Andres Reimer

Avalduste alla mattunud Tallinna töövaidluskomisjonide arvu suurendatakse neljale.

Raskustesse sattunud ettevõtjad on hakanud raha säästmise nimel töötajaid vallandama vaenulike trikkidega või „hooletute näpuvigade” tõttu. Töövaidluskomisjoni esitatud avalduste põhjal on enamasti tegu väikese ehitus- või teenindusfirmaga, kes üritab pärast tellimuste kaotamist töötajad lihtsalt ukse taha saata.

„Nüüd pole enam hool ega hoobil vahet,” ütles Põhja inspektsiooni teise töövaidluskomisjoni esimees Enn Reinsalu. „Piisava kannatuse ja järjekindluse korral saab tööandja formaalselt õigesti lahti ükskõik kellest – isegi rasedast ja alla kolmeaastase lapsega emast. Kuid tööandjatel ei jätku oskusi ja kannatust.”

Töövaidluskomisjonis endistele töötajatele kaotanud ettevõtjad tunnistavad, et nad jätsid iga kord vaid ühe paberi õigesti vormistamata.

„Vallandasime ühe nõrga töötaja, kuid vormistasime selle lohakalt,” ütles vaidluse kaotanud Bestclean OÜ juhataja Kuldar Kutti. „Varem juhtus vähemalt kord kuus, et inimene kukkus jooma ja kadus ära, mispeale vallandasime ta tagaselja. Nüüd enam nii teha ei saa.”

Bestclean maksab nüüd lõpparve välja üksnes kontoris ja peo peale, sest siis saab raha järele tulnud inimeselt vallandamiseks vajalikud allkirjad dokumentidele võtta. Kuna uut töökohta pole võimalik kohe pärast vallandamist leida, ollakse varasemast palju sagedamini valmis oma õiguste eest võitlema.

„Sattusime olukorda, kus üks noor inimene lihtsalt soovis meie arvel paarkümmend tuhat krooni teenida,” ütles renditööjõu firma NordicProStaff juhataja Ove Inkinen. „Firmad peavad oma paberimajanduses praegu väga täpsed olema, et mitte lisakulutusi kanda.”

Töövaidluskomisjonid ülekoormatud

•• Tänavu kahe kuuga on Põhja piirkonna töövaidluskomisjonile laekunud juba pea 1000 kaebust. Kaks aastat tagasi oli kaebusi kogu aasta peale ligi 2700, mullu aga üle 4000.

•• Seaduse järgi peab kaebus jõudma istungile ühe kuu jooksul, nüüd kulub selleks 2,5 kuud.

•• Tänavu suvel läheb olukord veelgi keerulisemaks, sest rakendub uus tööseadus.

•• Põhjendamatuid kaebusi tuleb ette suhteliselt harva. Inimesed tunnevad sageli, et nendega on ebaõiglaselt käitutud, kuid nad ei oska oma kaebust sõnastada ja seadustega põhjendada.

•• Töövaidluskomisjon menetleb kaebusi, mille nõue ei ületa 50 000 krooni. Suuremate nõuete korral tuleb need tükeldada või pöörduda kohtusse, kus piiranguid ei ole.

•• Raskustesse sattunud ettevõtetel on välja kujunenud tüüpkäigud, millega püütakse töötajast ilma liigsete kulutusteta vabaneda. Töötaja juures hakatakse otsima distsiplinaareksimusi. Kuna keegi pole veatu, nõuab vigade leidmine üksnes piisavalt aega ja kannatust.

Andres Reimer

Eesti majanduse alustala väikeettevõtlus on töövaidluskomisjonid üle ujutanud vallandamisel ebaõiglust tunda saanud tööliste kaebustega.

Majanduse õitseajal sõlmitud lootusrikas äripartnerlus või tööleping osutus ühtäkki koormaks, millest vabanemiseks läheb vend venna ja sõber sõbra vastu. Mida veel loota tänavalt võetud töömehel? Sageli unustab tööandja vallandamisel just selle kõige tähtsama paberi vormistamata.

