Articles
Delfi Majandus
Tänavu alustas riik taas teise samba pensionimaksetega, millest saavad aastail 2014-2017 enam osa inimesed, kes vahepealsel riigipoolsete maksete pausiperioodil ise teise samba maksetega jätkasid.
Siiski ei jõua taastunud maksed kõigi vahepeal maksmisega jätkanuteni ning riigi poolt aastal 2014-2017 lubatud kompensatsioonist jäävad ilma kodused emad ja töötud.
„Paraku jäävad noored emad, kes küll mullu oma palgast kenasti 2% brutopalgast tasusid, nüüdseks aga lapse sünni järel koduseks on jäänud, taastunud riigi poolsest kahe protsendilisest maksest ilma ja saavad vaid kõigile vanemahüvitise saajatele ette nähtud ühe protsendilise makse. Ka ei arvata vanemahüvitiselt maha inimese enda makset pensionifondi. Seega ei saa täna vanemahüvitist saavad naised oma teise samba pensionifondi pooleteise aasta jooksul panustada rohkem kui 1% hüvitise määrast, mille riik tasub,” selgitas Swedbanki Eraisikute Teabekeskuse juht Piret Suitsu pressiteate vahendusel.
Kui noor ema soovib olla kodune kauem kui vaid vanemahüvitise maksmisel perioodil, kaotab ta peale vanemahüvitise lõppu üldse õiguse teise samba makseteks kuni tööleasumiseni, seda olenemata sellest, kas ta vahepeal ise makseid tasus või mitte. See tähendab aga pikemas perspektiivis juba suurema summa kaotamist, kuna alates tulevast aastast taastuvad riigipoolsed nelja protsendilised lised maksed teise pensionisambasse.
Naistele, kes sünnitavad lähiaastatel ja tasusid ise riigipoolse pausi ajal kogumispensioni makseid, on pilt veelgi ebamugavam. „Kui riigipoolse kompensatsioonimehhanismi kohaselt on vabatahtlikult makseid jätkanud inimestele aastail 2014-2017 riigi poolt lubatud lisada teise samba pensionifondi nelja protsendi asemel kuus protsenti brutopalgast, siis koduseks jäävad naised saavad riigilt endiselt vaid ühe protsendi vanemahüvitisest. Töötades keskmist palka (orienteeruvalt 800 eurot) teeninud naise jaoks tähendab see pooleteise aasta jooksul kaotust pensionifondi sissemaksetes orienteeruvalt 1008 eurot, mis 35 aasta pärast võiks pensionifondide tänaseid tootlusi arvestades väärt olla pea 8190 eurot ehk ligemale 128 000 krooni. Pikemas perspektiivis tähendab see naiste ja emade seisukohast väiksemat pensioniraha ning paraku ka suuremat vaesusriski eakana,“ nentis Suitsu.
Sarnane probleem puudutab töötuks jäänud või tulevikus jäävaid inimesi, kes vabatahtlikult teise samba makseid pausiperioodil jätkasid: kui nad on kompensatsiooniperioodil ilma tööta, jäävad nad ilma ka riigipoolsetest hüvitismaksetest. Tänased töötud jäävad aga peale töötukindlustushüvitise lõppu ilma taastunud riigipoolsest 2%-lisest maksest brutopalgalt, tuleval aastal aga juba 4%-lisest.
Pensionisüsteem ei võta arvesse erandeid ja elusündmusi ning lisaks eeltoodud näidetele mõjutab pensionifondi sissemaksete suurust vastavalt positiivselt või negatiivselt sissetulekute tõus või langus nimetatud ajaperioodidel. Näiteks, kui inimene esitas maksete jätkamise taotluse, kuid töö kaotamise tõttu sissemakseid ei teinud, on tal siiski võimalik tööle asudes aastatel 2014-2017 teha suuremas mahus sissemakseid.
