Artiklid
Helve Toomla
ametiühingute jurist
Puhkusejärgsel palgapäeval avastasin, et mulle kanti üle 1500 krooni vähem palka. Mitmekordsel järelepärimisel sain selgituse, et mulle olevat puhkuseraha 3200 krooni võrra rohkem arvutatud ja see võetakse nüüd kahe kuu jooksul palgast tagasi. Kui mitme kuu keskmine palk võetakse puhkuseraha arvutamise aluseks ning kas raamatupidajal on ikka õigus ette teatamata selliseid mahaarvestusi teha?
Puhkusetasu arvutamiseks võib olla mitu viisi. Kui töötaja on viimase kuue kalendrikuu jooksul saanud ainult põhipalka või on sellele lisandunud püsiva suurusega lisatasu, siis säilitatakse puhkuse ajaks palk, s.t puhkusetasuna makstakse palka ja lisatasu summas, mida ta saanuks tööl käimise korral. Teistsugust meetodit tuleb rakendada juhul, kui töötajale on puhkusetasu arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul makstud eri lisatasusid või on palk töömahust sõltuvalt varieerunud, näiteks tükitöö puhul. Siis tuleb arvutada viimase kuue kalendrikuu palga alusel ühe kalendripäeva keskmine palk ja korrutada see puhkusepäevade arvuga. Kalendripäevade hulka loetakse ka laupäevad ja pühapäevad, kuid välja jäävad riigipühad, seda ka juhul, kui need langevad nädalavahetusele. Kuna küsimusest ei selgu, kas töötaja sai ainult põhipalka või oli palk kuuti erinev, ei ole võimalik puhkusetasu arvutamise viisi küsimusele täpsemalt vastata.
Raamatupidajal ei ole õigust ilma töötaja kirjaliku nõusolekuta rohkem makstud puhkusetasu palgast kinni pidada, kuna tegemist ei olnud arvutusveaga, s.t aritmeetilise eksitusega, vaid eksliku arvutusviisi või mõne muu veaga. Kui töötaja sellise kinnipidamisega nõus ei ole, tuleks sellest tööandjale teatada. Lõpuks võib maksmata palga-osa ja sellele arvutatud viivist nõuda töövaidluskomisjoni või kohtu kaudu. Samas võib tööandja alusetult makstud puhkusetasu töötajalt ka töövaidlusorgani kaudu tagasi nõuda. Seega oleks mõistlik asjad omavahel ära klaarida.
Gertlin Lindmaa
Kallimate prilliraamide eelistamise puhul tasub tööandjaga hüvitise ulatuses kokku leppida.
Tänapäeva internetistunud maailmas on aina vähem ameteid, kus töö ei oleks seotud arvutiga. Töötajad, kes töötavad kuvariga rohkem kui poole oma tööajast, tuleb saata tervisekontrolli tööle asumise esimese kuu jooksul. Edaspidi töötervishoiu arsti näidatud ajavahemiku järel, kuid mitte harvem kui kord kolme aasta jooksul. Samuti ka töötaja nõudmisel, kui tekkinud on nägemisprobleemid. Tervisekontrolli eest tasub tööandja. Just nägemisteravuse vähenemine on üks võimalikke tagajärgi, mis töötajat kuvariga töötamisel ohustab.
Mis saab töötajast aga siis, kui nägemisteravus on vähenenud ja tööandjal tekib arvutiprillide muretsemise või maksumuse hüvitamise kohustus? Mis saab, kui tööandja ei ole oma töötajat siiski kontrolli saatnud? Ometi on ta olnud tööülesandeid täites rohkem kui 50% tööpäevast kuvari ees? Kui tööandja on jätnud siiski täitmata tervisekontrolli korras ette nähtud töötaja kontrolli saatmise nõude, siis on see tööandja vastutuse küsimus.
Töötajal ei ole kohustust tõendada, mille tõttu nägemisteravus on vähenenud. Tööandja on kohustatud töötajale nägemisteravuse vähenemisel hankima arvutiprillid või hüvitama töötajaga kokkuleppel nende maksumuse.
