Artiklid
Helve Toomla,
jurist
•• Olen töötanud kaks aastat ja mind koondati. Sain töökohast ühe kuu eest koondamishüvitist. Kas mul on õigus saada riigilt veel ühe kuu jagu hüvitist? Kui on, siis mida peaksin selleks tegema? Vormistasin end töötuks ja töötukassast öeldi, et hakkan saama ainult töötu abiraha 950 krooni kuus. Kas see on nii?
Kahjuks maksab töötukassa kindlustushüvitist koondamise korral üksnes neile, kelle töösuhe selle tööandjaga on kestnud vähemalt viis aastat. Väiksema staaži korral jääb koondamishüvitiseks ainult tööandja poolt makstav ühe kuu keskmine töötasu.
Teine hüvitise liik on aga töötuskindlustushüvitis, mida töötukassa samuti koondamise korral maksab, kui inimene on töötuna arvele võetud ja tal on töötuskindlustusstaaži (on tasutud töötuskindlustusmaksu) vähemalt 12 kuud töötuna arvelevõtmisele eelnenud 36 kuu jooksul. Kui küsijal on need tingimused täidetud, peaks ta seda hüvitist saama. Selgitamaks, miks talle seda ei määratud, tuleks pöörduda töötukassasse.
Töötu abiraha ehk seaduse keeli töötutoetus on jälle omaette abi liik ja seda makstakse inimesele, kes on töötuna arvelevõtmisele eelnenud 12 kuu jooksul olnud vähemalt 180 päeva tööga hõivatud. Töötuskindlustushüvitist ja töötutoetust ühel ajal ei maksta. Kuna vanaduspensionäre ega alla 16-aastaseid noori (see nimekiri on pikem) töötuna arvele ei võeta, siis ei ole neil ka õigus saada töötuskindlustus-hüvitist ega töötutoetust.
Kõigil, kes tunnevad töötuse ja sellega seotud küsimuste vastu huvi, tasuks lugeda töötukassa koduleheküljel www.tootukassa.ee avaldatud selgitusi või helistada infotelefonile 15501.
Täpsustus
•• 6. oktoobri töölehes avaldatud vastuses tegin olulise mõistelise vea, kirjutades, et TLS-i § 88 lg 1 p 3 kohaselt võib tööandja töölepingu korraliselt üles öelda, kui töötaja on hoiatusest hoolimata eiranud tööandja mõistlikke korraldusi. Sellisel juhul on tegemist ikka erakorralise töölepingu ülesütlemisega. Erinevus erakorralise ja korralise ülesütlemise vahel seisneb selles, et esimesel juhul on alati vajalik mõjuv põhjus, teisel juhul ei pea põhjust ütlema. Tööandja ei saa töölepingut üldse korraliselt üles öelda. Palun lugejatelt vabandust!
Helve Toomla
Anneli Ohvril
Kuidas oleks võimalik naabrit aidata nii, et inimene ei rikuks maksu- ja tööseadusi?
13. oktoobril kirjutas töörubriik juhutöö tegemise võimalusest („Tahad naabrit aidata? Paku talle tööotsa või mine ise appi”). Idee luua internetis üks koht, kust oleks võimalik leida ja pakkuda just lühikesi lihtsaid tööotsi, koorus välja Minu Eesti mõttetalgutelt. Ka toona arutleti, kuidas oleks võimalik naabrit aidata nii, et ei rikutaks maksu- ja tööseadusi.
Kuidas sellega siis on?
Eraisikud nagu juriidilised isikudki saavad sõlmida töö tegemiseks omavahel lepingu, kus määratakse ära töö sisu, töö tegemise aeg, selle eest makstav tasu, töö kvaliteet jne.
Olenevalt töö iseloomust võib omavaheline leping olla kas töö-, käsundus- või töövõtuleping. Nagu ikka, on siis iga tulu maksustatav ning lepinguga tuleb määrata ka see, kes maksab tulu pealt maksud. Leping võib olla ka suuline ja sellise lepingu sõlmimisel on oma reeglid.
