Artiklid
Selleks, et majandussurutis inimesi täiesti vastu maad ei pressiks, alustab Postimees rubriigiga, kus otsime vastuseid majanduskriisiga seotud enamlevinud küsimustele, lükkame ümber eksiarvamusi ning julgustame lahenduste otsimisel.
Kas, kuidas ja kui palju saab tööandja töötaja palka vähendada?
Heidi Vilu
tööinspektsiooni teabeosakonna juhataja:
Vastupidiselt üsna levinud arusaamale ei saa tööandja ühepoolselt kuidagi töötaja palka vähendada. Sellist võimalust pole kehtivas töölepingu seaduses ja seda ei luba ka 1. juulist kehtima hakkav uus seadus. Kui räägitakse võimalusest ametnike palku kärpida, siis ühepoolselt ei anna selleks praegu võimalust ka avaliku teenistuse seadus.
Kehtiva seaduse järgi ei ole ühepoolne palga vähendamine üldse kuidagi muudmoodi võimalik kui ainult kahepoolsel kokkuleppel. Töötaja poolt oleks mõistlik sel juhul kokku leppida nii see, mis ajast mis ajani väiksemat palka makstakse, kui ka see, kui palju vähem tööd peab ta tegema. Vastasel korral peab ta tööd tegema ikka sama palju ja väike palk võib nii jäädagi.
1. juulist kehtima hakkav töölepingu seadus on mõnevõrra paindlikum. Tööandja võib töötaja töötasu vähendada, kui majanduslikel põhjustel on vähem tööd. Samas lubab seadus sellist vähendamist kehtestada ainult kolmeks kuuks 12-kuulise perioodi jooksul ja sellest peab kaks nädalat ette teatama. Töötajal on õigus ka selle võrra vähem tööd teha. Kui töötaja pole töötasu vähendamisega nõus, võib ta töölepingu viiepäevase etteteatamisega üles öelda.
Lauri Linnamäe
Töönädala lühendamine ei aitaks ilmselt kaasa tööhõive suurendamisele, kuid idee väärib siiski arutamist, kuna see võib kasvatada tootlikkust.
Nii Saksamaal, Prantsusmaal kui Jaapanis on katsetatud tööaja lühendamist, et soodustada uute töökohtade loomist. Sama soovitas eile Postimehes ka Tartu Ülikooli matemaatika-informaatikateaduskonna emeriitdotsent Lembit Kivistik.
Prantsusmaa, Saksamaa ning Jaapan on jõudnud järeldusele, et soovitud tulemust pole siiski saavutatud. Teadlane Giorgio Brunello, kes uuris töötundide vähendamist 1980. aastate Jaapanis, jõudis järeldusele, et see võib anda hoopis vastupidise efekti ja suurendada survet palgakulude kasvuks.
«Prantsusmaal seati eesmärgiks vähendada päevast tööaega, et anda rohkem aega isiklikuks eluks ja parandada tööhõivet,» meenutas tööandjate keskliidu tegevjuht Tarmo Kriis. «Juhtus aga see, et need tunnid lükati enamasti reedesesse päeva, et pikendada oma nädalavahetust. Tööhõivele see kasu ei toonud ja saadi soovitust hoopis erinev efekt.»
Asjata lootus
Kriis tõdes ka, et isegi kui Euroopas peaks tekkima üldine soov töötunde vähendada, ei tahaks keegi olla esimese sammu tegija. «Kui Eestis sunnitakse tööandjat kulusid suurendama, siis lähinaabritega oleme me ju endiselt konkurendid,» meenutas ta.
Ametiühingute keskliidu juht Harri Taliga arvas, et riigilt ja tööandjatelt säärane samm ilmselt toetust ei leiaks. «Vaevalt tööandja tahaks inimesi juurde palgata, nad pigem eelistaks, et sama töö teeks ära väiksem hulk inimesi,» nentis Taliga. «Kogemus töölepinguseaduse valmimiselt lubab arvata, et riik ei taha üldse mingist tööajanormist rääkida. Uuest töölepingust kaob selline mõiste üldse ära ning lihtsalt eeldatakse, et täistööaeg on 40 tundi nädalas.»