Kuid tuleb ette juhtumeid, kus tellimusteta jäänud ettevõtja püüab distsiplinaarkaristusi pähe määrida töölistele, kelle meelitamiseks oli ta alles hiljuti pidanud konkurendid üle maksma. On ka juhtumeid, kus tööluusi teinud napsimees läheb töövaidluskomisjoni, sest vallandamise järel pole enam võimalik uut, suurema palgaga tööd leida.

Suurfirmas saab juht oma ebakompetentsust delegeerida alluvatele või maandada struktuuriüksustesse. Väikeettevõttes peab juht sageli lisaks firma ohjamisele ise toime tulema personalitöö, turunduse, tootearenduse, transpordi ja vahel isegi lume rookimisega.

Pole siis ime, et väikeettevõtet juhitakse tunnete ja isiklike suhete tasapinnalt. Juhist võib nii saada yuppie-jumal, kes peab oma isiklikku otsust seadusetäheks, ja püss tõuseb kohe palgele, kui kerkib ootamatu raskus.

Töövaidluskomisjonid ei jõua nüüd kaebusi isegi õigel ajal menetleda, sest neil ei jätku kirjatööks ametnikke. Kui seaduse järgi peab kaebus jõudma istungile ühe kuu jooksul, siis praegu kulub selleks 2,5 kuud.

Töötajad pole lambad

Tänavu suvel läheb olukord veelgi keerulisemaks, kui jõustub uus tööseadus. Kui ettevõtjad ei suutnud vana seadust 16 aasta joksul selgeks õppida, siis uus seadus toob kaasa uue segaduse: töölised ja väikeettevõtjad ei oska avaldusi koostada ega oma väiteid seaduslikult põhendada.

See, et töötajad töövaidluskomisjonides ägedalt protsessivad, annab lootust, et nad pole mingid lambad – tõugata ja lükata. Võib-olla hakkab mõni tööandjat võitnud tööline hoopis ise väikeettevõtjaks, sest enamik seniseid ettevõtjaid praegu koondab ega vaja uusi töötajaid.

Kaire Uusen

Kuigi juulist jõustuv seadus lubab ka omal soovil lahkujale töötuskindlustushüvitist maksta, soovivad tööandjad selle punkti raskete aegade tõttu kõrvale heita.

Täna suunduvadki tööandjate esindajad oma ettepanekutega valitsuse jutule. Tööandjate keskliidu volikogu juhi Enn Veskimägi sõnul ei taha nad uut töölepinguseadust ümber teha, kuid ei pea lihtsalt õigeks vabatahtlikult töölt lahkumise katmist hüvitisega.

«Pakume välja selle edasilükkamist paariks aastaks ehk seniks, kuni uuesti kosume. Praegu, kus töötute hulk on kriisi tõttu nii suur, ei pea me õigeks, et vabatahtlikult lahkujad peaksid saama hüvitist,» selgitas Veskimägi.

Ometi võib tööturuametis tunglevas rahvamassis leida palju just vene keelt kõnelevaid inimesi, kes kirjutasid ise lahkumisavalduse tööandja nõudel. Muidu oleks vabastamiseks mõni teine põhjus leitud. Uus seadus päästaks sellised inimesed raskustesse sattumisest.

Samuti teatasid ettevõtjad, et ei saa kohe leppida töötukassa väljakäidud maksumäära tõusuga. Praegu läheb töötukassasse hüvitiste maksmiseks inimese palgast 0,6, tööandja maksab lisaks 0,3 protsenti töötaja brutopalgast.

Kui veel sügisel otsustas valitsus, et selle aasta 1. juulist tõusevad maksumäärad vastavalt 1 ja 0,5 protsendini, siis kehvemaks läinud majandusseis ja koondamislained nõuavad töötukassa sõnul maksumäära tõstmist vastavalt 2 ja 1 protsendile.

«Meie arvutused näitavad, et see kataks kohustused, kuid seadus peaks jõustuma juba
1. juulist. Hiljem seda tehes nendest summadest enam ei jätku,» tõdes töötukassa juht Meelis Paavel.