Tööandja otsustada
Määruses ei ole sätestatud prillide maksumuse hüvitamise suurust. Osa tööandjaid arvab, et kompenseerima peaks üksnes klaasid. Tekib küsimus: kas töötaja peab klaase näppudega silmade ja ekraani vahel hoidma? Kuna tööandjal on kohustus prillid muretseda või nende maksumus kompenseerida, on temal ka õigus otsustada, millises ulatuses toimub hüvitamine. Oluline on siiski tähele panna, et kompensatsioon peaks võimaldama töötajal osta sobivad prillid. Sageli hüvitatakse prillid koos lihtsate raamidega. Juhul, kui on soovi meelepärasemate raamide järele, tuleks jõuda poolte mõistlikule kokkuleppele. Kui siiski ei leita mõlemat osapoolt rahuldavat lahendust või keeldub tööandja oma kohust üldse täitmast, ei jää töötajal muud üle, kui pöörduda tööinspektori poole.
Ettevõtted võiksid siiski ettenägelikult töösisekorras kehtestada ka prillide kompenseerimise korra ja ulatuse.
Olavi Kärsna
ettevõtluskonsultant
Vanemahüvitist saavatel FIE-del võib sotsiaalmaksu miinimummäära muutudes tekkida ootamatu sotsiaalmaksu võlg.
Sotsiaalmaksu seadus ütleb, et kui inimene saab vanemahüvitist, maksab riik tema nimele iga kuu eest miinimummäära jagu sotsiaalmaksu. Sotsiaalministeerium maksab aga sellisel juhul sotsiaalmaksu kahekuulise viivitusega, mis miinimummäära muutudes võib FIEdele põhjustada ootamatu maksuvõla.
FIE sotsiaalmaksu kohustuse täitmist arvestatakse iga kvartali viimase kuu 15nda kuupäeva seisuga. Seda ka siis, kui FIE nimele maksab sotsiaalmaksu riik. Riik maksab sotsiaalmaksu sellesama miinimumi jagu, millega on seotud FIE sotsiaalmaksu miinimumkohustus.
Sotsiaalmaksu seadus ütleb, et vanemahüvitise saaja nimele maksab riik miinimumi ulatuses sotsiaalmaksu ning vastsed vanemad arvavad rahulikult, et kui seadus kord nii juba ütleb, siis on sellega kõik korras.
Vastavalt vanemahüvitise seadusele makstakse vanemahüvitist kord kuus eelmise kuu eest. Kui õigus hüvitisele tekkib oktoobris, makstakse see välja novembri alguses, nagu palkagi.
Sotsiaalmaksu seadus ütleb, et riik maksab sotsiaalmaksu nende eest, kellele vanemahüvitist makstakse. Küsimus on selles, et kui novembris makstakse hüvitist oktoobri eest, siis millal peab riik ära maksma oktoobri sotsiaalmaksu?
Palgamaksmise loogika ütleb, et ka sotsiaalmaks tuleks oktoobri eest ära maksta novembri alguses.
Sotsiaalministeeriumis on aga miskipärast otsustatud seadusi tõlgendada nii, et kui oktoobri vanemahüvitis makstakse välja novembris, siis sotsiaalmaks oktoobri eest makstakse ära alles detsembris - ja nii edasi.
Probleem hüvitise saajale tekkib siis, kui uuest aastast muutub sotsiaalmaksu miinimummäär, nagu 2006. a alguses juhtus. 2006. a 1. jaanuarist tõusis nõutav miinimum kaks korda, sotsiaalkindlustusamet maksis oma loogika järgi aga sotsiaalmaksu esimest korda uue määra järgi alles 10. märtsil.
Maksuamet peab aga lähtuma sotsiaalmaksuseaduse tekstist ning arvestab seda, kui palju sotsiaalmaksu inimese nimele tegelikult kvartali viimase kuu 15ndaks on laekunud.