Kriis meenutas, et ka praegu on tööaja vähendamine tööandjate seas põhiline kokkuhoiukoht. «Tunnipalgad jäetakse samaks, aga vähendatakse vabriku lahtiolekuaega,» tõi ta näiteks. «Praegu on juba massiliselt inimesi sel moel vaba aega «nautimas».»
Elektroonikasõlmede tootja IPA omanik John Ross ütles, et vahetustega töötavale ettevõttele oleks lühendatud tööpäev meeltmööda.
«Kui kaks korda päevas toimub vahetuste vahetus, ei saa inimesed tegelikult kaheksat tundi töötada ja kokkuvõttes tuleb maksta rohkemate töötundide eest, kui tegelikult tehakse,» sõnas ta. «Ma pole sellele väga põhjalikult mõelnud, aga Suurbritanniast saadud kogemuse järgi tundub 38-tunnine töönädal loomulikum.»
Riigikogu sotsiaaldemokraatide fraktsiooni juht Eiki Nestor leidis, et tööaja lühendamist tasuks kaaluda mitmel põhjusel, ehkki vastukaja on tema sõnul ette teada.
«Vastukaja on: kuidas nii?! Rohkem on vaja tööd teha, siis saame ruttu rikkaks,» kirjeldas Nestor. «See on ilus tarkus, millega on iseenesest raske vaielda, kuid vaadata tuleks teiste riikide kogemust.»
Sotside fraktsioonijuhi kinnitusel on riikides, kus tööaja lühendamist on proovitud, suurimaks efektiks osutunud hoopis tootlikkuse kasv.
«Seepärast olen seda ideed pakkunud ka ajal, kui majandus veel hooga edasi läks,» sõnas Nestor. «Vaatamata meie ettevõtjasõbralikule maksukeskkonnale investeeriti Eestisse ikka peamiselt odava tööjõu tõttu ja tootlikkusele keegi eriti rõhku ei pannud. Ikka juhtus nii, et teeniti mingis valdkonnas raha ja siis pandi see lõpuks kinnisvarasse, selle asemel et oma sektorit arendada.»
Nestor meenutas, et Saksamaal tööaja lühendamine loodetud tulemust tööhõive kasvu ei andnud, küll aga muutus inimeste tööaeg intensiivsemaks, kuna ettevõtjail tekkis huvi investeerida tootlikumasse töösse. Ka Eestis ei pruugiks lühem tööaeg tema hinnangul töökohtade arvu kuigivõrd suurendada.
«Kui näiteks Rootsis eelistaks töötaja ületunnitöö või vaba aja vahel pigem vaba aega, siis Eestis on palgatase selline, et eelistataks pigem ületunnitööd,» sõnas Nestor.
Rohkem vaba aega
Kivistik tõi oma artiklis tööaja lühendamise põhjuseks vajaduse vähendada töötute hulka Eestis, kuid tema sõnul on ka oluline, et töötaval inimesel jääks rohkem vaba aega perekonna ja laste jaoks.
«Eestis aitaks see loodetavasti kaasa sündimuse tõusule ja eesti rahva püsimajäämisele,» kirjutas Kivistik. «Paljude silmis võib enam vaba aega olla omaette väärtus.»
Samas peab Eesti ilmselt lähiaastail üle võtma Euroopa Liidu tööaja direktiivi, mille järgi ei tohi töönädala keskmine pikkus aasta lõikes ületada 48 tundi.
Uuring tõi esile küsitavusi
Padova ülikooli majandusprofessori Giorgio Brunello uuring lühendatud tööaja mõjudest järeldas, et esmapilgul silmanähtav seos, nagu suurendaks tööaja lühendamine hõivet, on liiga lihtsustatud lähenemine.
Lühendamise tulemus on tema hinnangul raskesti ennustatav, kuna see sõltub väga paljudest erinevatest, konkreetset juhtumit puudutavatest üksikasjadest.
Laialt üldistades tooks tööaja lühendamine tema hinnangul kaasa eeskätt ületundide arvu kasvu ja võimalik, et ka hoopis hõive vähenemise.
Silja Lättemäe
Mis tingimustel saavad raskustes tööandjad töötajate palka vähendada?
