Artiklid
Agne Narusk
Selles roheliste ametite loetelus on peidus mitu head äriideed, ole vaid piisavalt hakkaja.
Säästva eluviisi portaal www.bioneer.ee avaldas mõne nädala eest kirjutise „10 rohelist ametit”, mis teenis järgnevatel nädalatel ülisuure arvu netiklõpse ja mimeid tsiteerimisi-refereerimisi paber-ajakirjanduses. Nüüd ilmus kirjutisele järg ehk veel kümne ameti loetelu, millega igapäevast leiba teenides ei lähe rohelise mõtteviisiga inimene enda ega loodusega vastuollu. Kui loetelu värske teine osa koondab tööd, mis tegelikult on juba olemas ja tuleb vaid üles leida, siis esimesed kümme mõjusid suures osas tõeliselt uuenduslikena.
••Velotaksojuht. Velotaksod on näiteks Berliinis ja New Yorgis uus moetrend. Eriti moodsad neist on väikese abimootoriga jalgrattad, mis lubavad ühel taksojuhil teenindada senisest enam kliente. Iga velotakso kasutaja annab oma panuse aeglasemate linnade tekkesse ja tervema keskkonna nimel, kirjutab portaal.
••Aiaguru. Linnainimesed tahavad tervislikku toitu ja on nõus selle eest rohkem maksma. Miks mitte teha oma isiklik kaubaring, hakata köögiviljapoodnikuks või edumeelseks mahetalunikuks? Viga pole ka iluaedniku ametil, kui saab vabalt panustada „rohelistele” taimekasvatusmeetoditele.
••Kodutehnika tohter. Oma isiklik tehnika parandamise koht – pole paha. Murra inimeste arusaamu: kui seade katki läheb, siis ei pea kohe uut ostma.
••Kasutatud riiete poodnik ja mänguasjalaenutaja. Ole eriline ja tee kohalikke riideid müüv ettevõte – ei pea ju riideid teiselt poolt maailma sisse tooma, pakub www.bioneer.ee
••Kodutoidukursuste korraldaja. Kodune toit on hea nii rahakotile kui ka keskkonnale. Paraku on kodus ise süüa tegemise oskus sageli ununenud.
••Juuksur või kosmeetik, kes kasutab vaid keskkonnasõbralikke vahendeid.
••linnaaednik. Kui teha linnadesse kogukondlikud köögiviljaaiad või majadesse (näiteks korrusmajade tühjalt seisvatele tehnilistele korrustele) potipõllunduse korrused, siis saaks kogukonda toita, keskkonda säästa, inimeste raha kokku hoida, veokilomeetreid vähendada ja uusi töökohti luua, arvab www.bioneer.ee
••Laste koduse pikapäevarühma korraldaja (toimetuse lemmik!). Kui kogukonnas leiduks inimene, kes oleks nõus korraldama oma kodus laste pikapäevarühma, tooma nad koolist ära, jälgima kodutööde tegemist ja ka toitma, siis oleks see väga roheline amet.
••Ökoremontija. Miks mitte olla remondimees, kes eristub sellega, et teeb korterites remonti vaid keskkonna- ja tervisesõbralike viimistlusvahenditega: kasutab savikrohvi, kohupiimavärve ja muud põnevat.
••Talukauba vahendaja. Hakake inimeseks, kes toob soovijatele toitu otse taludest. Tooge piima, köögivilja, juustu, leiba ja kõike muudki, mida talumikel on pakkuda. Nii parandate inimeste toitumisharjumusi, aitate talunikke ja vähendate toiduveo kilomeetreid.
Agne Narusk
Töövõime- ja terviseuurija Kristjan Port on oma avalikes loengutes ja sõnavõttudes üllatanud kuulajaid-lugejaid tervisega seotud müütide ümberlükkamisega.