Veskimägi väitel on maksumäärade puhul aluseks võetud viimaste kuude näitajad, mis aga ei pruugi ehk edasi nii hullud olla. Tööandjate seisukohaga nõustusid kõik küsitletud suuremad ja väiksemad ettevõtjad.

Ametiühingute keskliidu juhi Harri Taliga sõnul on aga töötuskindlustusmakse tõus vältimatu. «Maksumäära tõstmine on karm tõsiasi, millega tuleb leppida,» ütles Taliga, kelle sõnul ei ole tööandjate soovid reaalsed.

«Tööandjad võtaks välja ühe sätte ja arvavad, et siis on asi klaar. Vabatahtlikult või poolte leppel töölt äramineku kompenseerimise väljavõtmine seadusest ei lahenda aga ühtegi probleemi,» rõhutas Taliga.

Kui maksemäär jätta tõstmata, pole Taliga sõnul edaspidi võimalik enam kulusid katta. Seega tuleks kogu töölepinguseadus ümber teha.

«See, et praegu on töötukassa reservid ainult kolm miljardit krooni, on just tööandjate süü, kes juba mitu aastat rääkisid, et vähendame töötukassa makseid,» ütles Taliga. «See on tööandjate keskliidu lühinägelik poliitika, mille vilju me täna maitseme.»

Tema sõnul on ametiühingute seisukoht kindel: kui tööandjad tahaks loobuda osast uues seaduses sätestatud reeglitest, siis peavad nad loobuma ka seadusega neile antud hüvedest ehk väiksematest koondamistasudest. «Siis tuleb kõik nullida ja jääb praegune süsteem,» märkis Taliga.

Sotsiaalministeeriumi avalike suhete juht Anneli Berends tõdes, et maksumäärade protsentide muutmine eeldab igal juhul tööandjate ja töötajate kokkulepet. «Kas kokkuleppele jõutakse, näitab aeg ja aprilli alguses toimuv töötukassa nõukogu,» rõhutas ta.

Berendsi sõnul tähendab ka töölepinguseaduse rakendussätete jõustamise võimalik edasilükkamine või muutmine kolmepoolsete läbirääkimiste taasavamist. Seni pole valitsus veel seda arutanud.

«Kui töötukassa või tööturu osapooled vastava ettepaneku valitsusele teevad, siis valitsus seda ka arutab,» märkis Berends. Värske sotsiaalminister Hanno Pevkur tõdes hiljuti meedias, et ei ütle maksutõusu kohta «jah» ega «ei». «Ma pigem ei tõstaks makse, aga lõpliku otsuse teen siis, kui näen töötukassa reservide analüüsi,» lausus Pevkur.

Kommentaar

Kersti Kraas
Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsiooni (EVEA) tegevjuht:

Me ei pea mõistlikuks, et ise ära minejad peaksid saama hüvitist. Sissetulek tuleks tagada neile, keda koondatakse. Mitte mingil moel aga ei tohiks tõsta makse.
Aprillist pannakse ettevõtetele peale haigushüvitise maksmine. Sellest tuleb isegi väga suur koormis. Kui nüüd kasvab veel ka töötuskindlustusmakse määr, siis ennustan, et tööandjad ei tule toime ja riigi tulubaas väheneb.

Niiviisi ei ole võimalik ettevõtjalt sadat nahka võtta. Ühelt poolt tuleb Reformierakond välja valimiste seitsme sammuga, kus on madalad maksud ja odav elekter. Teise käega aga pannakse otsa – oli ju elektrihinna tõus, mis puudutab meid kõiki.

Ettevõtjatele toob ka väike maksutõus kaasa palju probleeme. Nii avalik kui varjatud maksutõus on nii tugev, et ma ei saa meie valitsusest aru. Nad ei kuulagi meid, ei pea diskussiooni. Umbes nii, et las koerad hauguvad, karavan läheb edasi.