Praegu on tõesti küllalt levinud arusaam, justkui oleks nüüd tööandjal õigus palka vähendada. Ju siis pole uuest töölepingu seadusest, mis jõustub tänavu 1. juulist, palga vähendamise paragrahvi päris lõpuni loetud.
Tegelik olukord on selline, et tööandja võib tõesti palka vähendada mõistliku piirini, kui tema töö on majanduslikel põhjustel vähenenud. Aga töötaja palga vähendamine peab olema põhjendatud tööandja raske majandusliku olukorraga. Samas saab sellist palga vähendamist kehtestada ainult kolmeks kuuks 12kuulise perioodi jooksul.
Näiteks tööandja vähendab palka 10%, sest töö on nii palju vähenenud. Palga vähendamisest peab tööandja informeerima töötajat kaks nädalat ette.
Mida peab tegema töötaja, kui talle palga vähendamise ettepanek tehakse?
Töötajal on õigus keelduda töö tegemisest vähendatud palga võrra. Näiteks kui palka vähendati 10% võrra, siis on tal õigus selle võrra vähem tööd teha.
Kui töötaja nõustub palga vähendamisega, peab ta teatama tööandjale, kui palju vähem ta vähendatud palgaga töötama hakkab. Seda korda saab aga kehtestada vaid kolmeks kuuks.
Ka praegu kehtiv seadus võimaldab tööandjal kolmeks kuuks kalendriaastas saata töötajad osatasulisele puhkusele või kehtestada osaline tööaeg.
Vahe on ainult selles, et kui senine seadus sätestab kõigepealt töö vähenemise ja siis töötingimuste muutmise tõttu palga vähenemise, siis uue seaduse järgi kõigepealt vähendatakse palka ja siis on töötajal õigus keelduda vähendatud osa võrra töötegemisest.
Palju räägitakse sellest, et riigi eelarvekärbetega võetakse ka töötajatel palka vähemaks. Kuidas see on võimalik?
Töölepingu seadus sellist võimalust ei anna: töötaja palka ühepoolselt vähendada ei tohi. Ka uus seadus ei anna sellist võimalust.
Palga vähendamine käib ikka poolte kokkuleppel.
Seadus ütleb nii, et kui töötaja palka vähendatakse, on tal õigus ka vähem töötada.
Praegu aga on tekkinud olukord, kus tööandja tahab nõuda töötajalt samas mahus tööd, kuid vähema palga eest.
Seda kehtivate seaduste alusel küll teha ei saa.
Nüüd on välja töötatud mingi n-ö kriisiolukorra seadus, et tööandjal - see puudutab ka riigiasutusi - oleks majandusliku surutise olukorras võimalik palku ühepoolselt vähendada. Kui selline seadusemuudatus peaks vastu võetama, siis on tööandjal õiguslik alus ühepoolselt palka vähendada, aga praegu ei saa ühepoolselt isegi riigiasutustes palka kärpida.
Kuidas vormistada poolte kokkulepet?
Seaduslikku alust palga vähendamiseks ei ole, küll aga on võimalik seda teha poolte kokkuleppel. Kui töötaja näiteks on nõus sellega, et tema palka vähendatakse 10%, siis vormistatakse see nagu poolte kokkulepe.
Töölepingusse tehakse kanne, et palk on sellest kuupäevast nii palju vähenenud ja loomulikult võiks selline vähendamine olla ajutise iseloomuga.
Mitte nii, et töötaja on heauskne, tuleb tööandja murele vastu, on nõus palka vähendama, ja siis tööandja muudkui vähendab ja selline vähendamine ongi alalise iseloomuga. Aga kui siis tööandjal hakkab hästi minema ja töötaja küsib aasta lõpus, et kuidas oleks nüüd palgatõusuga, siis tööandja viitab sellele, et töölepingus pole ju palgatõusust ridagi, on kindel palk ja seda maksangi!
Nii et vähendatud palk tuleb ka kirjalikult fikseerida?
Loomulikult. Kas töölepingusse või töölepingu lisana.
Nii et ainuke võimalus palga vähendamiseks ongi palgakärpe eelnõu vastu võtta?
Jah, palga vähendamise õigusliku aluse andmiseks.
Paljud erafirmad ja ka riigiasutused on praegu tõepoolest täiesti nokk kinni, saba lahti olukorras.