Viimati küsis ta Tallinna ülikooli partnerpäeval oma intrigeerivas loengus „Out of The Box”, kas ja kuidas saab n-ö tühjaks pigistatud sidrun üldse olla loov ja uuendusmeelne? Ja tühjaks pigistatud sidrun see eesti tööinimene kahtlemata on, kui kõrvutada tema töönädala pikkust, ületundide arvu ja korralise puhkuse päevi teiste Euroopa riikide töötajate omadega. Ometigi on tootlikkus ikka veel väike. Ehkki õnnetu äraaetud töötaja pole süüdi, lisab selle mainimine siiski omakorda tubli annuse stressi ja süütunnet.
•• Kristjan Port, mis eestlaste töövõimega siis õigupoolest lahti on?
Kui küsida, miks hiir lõksu läheb, siis põhjuseks peetakse juustu paeluvat lõhna. Inimest meelitavat raha lõhn. Kui hiirelt saaks küsida, kas ta läheks lõksu, siis ilmselt vastaks ta inimesega sarnaselt eitavalt. Lõksu metafoori all pean silmas lootust oma töövõimet (ja sissetulekuid) tehnoloogia ning ravimite abil kohendada, mille reaalseks taga-järjeks on kõikjal töötegemine, puhkuse osakaalu märkamatu vähenemine, väsimust maskeeriv töö imiteerimine ja rabelemise viljatusest kasvav stress.
Meeleheites inimesele on kerge müüa müüte ja lootust, olgu selleks vitaminiseeritud vesi või feng shui. Niisugune avalikult viljeldav eskapism süvendab probleeme, nagu südame- ja veresoonkonna haigused, suhkur-tõbi, vaimuhaigused jm kroonilised tõved, mis automaatselt kasvatavad ravikulusid ja muudavad ravi kättesaadavuse üha enam sissetulekust sõltuvaks. See ei aita kindlasti kaasa eestlaste eluea pikenemisele, nagu soovib riiklik programm. Kuigi laias laastus elame läbi samu probleeme ülejäänud arenenud riikidega, on meid paraku palju vähem. Lisaks tuleme vaesusest. Seega on põhjust arvata, et meie rahvuslik töövõime on halvenemas.
•• Kas nn tühjaks pigistatud sidrun olemine paistab meie nägudelt välja?
Väsimus muudab tõsiseks, silmadest kaob sära, silmaümbruses on rohkem kortse, silmad on aukus ja tumeda sõõriga ümbritsetud ning näonahk on kahvatu. Meigiga seda hästi ei varja ja meestel pole siin sedagi abi. Vaadake ise ringi.
•• Ehk ikka ei ole asi nii hull ning üks pikem nädalalõpp ja jooksutundide päevakavasse lülitamine muudab meid jälle erksaks ja värskeks? Või on sel sama efekt, nagu energiajoogi manustamisel – anname äraaetud hobusele piitsa ehk „äkki ma veel täna kokku ei kuku”?
Pole põhjust käsitleda liikumist lisakoormusena, vaid pigem arendava stiimulina, millest oleme loobunud. Kahjuks tehakse trenni nn poe ideoloogiaga – mida rohkem võtan, seda parem. Tegelikult on töövõime taastamiseks ja säilitamiseks vaja üllatavalt madalaid koormusi, kuid seda tuleb teha regulaarselt. Kaootiline treenimine muutub tõesti ka ise stressi allikaks.
•• Niisiis, enne kui välja tulla innovatsiooniaasta ja muu sellisega, võiks üleriigilise kampaania korras tegelda inimeste töövõime taastamisega.
Kuna töövõime puhul on 99,99 protsenti inimese enda teha, peaks tegelema inimeste harimisega.
•• Töövõimet laastab stress. Samal ajal olete korduvalt märkinud, et mõõdukas stress pigem innustab tööle. Kus on piir mõõduka ja liigse vahel?
