Artiklid
Merike Lees
Võõrtöötajad vajavad tööandja tuge kohalikku ellu sisseelamisel ning tööandjal tuleb tegelda nendega ka tööväliselt.
Lisaks võõrtööjõu toomisega seotud otsestele rahalistele kulutustele töötajate Eestisse toomise ja siin elamise käigus peab tööandja arvestama olulise aja- ja energiakuluga töötajate kohanedes.
Kümnekonna Ukraina võõrtöölisega jalatsivabriku Samelin personalijuht Heiki Ennoja on puutunud kokku väga lihtsate ja proosaliste probleemidega, mis võtavad tema päevast kolmandiku aega ja energiat.
"Nad on teistsugused, nad ei söö samu asju, mis meie, nende usk on teine, nende vajadused elamistingimuste järele on väikese erinevusega," kirjeldas Ennoja.
Töötajaga koos turule ja poodi sisseoste tegema
Ennoja on käinud ukrainlastega turul ja aidanud suuremas koguses kartulit kohale toimetada, samuti näidanud, kust saab hulgihindadega toiduaineid varuks osta, et nad võiksid endale ise meelepärast toitu valmistada.
Ehkki Samelin kindlustas ukrainlased elamispinnaks kohandatud ruumidega, mille eest ei tule töötajal midagi maksta, ei paku need siiski kodust olemist ning privaatsust. Seetõttu on juba arutatud teisi elamisvõimalusi juhuks, kui ukrainlastel õnnestub saada luba töötada Eestis veel kaks aastat.
Kuna ukrainlased on võõras kohas, siis sõidutati neid alguses ringi ja tutvustati, kus miski asi linna peal asub. Vaba aja sisustamisega ollakse aga ettevaatlikud. "Teeme seda nii palju, kui meil võimalik on. Kindlasti ei vii me neid õhtuti massaai ja spaasse," märkis Ennoja.
Laevaremonditehas oma elu nii keeruliseks ei tee
Kümme aastat võõrtöölistele tööd andnud Balti Laevaremonditehase personalijuht Heinart Puhkim ütles, et neil on asi lihtsam - töötajad on mehed ja orienteeritud selgelt teenimisele.
"Lähtume sellest, et nende tuleku eesmärk on teenida. Kultuurilisi ja olmelisi vajadusi rahuldavad nad puhkuse ajal kodus," selgitas Puhkim. Puhkust saavad nad keskmiselt iga kolme kuu tagant kuu aega.
Muidugi tuleb töötajaile selgitada praktilisi asju: mis maksab bussipilet ja mis asi on kuukaart.
"Eestis on inimese töölevõtmisel katseaeg, Ukrainast ostame aga inimese nagu põrsa kotis. Kui siin selgub, et inimene ei suuda töö spetsiifikaga harjuda, siis me ei saa teda koju saata," avas Ennoja võõrtöötajate värbamisega seotud varjukülgi.
Tasub teada
Leida Kikka
ASi Samelin juhatuse esimees
Samelin tellis tööjõu värbamise Iiri konsultatsioonifirmalt, kes leidis 40 sobivat töötajat Sri Lankalt.
Konsultatsioonifirma esindaja otsis kandidaadid, sõitis nädalaks ajaks kohapeale, tegi neile testid, tõi mu lauale valiku nende CVsid ja sertifikaate. See läks Samelinile maksma 6500 eurot.
Järgmisena peaks konsultatsioonifirma esindaja sõitma Sri Lankale, et need töötajad Eestisse toimetada.
Praegu pole nende tööle võtmiseks aga majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi luba.
Samelinil tuleks sellisel juhul tasuda konsultandi elamis- ja söögikulud ning lisaks sellele edasi-tagasi lennupiletid töötajatele. Olen arvestanud, et ühe inimese kohta läheks see maksma 25 000 krooni.
Üks küsimus
Kui võõrtöötajatele makstakse kohalikega võrdset palka, kuid kantakse elamiskulud, kas see ei ole siis kohalike suhtes ebaõiglane?
Niina Siitam, tööinspektsiooni õigusosakonna juhataja
Võõrtööliste ja kohalike suhtes ei saa üldist võrdse kohtlemist printsiipi rakendada. Kuna nad on sissetoodud töötajad, kes tulevadki kokkuleppe alusel, et neile hüvitatakse siin kõik, ei ole meil tegu ebavõrdse kohtlemisega. Nad on erinevad töötajad.
Kui me hakkame võrdse kohtlemise küsimusi igal sammul arvestama, ei saa rääkida tööjõu vabast liikumisest.
Tööandja peab kõigepealt tekitama motivatsioonisüsteemi, et need inimesed siia tuleks. Neile hüvitatakse ebamugavused, mis on tingitud kodust eemal olemisega.
Ma ei tea küll, mis seisukohale kohus asuks, kuid arvan, et võrdse kohtlemise nõudmine ei ole siinkohal mõistlik.
