Muid liiki lepinguid peale töölepingu, nagu käsunduslepingut või töövõtulepingut eelistatakse põhjusel, et erinevalt töölepingust ei kohusta need tellijat tagama teenuse osutajale kindlat töömahtu ega miinimumtasu ning nende lõpetamine on tellijale lihtsam ja odavam.

Samuti ei ole kaasaegsete töötamise vormide juures (näiteks kaugtöö, kus töötaja võib tööülesandeid täita kodus) alati sugugi lihtne eristada, kas poolte suhtel on töölepingu iseloom või mitte.

Miks on eristamine oluline?

Töölepingu asemel muud liiki lepingu sõlmimine olukorras, kus poolte suhtel on tegelikult töölepinguline iseloom, hõlmab endas tööandja jaoks mitmeid riske. Töötaja võib nõuda töösuhte tuvastamist ja töötajale ettenähtud hüvede (nt puhkus ja puhkusetasu, keskmise töötasu maksmine aja eest, kui tööd ei antud) tagamist, millega töö tellija pole arvestanud. Sellise lepingu ülesütlemine võlaõigusseaduse sätete järgi toob suure tõenäosusega kaasa ülesütlemise tühisuse töölepingu seaduse alusel.

Õige lepingu liigi valiku eest vastutab tööandja. Kui poolte vahel tekib teenuse osutamise käigus või ka pärast selle lõppu eriarvamus selle üle, kas poolte suhtele laieneb töölepingu seaduse regulatsioon või mitte, peab väidetav tööandja olema valmis tõendama, et poolte vahel ei olnud tegu töösuhtega ja pooled sõlmisid teistsuguse lepingu. Oma 25.01.2010. a lahendis nr 3 2 1 160 09 rõhutas Riigikohus taas põhimõtet, mille kohaselt loetakse vaidluse korral lepingu olemuse üle sõlmituks tööleping, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või kui pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu.

Mille järgi eristada lepinguid?

Töösuhte olemasolu ei saa hinnata üksnes poolte vahel allkirjastatud lepingu pealkirja ja sätete järgi, lähtuda tuleb suhte tegelikust olemusest. Riigikohus on oma varasemates lahendites öelnud, et suhte olemuse üle otsustamisel tuleb kaaluda eelkõige töötaja ja tööandja vahelist sõltuvussuhet. Seega tuleb vaadata, mil määral on töötaja vaidlusaluses suhtes allutatud tööandjale, milline on töötaja iseseisvuse määr. Just töötaja ja tööandja sõltuvussuhte suurem määr eristab töölepingut teistest võlaõiguslikest lepingutest.

Hinnata tuleb eelkõige seda, kuivõrd on teenuse osutaja otsustusvabadust piiratud (kas ta peab alluma töö tellija täpsetele juhtnööridele, teostama ülesandeid töö tellija poolt määratud ajal, kohas ja viisil), kellele kuuluvad töövahendid ja materjalid, kas töö tellija poolt makstav tasu moodustab enamuse teenuse osutaja sissetulekust, kas teenuse osutaja tegevus väljaspool suhteid töö tellijaga on piiratud konkurentsipiirangu kaudu jms. Mida rohkem tellija tööprotsessi ja teenuse osutaja tegevust kontrollib, seda tõenäolisemalt on poolte vahel tegu töösuhtega.

Kokkuvõte

Kui füüsiliselt isikult tellitakse tööd või teenust ning tegu ei ole klassikalise töösuhtega, on soovitatav eelnevalt kaaluda, kas tegu on pigem töösuhtega või mitte. Kui töölepingu asemel vormistatakse poole vahel muud liiki võlaõiguslik leping olenemata sellest, et suhtel on töölepinguline iseloom, kvalifitseerub leping ikkagi töösuhteks koos kõigi vastavate järelmitega. Kui suhtel töölepinguline iseloom puudub, on töölepingu sõlmimine ebaotstarbekas, kuna see piirab töö tellijat võrreldes muud liiki lepingutega rohkem ning ei ole majanduslikult õigustatud.

Artikkel ilmus advokaadibüroo Luiga Mody Hääl Borenius uudiskirjas.

Heili Haabu
Advokaadibüroo Luiga Mody Hääl Borenius vandeadvokaat