Jah, see on täpselt sada aastat vana tähelepanek, mis kujutab tagurpidi U-tähte. Ehk kui stress kasvab, suureneb töövõime kuni punktini, millest alates jätkuv stressi kasv hakkab töövõimet vähendama. Kui sellise veel hea stressiseisundi tipus töö pooleli jätta ja puhata, jääb langus ära ja tööd saab jätkata kõrgel tasemel. Tihti piisab vaid 5–10-minutilisest ausast pausist, mitte puhkuse imiteerimisest. Igaüks peaks siin ennast tundma, kuid algatuseks piisab ka töiselt ausa pingutuse jagamisest umbes 25-minutilistesse portsjonitesse.
•• Äraaetud hobused lastakse ikka veel Eestis maha, kui piltlikult kirjeldada meie tööelu. Eriti nüüd, kui vabu häid töötajaid on ukse taga järjekorras. Kuidas sellises olukorras vastu pidada? Pole ju saladus, et töötajatel tuleb ära teha ka koondatud kolleegide töö, seda kõike oma kärbitud palga eest. Valikuvõimalus on kitsas: leppimine versus töötus.
Seda kompleksse süsteemi probleemi ei lahenda lühiajaliste ega individuaalsete meetmetega. Juured asuvad läänelikus kultuuris laiemalt ehk meie käitumist kujundavates väärtustes. Üheks lahenduseks on ilmselt pealekasvav generatsioon, kes on traditsiooniliselt reaktiivne neid sünnitanud põlvkonna väärtustele. Seega on põhjust oodata pehmete väärtuste kultuuri tärkamist, mille innovatsioon on suunatud inimeste, mitte masinate parandamisele.
•• Üks trafaretne küsimus: andke palun lihtne retsept töövõime taastamiseks.
Teler ja arvuti magamistoast välja.
•• Mis te arvate, kas puhkuse pikendamine ning töötundide kärpimine tõstaks Eestis tööviljakust?
Side ja arvutite areng on muutnud puhkuse kaugtöö tegemiseks, seega oleks puhkeaja lisamisest vähe abi. Me peame muutma oma kultuuri puhkust õilistavaks ning puhkamist inimestele õpetama.
Töö ei kanna vilja
Puhkuse pikkus:
•• Eestis – 28 kalendripäeva
(v. a õpetajad, ametnikud jt); Soomes 2–2,5 päeva iga töötatud kuu eest; Saksamaal 27, Prantsusmaal 39 päeva.
Töönädala pikkus
keskmiselt:
•• Eestis – 41,1 tundi, Rumeenias – 41,8, Prantsusmaal – 38,4, Iirimaal – 38,9 töötundi nädalas.
Euroopa Liidu keskmine:
•• 40,4 tundi, EL-i algse 15 liikmesriigi keskmine – 39,9 tundi nädalas.
Palju tööd, vähe villa:
•• Euroopa töösuhteid jälgiva agentuuri EIRO oktoobrikuu tabelit vaadates torkab selgelt silma, et riikides, mis paistavad silma väikse tootlikkusega (valdavalt Ida-Euroopa riigid), on töönädal palju pikem - palju tööd, vähe villa. A. N.
Allikad: EIRO, tööinspektsioon
Urmas Jaagant
Pensioniiga hakkaks tõusma alates 2017. aastast ja kerkiks 2024. aastaks 65 aastani.
Valitsus kiitis heaks konkurentsivõime arengukava aastateks 2009–2011, ühe punktina on seal sees ka pensioniea tõstmine 65-ni aastaks 2024. Pensioniiga hakkas tõusma nii naistel kui ka meestel aastas kolme kuu võrra alates 2017. aastast.
Sotsiaalminister Hanno Pevkur ütles valitsuse pressikonverentsil, et enne vastava eelnõu valmimist tuleb teha mõjuhinnangud, mida asuvad koostama sotsiaal- ja rahandusministeerium.
Paraku paratamatus
„Seejärel, kui need mõjuhinnangud on valmis, siis tulla ka valitsusse vastava eelnõuga, millega pikendataks alates 2024. aastast vanaduspensioni iga 65 eluaastani,” ütles Pevkur.