Ajutise töö vormistamine
Kui soovitakse töö eest maksta mõne kauba või teenusega, tuleks lähtuda võlaõigusseadusest. Kindlasti tekib palju küsimusi neil, kes on ennast töötuna arvele võtnud ja saab töötuskindlustushüvitisi. Siin on rusikareegel see, et mis iganes töö tegemise ajaks, kui on tegu kas töötamisega töölepingu alusel, töövõtu-, käsundus- või muu teenuse osutamiseks sõlmitud võlaõigusliku lepingu alusel või avalikus teenistuses, tuleb ennast töötuna arvelt maha võtta ja töö lõppedes on võimalik ennast uuesti töötuna arvele võtta. Seda tuleb teha nii ajutise töö tegemise ajaks või kas või ühepäevase töötamise puhul. Kui tööle asumisest on teatatud töötukassale õigel ajal, on võimalik taotleda töötuskindlustuse maksmise jätkamist sealt, kus see katkes, ja nii saab kogu töötuskindlustusperioodi pikendada. Kuidas ja mismoodi ajutist tööd vormistada, kuidas ennast arvelt maha võtta ja uuesti arvele võtta, tasub alati üle rääkida oma konsultandiga töötukassast.
Avaliku töö puhul on asi erinev. Tegu on tööturuteenusega, mille osutamise raames inimese töötuna arvelolekut ei katkestata. Sellisel juhul saab inimene nn sotsiaalsel töökohal töötada kuni 50 tundi kuus ning töö eest maksab tasu avaliku töö korraldaja. Kuid avalikku tööd saavad pakkuda vaid kohalikud omavalitsused ja MTÜ-d, kes on selle töö korraldamiseks sõlminud halduslepingu Eesti töötukassaga.
Varem loeti töötaja töötasu suurus ärisaladuseks, mida ütleb selle kohta uus töölepingu seadus?
Töölepingu seaduse seletuskirjas on öeldud, et üldiselt ei peaks põhjendatud olema saladuse hoidmise kohustuse kehtestamine töötaja töötasu suurusele.
Kuigi varem on sageli töölepingutes kokku lepitud, et töötaja pidi palga suuruse hoidma konfidentsiaalse, avaldati ka varem arvamust, et selline kohustus töötaja suhtes ei kehtinud ja vaid tööandjal lasus kohustus hoida palgaandmed saladuses.
Kogu artiklit saab lugeda Äripäevast aadressilt
http://www.aripaev.ee/4481/arv_kolumn_448101.html
(originaalartikli viitelt).
Raul Veede
Alates 1. juulist ei kuulu tööpäevasisesed pausid enam tööaja hulka. See on üks uue töölepinguseaduse väikesi muutusi, millel võib olla tööelule ootamatult suur mõju.
Et töötajal on õigus lõunapausile, on üldiselt teada, ehkki selle tõlgendamise ümber liigub mitmesuguseid uskumusi. Kuid sellele lisaks on töötajad mitmel pool harjunud tegema ka kohvipause.
Loomulikult sõltub see harjumus ettevõttest, pealegi ei ole iga töökorralduse puhul selline asi lihtsalt võimalik. Kuid võib juhtuda, et uus töölepinguseadus annab mõnelegi juhile ajendi igipõline traditsioon lõpetada.
Uus töölepinguseadus: kohvita omast ajast!
Puhkepauside suhtes on kahe seaduse seisukoht erinev. Eelmise töölepinguseaduse kohaselt kuulusid töö vahele tehtavad pausid tööaja hulka, uus seadus lubab need aga tööaja arvestusest välja jätta.
Nagu varemgi, on seaduses ette nähtud lõunapaus. Tööandja peab § 47 kohaselt võimaldama vähemalt 30minutise vaheaja pikema kui kuuetunnise töötamise kohta. Kui töö iseloom seda aga ei luba, peab tööandja korraldama asjad nii, et töötaja saaks töökohal ja tööajast puhata ning süüa.
Seadus vs tõlgendus
Tööõigusekspert Heli Raidve on avaldanud siiski arvamust, et ka varasem komme oli pelgalt levinud tõlgendus. Otsesõnu polnud ka eelmises seaduses kohvi-, suitsu- ja tualetipause ette nähtud: varasem töö- ja puhkeaja seadus ütles vaid, et tööandja võib anda lisaks lõunale ka muid vaheaegu, mis arvatakse tööaja hulka.
Sotsiaalministeeriumis valminud töölepinguseaduse käsiraamat kommenteerib seadust selle autorite seisukohalt. Kommentaarides on rõhutatud, et tööpäevasiseseid vaheaegu ei arvestata tööaja hulka. Otseselt viitab see küll vaid lõunapausile, ent seisukohta võib laiendada ka teistele vaheaegadele.