Tööd on, raha ei ole, palka vähendada ei tohi - mida teha? Koondada ka ei saa, sest hüvitiste maksmiseks pole raha. Nii et mina küll ei tahaks praegu tööandja nahas olla.
Ja kahjuks kannatavad eelkõige just madalapalgalised. Kuidas näiteks 5000 krooni palka saavatel inimestel veel raha ära võtta? Muide, uues seaduses ei ole enam juttu palgast, vaid töötasust.
Maksu- ja Tolliamet näeb inimeste maksukäitumise kujundamises omavalitsustel olulist rolli, nii on otsitud võimalusi koostööks erinevate kohalike omavalitustega. Edukas on koostöö Narva linnaga, ka Tallinnaga on koostööd tehtud ning täna sõlmiti MTA ja Tallinna Linnavalitsuse vahel ametlik koostöölepe.
Koostöökokkuleppe eesmärgiks on läbi infovahetuse ja avalikkuse teavitamise hoida ära maksualaseid õigusrikkumisi.
"Kohaliku omavalitsuse rolli õiguskuulekuse tagamisel on raske alahinnata, on ju omavalitsus maksumaksjale kõige lähemal olev võimustruktuur, kel on tugev autoriteet ja oluline võime mõjutada inimeste hoiakuid ja seetõttu on eriline heameel, et sõlmime täna koostööleppe Eesti suurima omavalitsusega" ütles allkirjastamisel MTA peadirektor Enriko Aav.
Tallinna linnapea Edgar Savisaar tänas maksuhaldurit suurepärase algatuse eest ja avaldas tänu senise koostöö üle.
Sõlmitud koostöökokkuleppe üheks osaks on infovahetus, näiteks taksoregistri osas. Samuti on plaanis vahetada teavet turgude ja muude suuremate kauplemisekohtade suhtes, kus linn näeb võimalikku maksuriski.
Esimesena alustavad aga maksuhaldur ja Tallinna linn koostöös ulatuslikku ümbrikupalga vastast kampaaniat, mille sõnumiks on Ära nõustu ümbrikupalgaga.
MTA näeb raskes majandussituatsioonis riski, et ettevõtjad võivad püsimajäämise nimel hakata kasutama ka ebaausaid vahendeid ning soovib juhtida inimeste tähelepanu sellele, et legaalsest sissetulekust sõltuvad mitmed sotsiaalsed garantiid. Palgast sõltub vanemahüvitise suurus, samuti kindlustab aus tulu kõrgema pensioni ja puhkusetasud. Tervisekahjustuse, töövõimetuse või töötuks jäämise korral annab aus palk juurde majanduslikku kindlust. Samamoodi sõltub ametlikust palgast krediidivõimalus pankades. MTA paneb igale töötajale südamele üle kontrollida, kas tema maksud on korrektselt makstud, seda saab teha e-maksuametis.
Kampaania on suunatud ka tulevaste maksumaksjate hoiakute kujundamisele, nii on kavas loengud gümnaasiumi- ja põhikooli lõpuklasside õpilastele, kellest osa peagi tööturule satub.
Maksuhaldur loodab edaspidi teha sarnast kootööd teistegi Eesti omavalitsustega.
Lugupidamisega
Annely Erm
Maksu- ja Tolliamet
meediasuhete peaspetsialist
Anne Oja
Lemmi Kann
Maksumaksjate liit ja konsultatsioonifirma Ernst & Young peavad riigikohtu otsust, mis vabastas Virumaa Veepumbakeskuse erisoodustusmaksust, mille tõi firmajuhi kasutuses olnud ja sõidupäevikut pidamata tema kodus hoitud sõiduauto, oluliseks maksumaksja võiduks.
Konsultatsioonifirma Ernst & Young juhatuse liige Ranno Tingas ütles, et pole põhjust karta sõidupäevikutest loobumist, kuid ilmselt maksustatakse edaspidi erisoodustusmaksuga tööauto isiklikeks sõitudeks kasutamise õigust.
Kogu artiklit saab lugeda Äripäevast aadressilt
http://www.aripaev.ee/4246/uud_uudidx_424605.html
(originaalartikli viitelt).
Lehekülg 1377 / 1593