"Uuringud näitavad, et elanike usaldus pikaajalise kogumise suhtes on madal. Kõik erandid, mille puhul süsteemiga liitunud inimesed tunnevad, et neid ei kohelda paindlikult ja õiglaselt ning antud lubadused ei kehti, kahjuks ei kasvata usaldust, “ nentis Suitsu.
Kogumispension põhineb eelfinantseerimisel - töötav inimene kogub enda pensioni ise, makstes oma brutopalgast 2% pensionifondi. Riik lisab sellele töötaja palgalt arvestatava 33% sotsiaalmaksu arvelt 4%. Kohustusliku kogumispensioni makse tasumist ei toimu, kui inimene tööl ei käi ja puudub sotsiaalmaksuga maksustatud tulu.
Aastal 2009. peatati riigipoolsed maksed teise samba pensionifondidesse pooleteiseks aastaks. Inimestel ol võimalus selle aja jooksul ise vabatahtlikult makseid jätkata või ka endapoolsed maksed peatada. Neile, kes ise 2% maksetega jätkasid aastatel 2010-2011, lubas riik kompensatsioonimehhanismi – aastail 2014 kuni 2017 maksab riik tavapärase 4% asemel sambasse omalt poolt 6%.
Kogumispensioni teise samba sissemakseid jätkas perioodil 1. juuni 2009 kuni 31. detsember 2010 vabatahtlikult üle 200 000 inimese ehk 37 protsendi liitujatest. Käesoleva aasta 31. jaanuari seisuga saavad vanemahüvitist 17 041 inimest ja töötuna oli arvel 66 810 inimest.
Küsimus: Kas töölepingus peab konkreetselt kirjas olema summeeritud arvestusperioodi pikkus või piisab, kui on öeldud, et töötaja töötab summeeritud ajaga, samuti on lepingus kirjas on tööajakava teatavakstegemise tingimused, aga arvestusperioodi pikkus sätestatakse näiteks töökorralduse reeglites?
Kui arvestusperiood on 3 kuud, aga juhtus nii, et töötaja näiteks kokkuleppel tööandjaga perioodi teisel kuul ei töötanud (või töötas väga vähe tunde), kas siis tuleb töötajale maksta miinimumpalk? Või makstakse tegelikult töötatud tundide alusel ehk siis mittetöötamise korral töötaja tasu ei saa?
Vastus: Meie seisukoht on, et summeeritud tööajaarvestuse puhul on oluliseks tingimuseks ka arvestusperioodi pikkus, mis seega tuleks töölepingus kokku leppida. Kuna arvestusperioodi pikkus võib märgatavalt mõjutada töötaja töötasu (nt ületundide tekkimine või puudumine), oleks meie hinnangul korrektsem see kokku leppida, mitte jätta tööandjale ühepoolselt kindlaks määrata.
Meile teadaolevalt on erinevaid seisukohti selles osas, kuidas toimub tasustamine juhul, kui töötaja osal arvestusperioodist töötab väga vähe või üldse mitte, kuid meie hinnangul tuleks sellisel juhul maksta töötajale vähemalt valitsuse kehtestatud alammäär.
Äripäeva käsiraamatute foorumis vastas küsimusele advokaadibüroo LAWIN Lepik & Luhaäär
Lemmi Kann
This email address is being protected from spambots. You need JavaScript enabled to view it.
Helve Toomla, jurist
•• Soovin valmis kirjutada ja ära kaitsta rahvusvahelise instituudi lõputöö. Olen nelja-aastase õppe lõpetanud juba aastaid tagasi, kuid toona jäi vajalik lõputöö isiklikel põhjustel tegemata. Praegu töötan mittetulundusühingus. Kas ja millistel tingimustel on mul võimalik õppepuhkust saada?