Anu Hallik
BLRT kommunikatsioonidirektor:

Ettevõtja ja ettevõtluskeskkonna seisukohalt on seda parem, mida vähem makse ja lihtsam maksusüsteem. Üldine praktika maksudega peaks olema nii, et majanduse tõusufaasis tõstetakse makse majanduse jahutamiseks ning langusfaasis alandatakse, et majandust elavdada.

Praegu vähendab ekspordi konkurentsivõimet veel asjaolu, et ümberkaudsete riikide valuutad on märkimisväärselt odavnenud ja seega on Eesti kui euroga seotud keskkond tootmiseks päris kallis koht.

Iga lisakulu kas siis maksudena (haiguspäevade hüvitamine tööandja poolt) või näiteks energiahinna tõusuna muudab Eesti eksportiva tootmise vähem konkurentsivõimeliseks. Eestil on aga vaja just konkurentsivõimelisi eksportööre.

Alates tänasest, 4. märtsist on Tööinspektsiooni kodulehel www.ti.ee võimalik kõigil kontoritöötajatel hinnata oma töökeskkonna terviseriske, kasutades selleks Eesti töötervishoiu spetsialistide poolt loodud internetipõhist tarkvara nimega OTT (ohutu tööelu tarkvara).

Sotsiaalministeeriumi ja Tööinspektsiooni koostöös valminud online-töövahendi avalik testversioon on loodud selleks, et muuta igas kontoris kohustusliku töökeskkonna riskianalüüsi läbiviimine võimalikult mugavaks ja lihtsaks. Juhendeid, enesehindamise küsimustikke ja riskikalkulaatoreid sisaldav tarkvara annab nii tööandjatele kui töötajatele ülevaate, millised ohutegurid võivad peituda nende igapäevases tööruumis.

„OTTi kasutades on nüüd ettevõtetel võimalik teha kontori töökeskkonna riskianalüüs tasuta tarkvara abil, mis ei nõua mingeid erioskusi, vaid lihtsalt veidi süvenemist,“ kommenteerib tööelu arengu osakonna peaspetsialisti Mari Tupits, lisades et valminud tarkvara on oluline, sest paljudes ettevõtetes on kohustuslik töökeskkonna riskianalüüs siiani tegemata.

Samas näitab mitmete Eesti ettevõtjate senine kogemus, et riskianalüüsi läbiviimine omab nii tööandja kui töövõtja jaoks ühest positiivset mõju. Paraneb töötajate füüsiline tervis, suureneb rõõm tehtavast tööst ning vähemtähtis pole ka tõsiasi, et stressivabas keskkonnas tehtav töö on märkimisväärselt tulemuslikum.

Alates tänasest oodatakse kõiki ettevõtjaid kasutama OTTi oma kontoris riskianalüüsi läbiviimisel. Ettevõtjate ja kontoritöötajate kommentaarid ning tagasiside ohutu tööelu tarkvara kontoritöö testversiooni kasutamise kohta on teretulnud e-maili aadressil See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud..

Tarkvara valmimist on rahastanud Euroopa Sotsiaalfond. Tarkvara kasutamise turvalisus on kontrollitud ning selle abil läbiviidud riskianalüüsi tulemused on nähtavad ainult kasutajale.

Tarkvaraga saab tutvuda /ott/

Lisainfo:
Mari Tupits
Peaspetsialist
Tööelu arengu osakond
Telefon: 626 9198
E-mail: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.


Heidi Vilu
Teabeosakonna juhataja
Tööinspektsioon
E-mail: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

Agne Narusk

Üli­koo­li­ha­ri­du­se­ga töö­tu tead­mis­te ja os­kus­te­ga haa­ku­vad üksi­kud töö­tu­ru­koo­li­tu­sed.

Ma­re (ni­mi in­terv­juu and­ja pal­vel muu­de­tud) koon­da­ti rah­vus­va­he­li­se or­ga­ni­sat­sioo­ni Tal­lin­na esin­du­sest pea kaks aas­tat ta­ga­si. Päe­va, mil ta esi­mest kor­da si­se­nes töö­tu­rua­me­ti uk­sest, mä­le­tab nai­ne häs­ti – 1. au­gust 2007. Jär­je­kor­di siis veel pol­nud.

