Articles
Sotsiaalministeerium kohtus 12. oktoobril sotsiaalpartneritega, et arutada töölepinguseadusest tuleneva halduskoormuse vähendamise võimalusi.
Kohtumisel arutati töölepingu seadusest tulenevaid kohustusi pidada tööraamatuid, isikukaarte, koostada töösisekorra eeskirju ning kooskõlastada need tööinspektsiooniga.
Osalejad olid ühisel arvamusel, et isikukaartide pidamine sotsiaalministri määrusega ette antud vormi järgi ei ole täna enam otstarbekas. Tööraamatu puhul tekkis mitmeid arutelukohti. Osalejad rõhutasid, et kuna tööraamat sisaldab informatsiooni tööstaai kohta enne 1999. aastat ning märkeid soodustingimustel vanaduspensioni arvestamise kohta, tuleb info kindlasti säilitada, ütles sotsiaalministeeriumi tööala asekantsleri Janno Järve. Samas leidsid kohalviibinud, et selle info kandja ei pea tingimata olema tööraamat, vaid see võib paikneda ka teistes dokumentides või andmebaasides, lisas ta.
Töösisekorra eeskirjade suhtes leidsid osalejad, et töökorralduse reeglid ja nende tutvustamine töötajatele on vajalik. Samas jäi õhku küsimus, kas see peab toimuma just seaduses kindlalt sätestatud kujul või jätta organisatsioonidele võimalus leida selleks sobivaim viis.
Ühtlasi oldi arusaamal, et kõigi sisekorraeeskirjade kooskõlastamine tööinspektsiooniga ei ole alati mõistlik.
Kohati tuleb siiski ette juhtumeid, kus tööandja koostatud eeskirjad on vastuolus seadusega. Siin peab säilima võimalus pöörduda asutuse poole, kes sellised vaidlused lahendaks, ütles Järve.
Järgmine konsultatsioon partneritega toimub 17. oktoobril, teemal töö- ja puhkeaeg ning puhkused.
Eli Lilles,
Sotsiaalministeeriumi pressiesindaja
Helve Toomla
ametiühingute jurist
Töötaja haigestus puhkuse ajal ja jäi haiguslehele. Pärast haiguslehe lõppemist tuleb töötaja poolte kokkuleppel tööle ja tal jääb kasutamata kümme puhkusepäeva. Kas ta peaks tegema avalduse puhkuse katkestamiseks ja hiljem nende päevade väljavõtmiseks? Kas kasutamata päevad tuleks anda ühes osas või võib ka osadena? Kasutamata puhkuseperiood jäi ajavahemikku 13.22. juulini 2007.
Ajutine töövõimetus on puhkuse kasutamist takistav asjaolu, mistõttu puhkus võib pärast tervenemist n-ö automaatselt haiguspäevade võrra pikeneda. Kui töötaja asus poolte kokkuleppel kohe tööle, tulnuks samas leppes või ka eraldi näidata aeg, mil ta saamata puhkuseosa kasutab. Kui sellist kokkulepet ei sõlmitud, on töötajal õigus jääda puhkusele saamata jäänud puhkusepäevade ulatuses, teatades sellest tööandjale kaks nädalat ette.
Puhkust antakse kalendri-päevades, v.a riigipühad, mida puhkuse hulka ei arvata. 13.22. juulini oli kümme kalendripäeva, järelikult on töötajal õigus saada puhkust oma valitud ajal korraga kümme järjestikust kalendripäeva, sh laupäevad-pühapäevad. Selleks tuleb töö-andjale esitada avaldus vähemalt kaks nädalat enne puhkuse algust ning tööandjal ei ole õigust soovitud ajal puhkuse andmisest keelduda. Kui aga töötaja soovib oma kümmet puhkusepäeva osade kaupa kasutada, peab selleks olema töö-andja nõusolek.
Kuidas peaks toimuma pikamaa-autojuhi töötasu arvestus kas talle peab töölähetustasu maksma iga päeva eest, kui ta on üle piiri teises riigis, või ei pea? Praegu on päevatasu suurus 100 krooni, olenemata sellest, kas autojuht viibib Lätis, Poolas või Saksamaal.
Välislähetuses olevale autojuhile tuleb kindlasti päevaraha maksta, on see ju töötamine väljaspool töölepinguga määratud töö tegemise piirkonda. Töölähetuse päevaraha ega muud lähetuskulude hüvitised ei ole töötasu, need hüvitised ei kuulu palga hulka, mida võetakse arvesse puhkusetasu, hüvitiste jms maksmisel. Lisaks päevarahale jm lähetushüvitistele säilitatakse lähetusse saadetud töötajale palgaseaduse alusel töökoht ja tagatakse keskmine palk.
Töölähetuse kulude hüvitiste ja päevaraha määrad on kehtestatud vabariigi valitsuse 22. detsembri 2000. aasta määrusega nr 453. Määruse kohaselt ei või päevaraha olla väiksem kui 50 krooni riigisisese ja 350 krooni välislähetuse korral. Maksuvabalt võib tööandja ka rohkem maksta kuni 80 krooni riigisisese ja 500 krooni välislähetuse puhul.