Õppepuhkust antakse täiskasvanute koolituse seaduse alusel taseme-, tööalases ning vabahariduslikus koolituses osalejale. Küsija puhul võib kõne alla tulla tööalane koolitus, kui on tegemist kutse-, ameti- ja/või eri-alaste teadmiste, oskuste ja vilumuste omandamise ning täiendamisega või ümberõppimisega. Kõiki asjaolusid täpselt teadmata ei julge ma öelda, et küsijal on lausa õigus nõuda tööalaseks koolituseks mõeldud õppepuhkust. Kui, siis on ette nähtud kuni 30 kalendripäeva kalendriaastas, sellest 20 päeva keskmise töötasu säilitamisega. Alati on võimalik taotleda ka palgata puhkust. Täiskasvanuharidusega tegeleb haridus- ja teadusministeerium (www.hm.ee), kellega tasub nõu pidada.
Küsimus: Kui osalesin 2009. a. kevadel Sotsiaalministeeriumi poolt korraldatud uut töölepingu seadust tutvustaval koolitusel, esitati küsimus, kas töökoormus võib olla kokku lepitud ka vahemikuna 0,5 - täiskoht. Sotsiaalministeeriumi spetsialistide seisukoht oli, et võib küll. Mina olen sellest seisukohast lähtuvalt seda võimalust vajadusel ka kasutanud ja märkinud lepingusse tööaja näiteks 20 - 40 tundi nädalas. Postitustes loen, et tööaeg peab täpselt fikseeritud olema. Kuidas siis õige on?
Vastus: Kas tööaeg peab olema kokkulepitud ühe kindla tundide arvuna või vahemikuna, on selgeks vaidlemata teema. Selles osas on spetsialistide arvamused erinevad, kas vahemiku kokkuleppimine on aktsepteeritav või mitte.
Ühest küljest põhineb töölepingu seadus küllaltki palju lepinguvabaduse ideel. Samas on tööandja üks põhikohustus varustada töötajat tööga ning juhul, kui näiteks lepitakse kokku, et töötaja töötab 1-40 tundi nädalas, ei võta tööandja oma kohustuste eest mingit vastutust. Vähemalt mõne aja eest meie teada tööinspektsioon ei toetanud seda, et töölepingus lepitakse kokku tundide vahemik.
Kindlasti tuleb taolisi kokkuleppeid vaadelda ka hea usu põhimõtte valguses - kokkulepe ei peaks viima selleni, et tööandja täielikult vabaneb talle seadusega ettenähtud põhikohustustest.
Äripäev käsiraamatute foorumis vastas küsimustele advokaadiböroo LAWIN Lepik & Luhaäär.
Lemmi Kann
This email address is being protected from spambots. You need JavaScript enabled to view it.
Agne Narusk
Mõnikord võib nahaalusest ampullist saada viimane (töö)elu päästev õlekõrs.
Kaheksa kuud järjest oli Mari ja tema abikaasa ainsaks öiseks peavarjuks väikelinna kodutute öömaja. Teistest majulistest eristas abielupaari see, et igal hommikul istusid nad töötutele mõeldud kursustel koolipinki. Hommikud kulusid õppides, pärastlõunad tänavatel, kuni öömaja uksed ööseks lahti tegi. „Elu kõige hullem aeg,” poetas Mari.
Vahetult enne koolituse algust oli mõlemale paigaldatud naha alla disulfiraami ampull, mis pidi aitama viinaisust võitu saada. Selleks ajaks oli Mari (rääkijate palvel on nimed muudetud) vahelduva eduga töötuna arvel olnud poole aasta ringis, Ants ligi poolteist aastat. Tööpakkumisi ikka oli, kuid nagu Mari ütles: „Me ei jõudnud õigeks ajaks tööbüroossegi, mis siis veel tööle. Pärast süda näris – püüdsime, kuid välja kukkus nii nagu alati.”
Ettepaneku ampull panna oli töötukassa konsultant teinud mõlemale kliendile nende käitumist jälgides juba ammu, kuid alati tundus muu tähtsam. Sõbrad tulid külla ja läks nagu läks. Kuni Ants ja Mari, täiesti tavalised eesti inimesed meie seast – jäid ilma oma korterist.