Sel­lest ajast pea­le käis Ma­re iga kuu töö­tu­rua­me­tis, et an­da vai­ki­des all­ki­ri vai­ki­des ula­ta­tud tö­öot­si­mis­ka­va­le – olu­kord muu­-tus­te­ta. „I­ga kuu, kok­ku­le­pi­tud päe­val sei­san ära pi­ka jär­je­kor­ra ja an­nan amet­ni­ku­le all­kir­ja, na­gu kri­mi­naal­hool­du­sel oli­ja. Mi­nu ni­me­ga kaust, ku­hu li­sa­tak­se ala­ti uus all­kir­ja­ga pa­ber, on kas­va­nud ju­ba pä­ris kop­sa­kaks toi­mi­kuks,” rää­gib ta. „Miks? Al­gul seepä­rast, et sain töö­tus­kind­lus­tushüvi­tist, nüüd seetõttu, et nii säi­lib töö­tul ra­vi­kind­lus­tus.”

Vai­kus ka­hel pool lau­da kes­tis ter­ve aas­ta. Siis läks juh­tu­mi­kor­ral­da­ja su­ve­puh­ku­se­le ning tu­lu­tust tö­öot­si­mi­sest ja kan­di­dee­ri­mis­test vä­si­nud nai­ne ot­sus­tas ase­mi­kult küsi­da koo­li­tusvõima­lus­te koh­ta. Ülla­tu­nud kon­sul­tant saa­tis sak­sa fi­lo­loo­gi ha­ri­du­se­ga nai­se karjää­rinõus­ta­ja ju­tu­le. Vii­ma­ne möö­nis: jah, teie olu­kord on ras­ke. Kii­tis nai­se vap­rust ot­si­da tööd töö­por­taa­li­de kau­du. Ja soo­vi­tas siis klien­di­tee­nin­da­ja koo­li­tust (sest kee­vi­ta­jaks Ma­re õppi­da ei taht­nud). „Sai­me mõle­mad aru, et see on roh­kem te­raa­pia eest,” nen­dib Ma­re. Aga karjää­rinõus­ta­ja rek­laam­lau­se „90 prot­sen­ti lõpe­ta­ja­test saa­vad ta­va­li­selt töö­ko­ha” ning kur­su­se raa­mes pa­ku­tav 40 tun­di ve­ne ja ing­li­se kee­le õpet said ot­sus­ta­vaks. Ülejää­nu võtab ta kok­ku sõna­de­ga: „See, mi­da seal õpe­ta­ti, kuu­lub ene­sest mõis­te­ta­valt hea las­tetoa juur­de. Ei tead­nud, kas nut­ta või naer­da.” Õp­peeks­kur­sioon te­le­fo­ni­tee­nin­du­se kõne­kes­ku­ses­se oli eh­ma­tav. „Sain aru, et olen täies­ti va­les ko­has,” nen­tis Ma­re.

„Rää­ki­sin oma juh­tu­mi­kor­ral­da­ja­ga sel­lest. Te­ma vas­tas: aga mi­na teid ju klien­di­tee­nin­da­ja koo­li­tu­se­le ei suu­na­nud, ise läk­si­te,” lõpe­tab Ma­re tee­ma.

Mi­da päev eda­si, se­da vä­hem jul­ges ta mi­da­gi küsi­da juh­tu­mi­kor­ral­da­jalt – ka ju ini­me­ne ja oma suu­re töö­koor­mu­se­ga kim­pus. Lõpuks lei­dis in­ter­ne­tist gii­di­koo­li­tu­se pak­ku­ja – see oli mi­da­gi, mil­le­ga võiks võõrfi­lo­loog lei­ba tee­ni­da. Lei­dis sel­le­gi sät­te, mis lu­bab erand­kor­ras töö­tu­rua­me­til koo­li­tust tel­li­da ka üksi­ku­te­le hu­vi­lis­te­le, ja täi­tis aval­du­se. Koo­li­tu­se­ni oli ae­ga kolm ja pool nä­da­lat. „Vaa­ta­me, kui­das sel­le­ga on, sel­le­le te­hak­se rii­gi­han­ge, he­lis­ta­ge kuu lõpus,” sel­gi­tas kon­sul­tant.