Eesti pensionäride ühenduse juhatuse esimees Aare Kitsing leidis, et valitsuse plaan hakata kergitama pensioniiga on iseenesest paratamatu, kuid vajab inimestele lahtiseletamist ja üsna kindlasti on oodata ka vastuseisu.
„Inimeste töövõime on tõusnud ja kuna iive on negatiivne, siis ilma pensioniiga tõstmata ei saa hakkama. See ei ole küll positiivne, aga normaalne nähtus,” oli Kitsing mõistev. „Kindlasti on 65 aastani tõstmine õige mõte, ei saa öelda, et see oleks eriline käteväänamine.”
Küll aga tuleks Kitsingu arvates plaani pensioniiga tõsta inimestele laiemalt selgitada, kuid arutelu tekkimisse ta väga ei usu. Nagu igale rahakoti pihta käivale otsusele, on ka pensioniea tõstmisele tema arvates vastuseisu oodata ja ilmselt eriti nendelt, kellel pensionini veel pikk aeg.
Lasse Lehis, EMLi nõukoja esimees
Tundub, et sellel kevadel ja suvel kiiruga tehtud “kriips-kraaps kärpekraapsud” valmistavad peavalu veel kauaks. Selge see, et kõik maksutõusud ja hüvitiste vähendamised on juba iseenesest ebamugavad, kuid vähemalt nii palju võiks meie seadusekokkadel oma klientide vastu lugupidamist olla, et proovida seadused-määrused mingi vähegi mõistliku aja ja normaalse kvaliteediga kokku klopsida.
Aga ei! Oleks siis, et keegi julgeks tagantjärelegi oma viga tunnistada, vabandada ja praak ära parandada. Aga ei, igal tindisolkijal jääb veel õigust ülegi!
Ülesanne number üks on leida seadus
Kevadises kärpevoorus püstitatud “lahinguülesanne” oli esmapilgul üsna lihtne ― haigusraha maksmise kohustus viie esimese haiguspäeva eest tuli haigekassalt ära võtta ja panna tööandjale. Võib-olla tundus see ülesanne ka asjaomastele ülemustele nii lihtne, et nad panid seda tööd tegema kõige… hmm, kuidas nüüd öeldagi, mitte kõige kõrgema kvalifikatsiooniga töötaja. Igatahes see, mis välja tuli, ületas kõik ootused.
Esiteks ― suurepärane idee reguleerida haigushüvitise maksmist töötervishoiu ja tööohutuse seaduses. Jättes tähelepanuta, et selle seaduse isikuline kehtivusala on kitsam kui ravikindlustusseaduse oma. Selle liigutuse tulemusena jäid haigushüvitisest ilma juriidilise isiku kontrollorganite liikmed ja võlaõiguslike lepingute alusel teenust osutavad füüsilised isikud.
Hea küll, paljudel juhtudel neil praktikas probleemi ei teki, sest nõukogu liige saab igakuist tasu ka haiguse ajal ja käsundusleping võib olla nii lühiajaline, et haiguse korral jääb see lihtsalt täitmata ja tasu saamata. Kuna nimetatud isikutele makstavad tasud on üldises korras sotsiaalmaksuga maksustatavad, tekib nende puhul siiski ebavõrdne kohtlemine, mis vajab lahendamist. Näiteks võiks nende puhul maksta hüvitist jätkuvalt haigekassa. Veelgi raskem on lahendada probleemi FIE-ga, kes kuidagi ei saa iseendale haigushüvitist maksta, küll aga on ta sotsiaalmaksu maksjate rivis teistega võrdne.
See keskmine palk on rohkem poolkeskmise palga moodi palk
Järgmine probleem, mis tööandjaid painab, on keskmise palga arvutamise metoodika. Nagu näha Sotsiaalministeeriumi vastusest, peaksid tööandjad lähtuma mitte seadusest ega määrusest, vaid ministeeriumi kodulehel oleval selgitusest. Geniaalne! Ainult et kui mõni töötaja kaebab tööandja kohtusse ja nõuab suuremat haigusraha, siis vaevalt küll kohus leiaks, et põhiseaduse § 3 Eestis enam ei kehti ja avaldatud seaduste asemel võiksid täitmiseks kohustuslikud olla ka näiteks Sotsiaalministeeriumi kirjad Eesti Maksumaksjate Liidule.