Kohvipaus tõstab töötajate rahulolu
Lisaks juriidikale on kohvipausidel ka oma praktiline külg. Mõistagi ei lõika ettevõte erilist kasu sellest, kui töötajad veedavad päeva kohvitades, nagu juhtus mõneski nõukogudeaegses riigiasutuses. Samas on uuringud korduvalt tõestanud, et mõõdukas koguses kohvipause tõstab inimeste efektiivsust.
Wuppertali ülikooli tööpsühholoogia professori Rainer Wielandi korraldatud uuringust selgus, et vaid kümnendik Saksa ettevõtetest arendab kohvipausikultuuri. Kui juht ei luba kohvipause endale, ei pea ta neid ka teistele vajalikuks. Samal ajal on töötajad selles kümnendikus firmadest oma tööga rohkem rahul, mis omakord muudab nad lojaalsemaks ning tootlikumaks. Nii teeb töö- ja puhkeaja strateegiline korraldus Wielandi sõnul kõik kulud kuhjaga tasa.
Tänapäeval on aina rohkem selliseid töid, kus töötaja ei tao tuima järjekindlusega naelu puuklotsidesse, vaid peab oma tööle keskenduma ja mõtlema. Ent inimene ei suuda kogu aeg järjest keskenduda. Samamoodi on omad ohud moodsal arvutustehnikal: päev läbi arvuti taga istudes on silmatõved kerged tulema. Haigusleht viib tootlikkuse märksa järsemalt alla kui kohvipaus.
Uus töölepinguseadus on tekitanud segaduse töö- ja puhkeaajaga regulatsiooniga - ajakirja RP peatselt ilmuvas novembrinumbris kirjutab Ametiühingute keskliidu õigussekretär Tiia E. Tammeleht, et iganädalase puhkeaja kohaldamise nõue pole uue seadusega tagatud.
Tammeleht kirjutab, et uus TLS ei reguleeri puhkepäeval töötamist, vaid postuleerib, et kokkulepe, mille kohaselt jääb töötajale seitsmepäevase ajavahemiku jooksul vähem kui 48 (summeeritud tööaja korral 36) tundi järjestikust puhkeaega, on tühine. Seega oleks uue seaduse valguses justkui välistatud puhkepäeval töötamine.
„Ideaalis see nii peakski olema. Ometi teame praktikast, et nii mõnigi kord tuleb tööülesannete täitmiseks loovutada aega oma puhkepäevast. Iseäranis levinud on töötajate tööalane koolitamine nende iganädalase puhkeaja arvel,” nendib Tammeleht.
Millega on tegu?
Kui pooled leiavad, et tööülesannete täitmiseks või töötaja koolitamiseks peab aega näpistama puhkepäevast, tuleb seda käsitada ületunnitööna ja vastavalt ka hüvitada. Iganädalasest puhkeajast töötajat ilma jätta ei saa, mistõttu lükkub see aeg lihtsalt edasi, kirjutab Ametiühingute keskliidu õigussekretär.
„Siin võiks õigustatult küsida, kuidas on sellisel juhul tagatud iganädalase puhkeaja kohaldamise nõue seitsmepäevases ajavahemikus. Vastus on lihtne – ei olegi! Kehtiva õiguse kohaselt rikutakse töötaja puhkepäeval tööle või koolitusele rakendamisega igal juhul iganädalase puhkeaja regulatsiooni, kuna asjakohaseid erandeid ei ole sätestatud!” selgitab Tammeleht situatsiooni.
Regulatsioon on tema hinnangul mõneti eksitav muuski. Näiteks lubab seadus selle adressaatidel teha järeldusi, et töötaja kohustuse teha ületunnitööd võib kokku leppida töölepingus. Nii see siiski Tammelehe sõnul ei ole - seaduse paragrahvi 44 lõike 1 mõtte kohaselt võivad pooled täiendavalt ning tööprotsessis tekkiva vajaduse järgi kokku leppida, et töötaja kohustub tegema tööd üle töölepingus kokkulepitud tööaja.
„Ületunnitöö tegemist ei saa eeldada!” märgib Tammeleht.
Loe pikemalt juba novembrikuisest ajakirjast RP!
Lemmi Kann
Lehekülg 1310 / 1593
