Valuline reform on vahel ellujäämiseks vajalik. Äripäeva meelest peab ettevõtetel laskma avaliku tänitamiseta oma töötajaid koondada, kui see lubab oluliselt ettevõtte tootlikkust tõsta.

Et Eesti ettevõtetel on tootlikkusega probleeme, näitavad mitmed uuringud. Tunamullu oli Eesti maailma konkurentsivõime edetabelisse pääsenud 49 riigi seas tööjõu kvaliteedi osas kõige viimane. Ka tänavust konkurentsivõime edetabelit hinnates tuuakse ühe Eesti nõrga kohana välja ettevõtlussektori vähene efektiivsus – ühelt poolt kimbutab oskustööliste puudus ja teisalt tööjõu hinna tõus.

Eestis kasvavad juba 2001. aasta algusest palgad kiiremini kui tootlikkus. Alles paari päeva eest nentis majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi peaspetsialist Helena Hannula, et eelmisel aastal vähenes töötlevas tööstuses toodang ühe töötaja kohta ning tööjõukulud on kasvanud kiiremini kui tootmismahud. Mahajäämuses vaevlevad ettevõtted on lihtsalt sunnitud töötajaid koondama, et oma tootlikkust tõsta. Ja mitte ainult tootlikkust, vaid ka palku.

Sõnumid aina kasvavast tööpuudusest, mille pärast valutas üleeilses Eesti Päevalehes kibedasti südant endine sotsiaalminister Eiki Nestor, on aga liialdatud. Eestis kukub tööpuuduse kõver juba 2001. aasta algusest järjekindlalt allapoole.

Petlik ettekujutus suurtest koondamistest tekib seepärast, et ajakirjandusse jõuavad lood koondamislainetest suurtes ettevõtetes, kus töö kaotamine tabab valusalt kümneid ja sadu inimesi korraga. Kuid tähelepanuta jäävad sadade ettevõtete pidevad pingutused töökohti juurde luua. Kui heita pilk näiteks majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi tellitud uuringule väikese ja keskmise suurusega ettevõtetest, vaatab sealt vastu väga töötajasõbralik keskkond.

Enamikes väikestes ja keskmistes ettevõtetes – ja üks keskmise suurusega firma võib anda tööd paarisajale inimesele – pole töötajate arv sugugi vähenenud. Pigem vastupidi – töötajate arv väikese ja keskmise suurusega ettevõtetes hoopis kasvab tasapisi.

Tööandjad pole kõrilõikajad, kes püüavad kohe esimesel võimalusel sellega efektiivsust tõsta, et töötajatele sule sappa panevad. Näiteks nendesamade väikeste ja keskmiste ettevõtete juhtidest koolitas 2001. aasta jooksul oma töötajaid peaaegu 60 protsenti, seejuures veerand pakkus koolitust kõigile oma töötajatele. See räägib täiendkoolituse võidukäigust ja tööviljakuse kasvust, mitte soovist inimestest lahti saada.

Ka suurettevõtted koondavad töötajaid vastumeelselt viimasel minutil. Näiteks ligi 300 töölise koondamist kavandav ja selle eest avalikult sakutada saav Kreenholm tegi otsuse hetkel, mis ettevõte kahjum oli 47 miljonit. Kreenholmi juhtimise üle võtnud Rootsi emaettevõtte Boras Wäfveri direktor Mats Skogman ütles, et Kreenholm polnud ootusi täitnud juba mitu aastat.

Loomulikult on koondamine halb variant, traagiline üksikisikule ja vaevaline riigile. Kuid kui ei saa korraga tõsta tootlikkust ja hoida inimesi tööl, tuleb töötajate arvu vähendada. Majandus tervikuna võidab.

Äripäev
04.06.03