Küsijal on õigus töövaidluskomisjoni või kohtu kaudu nõuda tööandjalt oma saamata jäänud päevaraha osa, s.t 250 krooni iga välislähetuses oldud päeva kohta.
Andrus Kahn,
Stern Koolituse treener-konsultant
Töökaotusest tingitud stressiga tegeletakse peamiselt kolmel viisil: kas otsitakse olukorrale lahendus, muudetakse reageeringut või põgenetakse reaalsusest.
Töökaotuse mõju inimesele on individuaalne ja sõltub isiksusest. Vallandamine toob sageli kaasa stressi, mis mõjub füüsilisele ja vaimsele seisundile negatiivselt. Kõige raskemalt elavad töökoha kaotust üle mehed ning üksikud inimesed, kelle jaoks töö ongi elu sisu.
Kõige rohkem esineb töökaotuse tagajärjel stressi 2539-aastastel inimestel, kuna just selles ajavahemikus seatakse endale kõige kõrgemad eesmärgid nii tööl, peres kui mujal eluvaldkondades. Enim kannatavad töökaotusest tingitud stressi all madalamaisse ja kõrgeimasse tulurühma kuuluvad töötajad.
Stress võib järjepideva ebaterve enesepingestamise tagajärjel areneda depressiooniks ning sellisel juhul on kasulik pöörduda terapeudi või psühholoogi poole. Pikaajaline stress laastab tervist ja vaimu. Inimene võib muutuda tujukaks ja kergesti ärrituvaks. Sagenevad pea- ja seljavalud, immuunsüsteem ei tööta korralikult ning sageneb sesoonsetesse haigustesse haigestumine.
Keskendu positiivsele
Stressi ei anna vältida, meil jääb üle vaid õppida sellega kohanema. Stressiga toimetulekuks on kolm põhilist teed. Lahendusele suunatud mõtteviisi eesmärgiks on muuta olukorda ja teha midagi konstruktiivset, leida probleemile lahendus.
Näiteks võib uue töökoha otsimisest vabal ajal õppida midagi uut (näiteks kuidas oma pingeid meditatsiooni abil vähendada), külastada psühholoogi, kuulata stressi maandavat autohüpnoosi, teha sporti või fokuseerida oma tegevused muul moel tasakaalu ja sisemise rahu säilitamisele.
Emotsioonidele suunatud mõtteviisi eesmärk on muuta oma reageeringut tekkinud olukorrale. Näiteks keskendub inimene sellele, mille poolest on tekkinud olukord kasulik, mida huvitavat saab sellest õppida, ning paneb oma mõtted kirja. Soovitatav on need kasulikud mõtted suurelt paberile kirjutada ja asetada kodus nähtavasse kohta see aitab positiivset häälestatust säilitada ja kinnistada.
Olukorra positiivsete aspektide mõistmiseks võib kasutada neurolingvistilises programmeerimises toodud olukorra konteksti ja sisu uuestimääratlemist, näiteks otsides võimalikult palju vastuseid küsimustele «Mida võimaldab mul tekkinud olukord?», «Mida muud võiks see mulle tähendada? », «Mis on selle olukorra positiivne väärtus?». Iga olukord on millegi jaoks kasulik ning see harjutus aitab näha ja mõista olukorra helgemat poolt.
Uskumused ja hoiakud
Inimesed, kes tulevad stressiga hästi toime, kasutavadki kahte kirjeldatud toimetulekustiili. Toimetuleku efektiivsus sõltub inimese enda hoiakutest ja uskumustest. Kui inimene usub, et vallandamine on maailma lõpp, süvendab see stressi. Keskendudes olukorra võimalikule kasule ning uskudes, et elus pole läbikukkumisi, on vaid tagasiside, luuakse endale toimetulekut toetav mõtteviis.
Kolmas toimetuleku viis on põgenemine, et kujunenud olukorda vältida ja sellest distantseeruda, surudes maha oma mõtted, tunded ja vajadused. Soovunelma ning reaalsuse konflikti tagajärjel hakatakse tarbima alkoholi, (uuesti) suitsetama, manustatakse rahusteid ja/või unerohtu, narkootikume vms.
Enim mõjutavad kriisis toimetulekut inimese enda uskumused ja hoiakud ning tema hinnang olukorrale. Uskumuste süsteem põhineb indiviidi arusaamal põhjuse-tagajärje seostest.
Enamik inimesi suhtub uskumusse kui reaalsusesse. Sisuliselt pole aga uskumus midagi muud kui kindlustunne, et miski tähendab just teatud asja. See kindlustunne võimaldab meil valla päästa sisemisi ressursse, mis aitavad meid olla tulemuslikumad.
Inimene suudab oma mõttega luua kõike, mida ta tahab. Küsimus on selles, kas ta valib uskumise, et probleemid on hirmuäratavad, või usub, et probleemid on meie õpetajad ja uued võimalused. Seega on meie enda uskumused kas jõu või jõuetuse allikad.