Siit algas käänuline öömaja-aeg. „Ühel hetkel otsustasime, et nüüd on kõik. Läksime töötukassasse. Siis sõitsime kliinikusse,” rääkis Mari. Edasi pakkus töötukassa võimalust arvutikursustele minna, järgnes kuude pikkune tööpraktika, siis uuesti koolitus. „Algul oli ikka tahtmine napsu võtta. Aga siis tulid need kohustused, polnud enam vaja ega aega,” meenutas naine.
Praegu elab abielupaar linna sotsiaalmajas, neil on seal oma tuba. Ants sai tööle juba kolm päeva pärast tööpraktika lõppu. Mari tegi läbi hooldustöötaja kursused ning tal on kaks klienti. Rohkem tervis ei luba – heitlik aeg tipnes töövõimetuks tunnistamisega. Mõlemad ütlevad, et tegelikult pole asi ampullis, vaid tahtejõus. „Meil on seetõttu kergem olnud, et oleme kahekesi,” ütles Mari.
Eelmisel aastal sai töötukassa toel alkoholisõltuvuse ravi veidi üle 20 inimese, ütles töötukassa teenusejuht Lana Randaru. See ei ole teenus, mida laialt massidele pakutakse. Pigem erand juhuks, kui miski muu enam ei aita – töötukassa koduleheküljel tagasihoidlikult peidetuna „Muu nõustamine” sildi taha, nagu ka viide võimalusele pihtida oma narko- või hasartmängusõltuvusest.
„Kui motivatsioon töötada on suur, aga alkohol ilmselgelt segab, siis tuleb ampullivõimalus kõne alla,” rääkis Randaru. „See on delikaatne probleem. Vahel soostub inimene end konsultandile avama, ta on ise oma probleemist teadlik ja vajab abi.” Järgnevad konsultatsioonid, analüüsid, visiit Wismari haiglasse, kellega töötukassal on selleks puhuks leping. Mängus on sotsiaalfondi projektiraha.
Nahaalune ravim ehk disulfiraami ampull, mida alkoholisõltlaste aitamisel kasutatakse, maksab ligikaudu 96–200 eurot. Summa, mida ise välja käies kipuks tahes-tahtmata rehkendama, mitu õlut selle eest saaks, ütles Ants.
Omast taskust tavaliselt seda raha abivajajal võtta ei ole, nendib väikeettevõtja Enno, kes on lasknud oma kulul aastate jooksul ampulli panna pea kümnele töömehele. „Miks? Näed lihtsalt, et tubli lahtiste kätega mees, keda väga vaja. Aga viinaviga küljes. Ei jõua õigel ajal tööle ning kuidas sa teda, lõhnad küljes, teiste inimeste juurde saadad?”
Paraku teab temagi vaid paari-kolme, kes siiani viinata elu elavad, mõnele on ampull pandud mitu korda, tulemusteta.
Nõuanded tööandjale
•• Selle asemel et töötaja vallandada, vähenda töötaja vastutust ja vii ta üle madalamale ametikohale. Sissetulek väheneb ja ta elab läbi väikese kriisi. See aitab probleemi mõista. Lahti lasta ei tohi – inimene jääb tänavale.
•• Pidev probleemist rääkimine läheb ühest kõrvast sisse ja teisest välja, rahatrahvide määramine võib teha asja hullemaks.
•• Firma ei pea abi kinkima, vaid võib tööle naasnud inimesel paluda väikeste osade kaupa ravi kinni maksta. See peab olema kokku lepitud enne abi saamist.
•• Kui töötaja abi ei soovi, lase tal edasi töötada, kuid jälgi teda eriti hoolikalt.
•• Töötervishoiu ja tööohutuse seadus määratleb, et töötajal on keelatud töötada alkoholi-, narkootilises või toksilises joobes või psühhotroopse aine olulise mõju all. Vastutab tööandja.
Tööinspektsioon: „Kuidas ennetada alkoholiprobleeme tööl?“
Page 1230 of 1593