Tööõiguses kehtib õnneks üks tore põhimõte, mille kohaselt tuleb kahtluste korral alati rakendada seda tõlgendust, mis on töötajale soodsam. Seega võiksid tööandjad justkui arvutada iga kord välja nii palju erinevaid keskmisi palku, kui nad vähegi suudavad välja mõelda või kusagilt kuulnud on, ja siis valida suurim tulemus. Raske ette kujutada, kuidas peaks sel juhul välja nägema palgaarvestusprogramm. Pealegi kehtib see tööõiguse põhimõte ikkagi vaid siis, kui seaduses või määruses on mitu tõlgendusvõimalust, mitte siis, kui määrusele sekundeerivad veel ka ministeeriumi omaloomingulised lisavariandid.
Kuidas selline jama tekkida sai? Ilmselt sellest, et need, kes kirjutasid kokku haigusrahade teemalist muudatust, ei vaevunud pead murdma, mismoodi keskmist palka arvutatakse, vaid leidsid töölepingu seadusest viite valitsuse määrusele, mida tookord ju veel polnudki. Need aga, kes seda valitsuse määrust kirjutasid, ei vaevunud huvi tundma, et keskmisele palgale tekib lisaks puhkusetasule veel uus väljund, mille jaoks tuleks siis vastavalt vajadusele kas lisada viide, et ka haigushüvitise arvutamisel kehtib sama reegel, mis puhkusetasu jaoks, või lisada täiendav paragrahv.
Lammas konsumeerib apellatsiooni
Seda, et mõttetegevus algas alles pärast uue korra kehtima hakkamist, kinnitab kas või näiteks fakt, et haigekassa teatas juunis vastuseks ühele järelepärimisele, et haigushüvitise jaoks tuleb keskmist töötasu arvutada samamoodi nagu puhkusetasu jaoks. Juulis ilmus haigekassa kodulehele aga juba uus teave, mis lähtus Sotsiaalministeeriumi “neljandast meetodist”. Täpsustavale küsimusele, miks tõlgendus on muutunud ja millisel seaduslikul alusel baseerub uus metoodika, vastati järgmiselt: "Edastan Teile Sotsiaalministeeriumi vastuse: haigekassa kodulehel olev info on õige. Pikema selgituse andmine aga võtab aega, oletuslikult võiks see valmida augusti lõpuks." See, mis augusti lõpuks valmis, on arvatavasti seesama, mida saate lugeda Sotsiaalministeeriumi kirjast EML-ile.
Mis edasi? Keegi võiks lõpuks julguse kokku võtta ja algatada keskmise palga arvutamise korda reguleeriva Vabariigi Valitsuse määruse muutmise. Niikaua maksab iga tööandja haigusraha nii, nagu ise heaks arvab. Muidugi kui töötajad üldse julgevadki haiguse ajal koju jääda ja oma haiguslehte tööandjale esitada.
Meie küsime Teilt, kus on sanatoorium?
Kuid see ei ole veel kõik. Kevadel, kui valitsus otsustas lükata osa haigushüvitisi tööandjate kanda, oli veidi ka juttu sellest, et vastutasuks võiks näiteks muuta tulumaksuseadust ja anda tööandjale maksuvabastus töötajate terviseedenduse kuludele ja vabatahtlikule tervisekindlustusele. Uues olukorras on sellised kulud ju tööandjale vajalikud selleks, et hoida kokku haigushüvitiste pealt. Loomulikult valitsus sellise eelnõuga välja ei tulnud (nagu ka on siiamaani jäänud täitmata lubadus kaotada erisoodustuste loetelust töötaja tasemekoolituse kulude hüvitamine kui üks “turvaliselt paindliku elukestva õppe” komponent). Selle asemel esitasid vastavasisulise eelnõu Keskerakond (eelnõu 478 SE, 23. aprillil) ja värskelt valitsusest välja visatud sotsiaaldemokraadid (eelnõu 520 SE, 4. juunil).