Pä­rast kuut tühja te­le­fo­nikõnet laa­dis „ei, ma ei tea, kui­das sel­le­ga on, he­lis­ta­ge tei­sel numb­ri­l”, „meie­ni po­le see jõud­nud, he­lis­ta­ge tei­sel numb­ri­l”, „he­lis­ta­ge nei­le, kes rii­gi­han­get tee­va­d” al­gas gii­di­koo­li­tus pea­le il­ma Ma­re­ta.

Epiloog

Töö­tu­rua­me­ti Tal­lin­na ja Har­ju­maa osa­kond vas­tab 5. veeb­rua­ril do­ku­men­dis 4.1/5751 Ma­re kir­ja­li­ku­le jä­re­lepä­ri­mi­se­le kok­kuvõtvalt nii: gii­di­na töö­ta­mi­seks tu­leb lä­bi te­ha ates­tee­ri­mi­ne. Ek­sa­miküsi­mu­sed, es­see­de tee­mad, aval­du­se for­mu­lar jne on va­balt kät­te­saa­da­vad gii­di­de ühin­gu ko­du­le­heküljel. See­ga saab õppi­da ise­seis­valt ja po­le va­ja­lik gii­di­koo­li­tus, et ates­tee­ri­tud gii­di­na töö­le asu­da. Kui prae­gu koo­li­tu­se­le min­na, ei leiaks gii­di­na tööd nii­kui­nii, sei­sab vas­tus­kir­jas.

Ma­re aga läks ja lae­nas sõb-ralt 3500 kroo­ni koo­li­ra­ha ning loo­dab juba sel su­vel õppi­nud ja ates­tee­ri­tud gii­di­na tu­ris­te abis­ta­da.

Töötutele koolituse “kinkekaardid”

•• Kui sotsiaalministeeriumi tööturu osakonna ette valmistatav kupongikoolituse idee leiab heakskiidu, võib registreeritud töötu nn kinkekaardi alusel valida ise endale vajaliku koolituse.

•• Praegu ei võeta töötuna arvel olijaid töötavatele ja tööotsijatele mõeldud kursustele isegi siis, kui seal leidub vabu kohti. Kui kupongikoolitus käiku läheb, see vahe kaob. „Inimese jaoks tähendab see, et ta ei pea enam oma staatuse pärast muretsema ning võib valida just selle kooli ja eriala, mis on tema eduka toimetuleku eelduseks,” ütles tööturu osakonna juhataja Thor-Sten Vertmann. Tema hinnangul peaks eurorahale toetuv katseprojekt valmis saama sügiseks.

Kommentaar

Tiina Ormisson
tööturuameti peadirektor

Tööturukoolitusel on kaks suunda: koolitada inimesi sinna, kuhu on tegelikult töötajaid vaja, ning üldkompetentse andev koolitus väga mahukatele riskigruppidele, nt riigikeelekoolitus muukeelsetele töötutele. Me ei saa anda inimestele teist kõrgharidust, anname vajaliku annuse praktilisi oskusi, et ta saaks n-ö tagasi ree peale, et siis ise edasi liikuda. Ajal, mil Mare töötuks jäi, valitses tööturul pigem tööjõu puudus. Tema haridust ja tööandjate vajadusi arvestades oli väga suur tõenäosus, et ta leiab kiiresti uue töökoha. Seetõttu soovitati tal lisaks tööturuametis pakutavatele töökohtadele kasutada ka kõiki teisi võimalikke tööotsingu portaale.

Kui selgus, et olemasolevatele võimalustele vaatamata Mare siiski ei suutnud rakendust leida, pakuti talle koolitust, mille vajalikkuses veenduti koos karjäärinõustajaga.

Nõustamise käigus selgitati ka tulevase töö sisu ja nii jääb arusaamatuks, miks ta pärast koolitust töölemineku kasuks ei otsustanud.