Sille Rossi, MKMi majandusarengu osakonna tehnoloogia- ja innovatsioonitalituse peaspetsialist
Kindlasti pole õige poliitika, kus välistöölisi eelistatakse kohalikele töölistele (antud juhul palgaerinevustes), kuna ELi võõrtööjõupoliitika ütleb, et alati tuleb eelistada oma riigi ja ELi kodanikke kolmandate riikide kodanikele.
Kuna majanduses on suund tootlikkuse tõstmisele, et tagada majanduse pikaajaline konkurentsivõime, on nn odava tööjõu kasutamine põhjendatud vaid lühiajaliste tootmisvajaduste katteks. Pikema aja vältel peaksid ettevõtted suutma maksta töötajale vähemalt Eesti keskmist palka. Et Eesti töötajaid mitte diskrimineerida ning motiveerida neid siin töötama, tuleb maksta konkurentsivõimelist palka.
Võõrtööjõu kohanemisel on palju nüansse
asjaolud, millega tuleb arvestada võõrtööjõude palgates
* erinev töössesuhtumine
* kultuurierinevused
* töökorralduse omaksvõtt
* soovid ja vajadused elamistingimustes
* suhted kollektiiviga
* tingimused juhtkonnale
* vaba aeg
Allikas: Heiki Ennoja
Anne Nuut
Eesti Raamatupidajate Kogu nõukoja liige
Tööandja saab sisustada töötajatele olmeruume ja kööginurga, sportimisvõimaluste ja vaktsineerimiste eest tuleb aga riigile üldjuhul erisoodustusmaksu maksta.
Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse N 13 lg 1 sätestab tööandja kohustused ja õigused. Muuhulgas on tööandja kohustatud korraldama omal kulul töötajate tervisekontrolli, andma neile esmaabi- ja isikukaitsevahendid, tööriietuse ning puhastus- ja pesemisvahendid, kui töölaad seda nõuab. Samuti on tööandja kohustatud looma oma töötajatele töökeskkonna ning kujundama ja sisustama töökoha, kus töötajatel on võimalik vältida tööõnnetusi ja tervisekahjustusi ning kus säilib töötaja töövõime ja heaolu.
Enamikus kontorites on kööginurk, kus töötajad saavad vajadusel kaasa võetud lõunasööki soojendada, vett keeta jne. Sellise köögi sisustamine on samuti üks tööandja kohustustest ja ei kuulu erisoodustuste hulka samuti nagu töökoha sisustaminegi.
Töötajate sportimise teema on aga seni ikka veel lahendamata. Kui just töötervishoiuarst ei ole määranud töötajale mingit ravi sportimise (nt regulaarse ujumise) näol, siis on üldjuhul tegemist erisoodustusega.
Samuti jääb täiesti arusaamatuks, miks käsitletakse töötajate vaktsineerimist jätkuvalt erisoodustusena. On ju iga tööandja huvides, et tööd saaksid õigeaegselt tehtud, lepingud täidetud ja töötajad ei levitaks viirusi.
Hind
* 1705 krooni läheb tööandjale maksma 1000kroonine kingitus töötajale. Sellest 282 krooni on tulumaks ning 423 krooni sotsiaalmaks. Tööandja maksab nii tulumaksu kui ka sotsiaalmaksu kingituse rahasse arvestatud maksumuselt.
Erki Vabamets
Ruus, Koch ja Vabametsa vandeadvokaat
Mida teha, kui töötaja konkurentsikeelule vaatamata läheb konkurendi juurde tööle?
Töölepinguseadus ei ütle, mida tööandja saab nõuda. Alati saab nõuda kahju hüvitamist. Mina aga ei julge seda soovitada, sest tööandjal on siin tohutu tõendamiskoormus. Ta peab tõendama, selle vastutuse koosseisu, rikkumise, kahju ja nende põhjusliku seose.
Leppetrahv on tööandjate meelissäte töölepingutes. Trahvi saab aga nõuda ainult siis, kui on kokku lepitud, millal ja kui palju trahvi tuleb maksta. Kui leppetrahv on ebamõistlikult suur, siis ei saa seda niikuinii kätte.
Kohtus on palju vaieldud, kas saab konkurentsikeelu eest makstud eritasu tagasi nõuda. Saab nõuda, kui nii on lepingus kokku lepitud. Samas ei saa seda tagasi nõuda kahjuna.
Helve Toomla
jurist
Läksin tööle kultuuriasutusse, kus minuga sõlmiti tööleping. Ametijuhendit ei ole näinud. Tööle võeti mind ühtede ülesannetega, aga neid kohustusi on sujuvalt juurde tulnud. Tavaks on vaba päeva saamine esmaspäeviti, kuid kuna asutus on tihti välja renditud, peab ikka tööle tulema. Nii saab vaba päeva, kuidas juhtub, ja see selgub ka alles mõni päev varem. Mul on alaealine laps. Küsisin kuus ühte vaba päeva ka laupäeval või pühapäeval. Sain soovituse otsida endale teine töökoht, kui sealne süsteem ei meeldi. Ma saan aru, et valitseb täielik anarhia, aga mingid seadused peaksid ka selles tuntud asutuses kehtima.