Mõlema eelnõu tõehetk saabus 22. septembril, kui need Riigikogu suures saalis koalitsiooni ohtrate mõnituste saatel menetlusest välja hääletati. Näiteks Rahandusministeeriumi spetsialistid jagavad oma arvamuses järgmisi soovitusi: Leiame, et eelkõige iga inimene ise võiks hoolitseda oma tervise eest. Tervislike eluviiside juurde kuulub mõõdukas sportimine ning eelistatud võiksid olla aeroobsed alad nagu jooksmine, kepikõnd, jalgrattasõit, suusatamine või lihtsalt vabas looduses viibimine. Eriti on selline aktiivne tegevus soovitatav noortele peredele. Pereringis koos aega veetes tekib lastel juba varases nooruses harjumus aktiivseks kehaliseks tegevuseks looduses.
Ühesõnaga, kallid tööinimesed, kes te veel tööl käite ― minge tehke metsas kepikõndi ja korjake vahtralehti, ärge tülitage tööandjaid haiguslehtedega ega ärge ajage raamatupidajaid hulluks keskmise palga arvutamisega.
Artikkel ilmus EML ajakirjas MaksuMaksja.
Haigekassa andmed näitavad, et suvel jõustunud uue haigushüvitiste maksmise korra ja raske majandusolukorra tõttu on inimesed viimase kolme kuu jooksul võtnud välja varasemast poole vähem haigus- ja hoolduslehti.
Võrreldes möödunud aasta kolmanda kvartaliga on haiguslehtede arv haigekassa andmetel vähenenud tervelt 57 protsenti. Riik on tänu sellele inimeste arvelt kokku hoidnud üle 133 miljoni krooni.
Perearst ja Eesti tervise fondi juhatuse esimees Eero Merilind tõdes, et tõeks on osutunud skeptikute mustades värvides ennustused selle kohta, mis juhtub pärast uue, tööinimesele varasemast kahjulikuma haigushüvitiste maksmise korra jõustumist.
«Inimesed, kes kardavad oma töökoha pärast, on selles küsimuses tundlikud ja pigem väldivad haiguslehe võtmist. Haigusleht võetakse vaid väga tõsise haiguse puhul,» nentis Merilind, lisades, et on selgelt näha – haiguslehtede võtmisele avaldab mõju just hüvitise maksmise uus kord.
Nimelt saab 1. juulist hüvitist alates neljandast päevast, mil haigele töötajale hakkab seda maksma tööandja. Haigekassa võtab maksmise üle alles üheksandal haiguspäeval.
Merilinnu hinnangul on haigushüvitiste määramisel suuresti ära langenud lühemaajalised haigused. Nende haiguste osas, mis vajavad pikemaajalist töövõimetuslehte, ei ole statistika muutunud.
Kui mullu võeti kolmandas kvartalis (juulist septembrini) välja 93 608 haiguslehte, siis tänavu 40 593. Haiguspäevade arv on langenud 43 protsenti. Haiguslehe keskmine pikkus tõusis seevastu kahelt nädalalt 19 päevale.
Külmetuse puhul koju ei jääda
Merilind meenutas mõne päeva eest tema vastuvõtul käinud naist, kes ei soovinud haiguslehte võtta, kuna kartis, et siis saab tööandja tema peale pahaseks. Ta oli pigem nõus vaba päeva võtma ning uuris, kas haiguslehte saaks võtta nii, et tööandja ei peaks maksma. Selliseid näiteid on palju. «Inimesed kardavad oma töökoha pärast ja kui neil on valida, kas võtta töövõimetusleht – või kui samas on laps haige –, siis võetakse pigem hooldusleht,» rääkis Merilind.