Edule viivad uskumused
Pole läbikukkumist, on vaid tagasiside.
Ükskõik mis juhtub, kasulik on võtta vastutus.
Ei pea kõike mõistma, et olla võimeline kõike kasutama.
Inimesed on igaühe suurim ressurss.
Iga inimene on ainulaadne.
Igaüks teeb hetkel parima kättesaadava valiku.
Töö on mäng.
Ilma kohustusteta pole püsivat edu.
Igale probleemile on lahendus.
Erki Vabamets,
Advokaadibüroo Ruus, Koch & Vabamets vandeadvokaat
Võib öelda, et seaduse järgi ei ole suulist katseaega olemas. Seaduse kohaselt peab tööleping olema sõlmitud kirjalikus vormis. Kui kirjalik tööleping on sõlmitud ja selles ei ole katseaega ette nähtud, siis katseaega järelikult ka ei ole. Tööandja ei saa väita, et katseajas lepiti suuliselt kokku väljaspool kirjalikku töölepingut, näiteks pärast lepingu vormistamist.
Kui kirjalik tööleping on jäänud sõlmimata, siis ei tähenda see, et töösuhet ei ole tekkinud. Seadus ütleb, et kui tööandja on inimese tööle lubanud, on see võrdväärne töölepingu sõlmimisega, isegi kui seda ei vormistatud. Sel juhul vormistatakse tööleping kirjalikult tingimustel, mida tegelikult kohaldati.
Kuna katseaeg ei ole seaduse järgi töölepingu kohustuslik tingimus ehk seda kohaldatakse ainult poolte kokkuleppel, siis on tööandjal suuliselt sõlmitud töölepingu puhul väga raske tõendada, et kokku lepiti ka katseajas. Kui töötaja sellele vastu ei vaidle, võib suulise töölepingu puhul kõne alla tulla ka suuline katseaeg. Igal juhul ei või katseaeg ületada nelja kuud. Lühemas katseajas võib alati kokku leppida.
Eesti Ametiühingute Keskliit (EAKL) peab ainuvõimalikuks, et praegu kehtiv riigiteenistujate totaalne streigikeeld, mis on vastuolus nii Eesti Vabariigi põhiseadusega kui rahvusvaheliste õigusnormidega, tühistatakse korrektselt ja kiiresti.
Kollektiivse töötüli lahendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu jõudmine Riigikogu menetlusse on EAKL hinnangul positiivne. Eelnõu näeb ette riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste asutuste teenistujate streigikeelu leevendamise. Siiski on eelnõus olulisi puudujääke, mille kõrvaldamiseta võib riigiteenistujate streigiõigus jääda pigem sõnakõlksuks.
Töötajate õigusi ei tohi lörtsida ühe käega justkui anda ja samas teisega võtta, ütles EAKLi esimees Harri Taliga, kes välistab võimaluse, et valitsus saaks õiguse määrata elutähtsad teenused, kus töötajad on streigiõigusest ilma jäetud või kus on seda piiratud. Streigiõiguse piirangute lõpliku loetelu peab andma seadus, et valitsusel ei tekiks ahvatlust keelata streikimine kõikjal, kus tööandja ei arvesta töötajate huvidega.
Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO) on seisukohal, et streikimise võib keelata üksnes kahel juhul: esiteks avalikele teenistujatele, kes otseselt teostavad riigivõimu, teiseks töötajatele, kes täidavad elanike esmavajaduste rahuldamiseks hädavajalikke ülesandeid.
Eelnõu põhimõtteline puudus on ka selles, et see ei maini poole sõnagagi kiire ja sõltumatu vahekohtu- või lepitusmenetluse seadustamist, mis täna Eestis puudub. Ometi rõhutab ILO ühemõtteliselt, et kaitstud peavad olema ka nende töötajate ja ametnike huvid, kellele kohaldatakse täielikku streigikeeldu või streigiõiguse osalist piiramist.
Kui töötajad ei tohi oma huve kaitsta streikides, peab olema välistatud võimalus, et tööandja olgu see riik, omavalitsus või erafirma nende palganõudele lihtsalt vilistab, märkis Taliga. Sellised vaidlused peab lahendama erapooletu organ või isik, kelle otsus on lõplik ning kuulub viivitamatult täitmisele. Samuti peab EAKL vajalikuks, et õigus piiranguteta streikida oleks rohkematel töötajate rühmadel kui eelnõu ette näeb.
Ametiühingute Keskliit on viimase kümnekonna aasta jooksul teinud korduvalt ettepanekuid tagada streigiõigus ka avalikele teenistujatele. Kuna riik pole aastate jooksul suvatsenud probleemi lahendada ja totaalset keeldu tühistada, esitas EAKL tänavu jaanuaris Rahvusvahelisele Tööorganisatsioonile Eesti Vabariigi vastu kaebuse, mida ILO menetleb.
Lisainfo:
Harri Taliga, EAKLi esimees, tel 6412 800
EAKLi infojuht Siiri Rebane, 6412 808
Page 1440 of 1593
