsimusega, et kui nad tahavad töötajast niisama, ilma koondamiseta lahti saada, siis mitu karistust peab talle olema enne määratud, et võiks teda süülise käitumise pärast vallandada.

«Pole olemas tööandjat, kes ei leiaks hea tahtmise puhul töötajal mingit süüd,» tõdeb Siitam. Töölepingu selline lõpetamine eeldab aga dokumentide kogumist, tõendamist, töötajalt seletuse võtmist, karistuskäskkirja vormistamist jne, aga seda kõike tööandja tegelikult teha ei taha.

Töötaja on sellises olukorras paraku kaitsetu, ta saab tööandja otsust vaidlustada alles pärast töölepingu lõpetamist. Kui inimene leiab, et karistus oli välja mõeldud või süütegu, isegi kui ta selle tegi, üsna tühine, on tal hiljem õigus vaidlustada karistuse määramine ja nõuda selle tühistamist töövaidluskomisjonis või kohtus.

Töövaidluskomisjonis õigust saades on inimese valik, kas ta tahab tööle ennistamist või töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hüvitist kuni kuue kuu palga ulatuses. Sel juhul aga tunnistatakse tööleping lõppenuks töötaja soovil ja see tähendab, et tal pole õigust saada töötuskindlustust.

---------------------------------------------

Sunnitakse tööl käima, kuigi tööd ei ole

Siitami sõnul pole ka harvad juhtumid, kui töötajat, keda ei taheta koondada, sunnitakse tööl käima ja töökohal istuma, vaatamata sellele, et tööd talle anda ei ole. Nii kestab see päevast päeva ja isegi nädalast nädalasse. Muidugi annab inimene sellises olukorras sageli alla ja tööandja on saavutanud oma eesmärgi.

---------------------------------------------

Väikelinna sündroom

Kui inimene pole nõus vaatamata tööandja survele lahkumisavaldust esitama, ähvardab viimane tal elu kibedaks teha. «Kui sa avaldust ei kirjuta, lähed siit niiviisi, et sind ei võta enam keegi tööle. Ma tunnen siin lähikonnas kõiki tööandjaid, helistan neile ja ütlen, et sind tööle ei võetaks,» kirjeldab Siitam tööandjate sagedast ähvardust.

---------------------------------------------

Füüsiline vägivald

Siitamile on räägitud sedagi, et mõni tööandja on töötajat ähvardanud, näiteks füüsilise vägivallaga, või siis tema pereliikmeid – umbes nii, et ma tean küll, kus su naine töötab või millises lasteaias laps käib. Koguni nii kaugele on mindud, et kahjustatakse teise inimese vara. «Minu praktikas pole vägivallaähvardusi täide viidud, tegu on olnud rohkem psüühilise mõjutamisega,» nendib Siitam.