2006. aasta I kvartali miinimumsumma oli juba 2005. aasta IV kvartali eest nõutust kaks korda suurem. Õigust siin mingeid erandeid teha neil ei ole, sest seadus sellist võimalust ette ei näe.
Nii et kui sotsiaalministeeriumi süsteem maksab, nii nagu see maksab, läheb FIE sotsiaalmaksu kohustuse täitmisega, nagu läheb, ja kui maksu juures midagi muutub, võib tekkida ootamatu kohustus FIEna juurde maksta, et kvartalis nõutud summa täis saaks.
Vastab:
Karin Ungro
RMP Eesti OÜ tegevjuht
Küsida võib, aga tööandja ei pruugi seda alati maksta, kuna firmal võib tekkida täiendav maksukohustus.
Selliseid sõite on võimalik hüvitada maksuvabalt, kui ühissõidukeid kasutades ei ole võimalik läbida teekonda mõistliku ajakuluga. Näiteks ajal, mil ühissõidukid ei liigu öötöö puhul. Või kohas, kus puudub ühistransport raietööd metsas. Samuti juhul, kui tööletulek muu transpordiga on väga kallis või aeganõudev ning samuti juhul, kui tegemist on puudega töötajaga.
Hüvitamise alternatiiviks võib olla tööandja korraldatav vedu või tema auto kasutamine.
Alates 01.01.2007 jõustuvad muudatused deklaratsiooni TSD lisades 2 ja 3, millel deklareeritakse mitteresidendist füüsilistele ja juriidilistele isikutele tehtud väljamaksed.
Muudatused on kehtestatud rahandusministri 07.07.2006 määrusega nr 44 "Rahandusministri 24. detsembri 2003. a määruse nr 107 ""Tulumaksuseadusest", "Sotsiaalmaksuseadusest", "Kogumispensionide seadusest" ja "Töötuskindlustuse seadusest" tulenevate deklaratsioonide ja tõendite vormide kinnitamine" muutmine".
Muudetud TSD lisad 2 ja 3 esitatakse esmakordselt 2007. a jaanuari kohta hiljemalt 10. veebruariks 2007.
Suurimaks muudatuseks on see, et praegu märgitakse TSD lisades 2 ja 3 mitteresidendist väljamakse saaja kohta vastavalt kas isikukood residendiriigis (füüsilise isiku puhul) või registrikood residendiriigis (juriidilise isiku puhul). Alates 2007.a 1.jaanuarist tehtavate väljamaksete kohta esitatavatel deklaratsioonidel tuleb väljamakse saaja kohta märkida aga registrikood Eestis.
Muudatus puudutab füüsilise isiku puhul vormi TSD lisa 2 veeru 2 ning juriidilise isiku puhul TSD lisa 3 veeru 2 täitmist.
Deklaratsioonid, mis ei sisalda väljamakse saaja registrikoodi Eestis, loetakse puudustega esitatud deklaratsioonideks.
Registrikood Eestis tähendab käesoleval juhul füüsiliste isikute puhul Eesti isikukoodi või maksukohustuslaste registri koodi ning juriidiliste isikute puhul äriregistri koodi või maksukohustuslaste registri koodi (NB! mitte käibemaksukohustuslasena registreerimise numbrit).
Deklaratsiooni täitmiseks vajaliku registrikoodi Eestis peab väljamakse tegija küsima mitteresidendist väljamakse saajalt. Segaduste vältimiseks tuleks seda teha aegsasti enne uute andmetega deklaratsiooni esitamist (10. veebruari 2007).
Juhul kui mitteresidendil puudub registrikood Eestis, pöördub väljamakse tegija registrikoodi saamiseks Maksu- ja Tolliameti poole, edastades Maksu- ja Tolliametile isiku registreerimiseks vajalikud andmed (andmed on samad, mis näidatakse isiku kohta vormi TSD lisadel 2 või 3).
Täpsemat infot Maksu- ja Tolliametilt Eesti registrikoodi saamise kohta saate meie veebilehelt või teenindusbüroodest hiljemalt 15. novembrist alates.
september 2006
Lehekülg 1491 / 1595