Ka Eesti Perearstide Seltsi juhatuse esimees ja perearst Ruth Kalda nentis, et töövõimetuslehti võetakse tõepoolest mõnevõrra vähem välja just maksmise korra pärast. «Aga inimesed haigestuvad vast ikka samamoodi. Tihti helistatakse ja antakse teada, et haigestuti ning küsitakse nõu,» nentis Kalda. «Kuid kuna tavalised viirusnakkused ja külmetushaigused mööduvad enamasti kolme kuni viie päevaga, siis haiguslehte ei vajata ja seda ei paluta ka väljastada.»
Samas on Kalda kohanud suhtumist, kus ei taheta haigusega koju jääda, sest haiguspäevade eest ei maksta. Liiga tihti sellist suhtumist siiski õnneks ette ei tule.
Eile külastas oma perearsti Lemme Krimm, kes on haiguslehel viibinud nüüd juba üle kuu aja. «Kui oled ikka haige, siis tuleb ennast ravida,» leidis ta. «Mis sellest rahast, kui enam tervist ei ole, see ju meie kõige kallim vara.» Krimmi arvates ohustavad inimesed, kes pooltõbisena tööl käivad, ka töökaaslaste tervist ja see on pahatahtlik.
Krimmi raviv perearst Iris Koort ei ole aga erinevalt kolleegidest täheldanud, et inimesed vähem haiguslehti võtaksid. «Ja ka vanemad on oma lastega ilusti hoolduslehtedel, mis sest, et ka neile nüüd vähem raha makstakse,» nentis Koort.
Lapsega koju jäädakse vähem
Haige lapsega koju jääva vanema hüvitist ehk hooldushüvitist maksab haigekassa varasema saja protsendi asemel 80 protsenti ühe kalendripäeva keskmisest tulust. Siiski on ka hooldushüvitiste lehtede arv haigekassa statistika põhjal vähenenud 36 protsenti.
Neid inimesi, kes kipuvad haigena tööl käima ja ignoreerivad haigusi, olevat Koorti sõnul alati. «Haigekassa statistika näitab ainult seda, mis juhtub pärast kaheksandat päeva,» pakkus ta.
Teedemärgistusega tegeleva Kiirwarren.KL OÜ juhatuse liige Kimmo Liivak ütles, et kuna uus kord on veel vähe aega kehtinud, on vara teha järeldusi, kas see paneb ka firmaomanikke varasemast tuntavalt rohkem rahakotti kergendama.
«Meie töötajatel on tervis nagu vanapaganal,» rõõmustas Liivak. Ta nentis, et viimase aasta jooksul on 40 töötajast olnud ainult üks nädal aega haiguslehel. «Siis ta ka kolm nädalat vindus kontoris ja pärast nädalast kodusolekut oli jälle terve,» rääkis Liivak.
Haigekassa hinnangul tuleneb poole väiksem haiguslehtede arv sellest, et kergemate haiguste puhul ei tõtata enam kergekäeliselt haiguslehte vormistama. «Samas need, kes seda vajavad, võtavad lehe ikka välja,» kinnitas Eesti haigekassa avalike suhete juht Evelin Koppel.
Kuigi lapsega hoolduslehel viibivaid vanemaid on vähemaks jäänud, on nende ühe päeva keskmine tulu kasvanud üheksa protsenti. «Põhjuseks on valikuvõimalus – hoolduslehele jääb kõrgema sissetulekuga lapsevanem,» rääkis Koppel. Ta nentis, et neli kuud on põhjapanevate järelduste tegemiseks liiga lühike aeg.
Sotsiaalminister Hanno Pevkur nentis, et haigus- ja hoolduslehti on vähem väljastatud ka seetõttu, et töötavate inimeste arv on võrreldes möödunud aastaga kümme protsenti vähenenud.
Madis Filippov
Kristi Leppik
Lehekülg 1307 / 1593