Tööülesannete kirjeldus on töölepingu kohustuslik tingimus. Kui ülesannete loetelu sisaldub ametijuhendis, kuulub juhend töölepingu juurde, on osa lepingust. Töötaja peab seal näidatud ülesandeid täitma. Kuna kõiki töökohustusi ei ole kuskil või-malik peensusteni loetleda, siis öeldakse töölepingu seaduses, et töötaja on ilma erikorralduseta kohustatud täitma ka ülesandeid, mis tulenevad töö iseloomust või töö üldisest käigust. Võimalik, et küsijale juurde tulnud töökohustused tulenevadki töö iseloomust ja neid tuleb täita. Kui mitte, siis võib ta neist keelduda.
Töö- ja puhkeaja seaduse kohaselt peab töötajal olema nädalas kaks puhkepäeva, üldjuhul üksteisele järgnevatel nädala-päevadel. Kui tööandja seda nõuet pidevalt rikub, võib töötaja esitada kaebuse tööinspektorile, ehk tema ettekirjutus suudab panna ka selle tuntud asutuse seadusi täitma.
Miks on õppepuhkust võimalik võtta kaug- või õhtuses, kuid mitte päevases õppes õppijail? Statsionaaridel on ju täiskohaga töötamise kõrvalt raskem koolis käia kui mittestatsionaaridel, kes käivad koolis harvem ja kelle kodutöö tähtajad on pikemad.
Maili Kalmus, vandeadvokaadi vanemabi, advokaadibüroo Ruus, Koch & Vabamets:
Seda reguleerib täiskasvanute koolituse seadus, kellel ja kui pikalt on õigus saada seoses õppesessioonide, õpingute lõpetamise või muu koolitusega õppepuhkust. Nimetatud seadusega pannakse paika täiskasvanute koolituse alused ja õiguslikud tagatised täiskasvanutele nende soovikohaseks õppeks kogu eluea jooksul. Olgu see siis üksikute kursuste vormis toimuv koolitus või töö kõrvalt põhi- või üldkeskhariduse omandamine või osakoormusega kutse- või kõrghariduse omandamine.
Seadus sätestab konkreetsed õiguslikud garantiid tagamaks täiskasvanule reaalsed võimalused tema eesmärkidele vastavas koolituses osalemiseks.
Üks elukestva õppe garantii on töötaja õigus õppepuhkusele ning tööandja kohustus seda võimaldada. Tasemekoolitusega (s.o õhtuses või kaugõppe õppevormis või eksternina põhihariduse ja üldkeskhariduse omandamine, osakoormusega kutseõppe või kutsekeskharidusõppe läbimine ja osakoormusega või eksternina kõrghariduse omandamine) seotud õppepuhkuse puhul on tööandjal lisaks kohustus säilitada õppepuhkusel viibivale töötajale keskmine töötasu kümneks päevaks ja ülejäänud õppepuhkuse päevadeks töötasu vähemalt kehtiva miinimumpalga ulatuses.
Seadusega ei ole samal moel tagatud päevases õppevormis õppimist. See tuleneb seaduse eesmärgist ning asjaolust, et päevases õppevormis õppijad peaksid eelduslikult tegelema ainult õppimisega. Lisaks on paljud päevases vormis õppijad juba nende vanuse ja põhi-, kesk- või kutsehariduse omandamise tõttu tavaliselt ülalpeetavad.
Samuti on päevases õppevormis ülikoolis või kutseõppeasutuses õppijatele ette nähtud mitmesugused tagatised, et nad saaksid keskenduda üksnes õppetööle ega peaks õppimise kõrvalt töötama. Selliste seadusandja loodud võimalustena võib nimetada üldjuhul riigieelarvest finantseeritavat õppimiskohta, õppetoetusi ja riigi tagatavat madalama intressimääraga õppelaenu.
Nii on riigieelarvelise õppekoha, õppetoetuste ja õppelaenu peamine eesmärk tagada ligipääs kutse- ja kõrgharidusele ning motiveerida neis õppevormides õppijaid täiskoormusega ja edukalt õppima ning õppekava nominaalkestusega läbima. Eeltoodust tulenevalt ei ole seadusandja ilmselt näinud vajadust lisasoodustuste tegemiseks statsionaarses õppes õppijaile.
Seega ei ole küsimus niivõrd selles, millises õppevormis õppijatel on kergem täistöökohaga töö kõrvalt koolis käia, kuivõrd selles, mis on konkreetse õppevormi eesmärk ja kellele see on suunatud, samuti riigi ootustes neis õppevormides
õppijatele.
Lehekülg 1454 / 1593
